Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: Ja Lome saaga jätkub

Vihmaperiood näitab juba lõpule jõudmise märke, päike hakkab juba läbi pilvede peale. Pealegi, kui on pilves ilm, on temperatuur ikka keskmiselt 28 kraadi.

Kui mainisin viimases sissekandes, et Quela ja Antonia lähevad pidusse, siis lõppes see idee sellega, et Bruno õde, kes tol päeval meie eest vastutas (sest Bruno oli matustel), ütles viisakalt, et ei ole hea mõte minna öösel välja ilma saatjata ehk põhimõtteliselt laitis ta selle idee maha. Bruno õde on väga hoolitsev ja muretsev, mis on äärmiselt armas (seega empsid – mul on siin ka ajutine emme olemas!). Ta aitab alati kaevust vee kätte saada, et nö duši alla minna, pealegi tõi ta mulle turult saunalina, mida mul väga vaja oli. Üleüldse, Bruno pere on nii tore, sõbralik, abivalmis ja aktsepteeriv, ühtlasi väga heade kommetega. Näiteks keegi ei astu (isegi Bruno ja lapsed mitte) meie tuppa sisse ilma koputamata. Hommikuti alati tervitatakse ja lahkudes jäetakse hüvasti. Brunol on 4 õde ja 3 venda, mina ei saa väga siiani aru, kes on kes, aga ühe vennaga ma olen tutvunud – ta pidavat pealegi Togos väga kuulus DJ olema, siin kodus on tal oma stuudio lausa.

Eile hommikul läksime Quelaga mu viisa järele. Tuli välja, et sain omale uue viisa ainult üheks kuuks ehk pean neljandat korda seda veel pikendama minema (esimene kord oli Riias, kust sain 2-päevase viisa, teine kord lennujaamas ja kolmas kord üleeile). Irooniline on see, et Riiast saadud 2-päevane viisa maksis 60 eurot ja siinsed kõik 3 viisat lähevad kokku maksma u 17 eurot.

Pärast seda läksime esimesse kohvikusse, mis meie teele jäi, hommikusöögile ja kohvile (ma olen ikka täielik kohvisõltlane ja õnneks on siin väga hea kohv – nescafe). Siinsed kohvikud on päris räpased, kui aus olla. Mingeid tervisekontrolle riigi poolt ei teha, mis tähendab, et igaüks saab kohviku üles panna. See kohvik meenutas mulle aegu, kui Olli ja Liisuga maal väiksena kodu ja poodi mängisime, liivast kooke ja puulehtedest salateid tegime. Aga söök oli siiski päris hea ja odav – praad ja kohv läksid kokku maksma u 2 eurot. Ja tundub, et mingit kõhuviirust ei saanud, seega ma ei pelga järgmine kordki sinna minna.

Edasi suundusime kauaoodatud turule –The Grand Marche! Ma olin speechless. Ma olen käinud paljudel turgudel, aga see oli kõige suurem ja hullem. Müüjad on meeletult tüütud, eriti kummalised on mingid häälitsused, millega nad üritavad klientide tähelepanu võita (umbes nagu „pssssssszzsss!!!“ + musitamishäälitsus. Neid häälitsusi kasutavad nad ka motikate ja üksteise tähelepanu saamiseks), see muutus pika peale üsna häirivaks. Siis ühel hetkel tuli meie juurde mingi noorsand, kes rääkis enam-vähem okeid inglise keelt, kandis siidist Adidase kostüümi ja otsustas meid meie ringkäigul saata. Tegime talle küll selgeks, et me ei vaja tema abi (eeldates, et ta nõuab pärast tasu selle eest), aga ta kõndis siiski kaasa. Ta aitas turul kaubelda ja saime asju päris odavalt. Samas turul ei ole väga oluline, mis keeli sa räägid, sest numbritest saavad kõik ühtmoodi aru. Seega ma olin päris uhke enda üle, kui suutsin täiesti üksi hinna peaaaegu 50% alla kaubelda. Grand Marche’l on meeletult ilusaid riideid, eriti kleite – ja nii odavad! Väga populaarsed on erinevad kangad, igasuguste mustritega (väga ilusad!), neist lastakse õmblejatel omal valikul riideid teha (Quela on lasknud endale 2 paari pükse teha, minu vaimustuse tõttu lihtsalt pidin ise ka kangast ostma ja lasen Agou lähedal olevas Kpalime linnas endale midagi ägedat teha, palju see ei maksa). Ostsin veel mitmeid kleite ja ehteid, eurodes läks kokku kõigest 30 (sisaldas kangast, 4 kleiti, kõrvarõngaid, käevõrusid). Härra Adidas jälitas meid endiselt ning see oli juba päris creepy. Pealegi tuleb oma kotti tugevalt vastu ennast hoida, sest turul on palju vargaid (seetõttu ei teinud ma ka eriti palju pilte seal, digika väljavõtmine oleks väga rumal liigutus olnud) ning muidugi oli mul kahtlus, et ka Adidas on üks nende seast. Erinevates vahekäikudes käies üritasid kõik müüjad meid enda poodi meelitada, tulid pakkuma fake Dieseli, Gucci, Armani püksirihmasid ja muud kraami, kohati oli päris keeruline nende lõksust välja saada. Ühes poes palus müüja mind endale naiseks. No see oli küll mu unistuste abieluettepanek, väga romantiline. Kui kogu raha oli raisatud, otsustasime koju tulla ning kui hakkasime motikaid võtma, siis teatas härra Adidas, et soovib oma teenuste eest tasu saada. Kui selgitasin, et me ei palunud tema abi ja ta ise kõndis meiega kaasa, siis teatas ta, et kas ma tõesti arvasin, et ta jalutas meiega vabast tahtest tund aega. Praeguseks ma olen õppinud Togos olema äärmiselt straight forward, seega ma olin sunnitud üsna õelalt talle ütlema, et me ei maksa talle sentigi. Ja sõitsime minema. Hoolimata sellest hullusest ja palavusest lähen Grand Marche’le kindlasti tagasi veel, nii et kui kellelgi on huvi millegi vastu, siis võin teile tuua. Kodu poole tulles ostsin veel apelsine, sest sellises kliimas annab vitamiinipuudus päris korralikult tunda, lisaks tõime Bruno väikestele sugulastele kommi. Muide, kui küsisin Jassentilt, kas ta tuleb minuga Eestisse kaasa, siis ta vastas „Oui!“, seega ärge ehmatage, kui väike armas must laps mu kohvrist välja hüppab (jah, issi, ma tean, et sa lööksid mu maha ;))..

Kui Bruno matustelt tagasi tuli, siis oli tal seljas särk, millel oli tema vanaisa nägu. See pidi siinsetel matustel tavaline komme olema, et kantakse surnu näoga särke. Pealegi olid ta jalad ja käed marraskil, sest nad olid matustel palju tantsinud. Ma ju ütlesin, et see on siin nagu pidustus! Sain ka teada, miks. Matused on rõõmus sündmus, sest ollakse arvamusel, et surnu läheb paremasse paika, surnu üle ollakse õnnelik. Ehk usutakse hauatagusesse ellu. Enamik Togo inimesi on kristlased, aga levinud on ka animism, mis on seotud loomadega (see seisneb hingede ja loomade väärtustamises ja erinevates rituaalides, sh tantsudes).

Hiljem läksime AIESECi dinner-ile, kus sain päris korraliku üllatuse osaliseks. Üritus oli vääääga organiseeritud, toimus uhkes restoranis, 3-käiguline õhtusöök, šampad, veinid ja puha, kõik olid riietatud ülikondadesse ja kleitidesse (mina ka!). Oli näha, et on vaeva nähtud. Mis tõstis korralikult minu arvamust Togo AIESECist. AIESECil on päris ägedaid traditsioone, näiteks kui kellegi kord on kõneleda, siis hüüab ta kõige pealt „Hey AIESEEEC!“ ja ülejäänud rahvas peab vastu hüüdma „Wazzaap!“ ja seda tehakse mitu ringi. Õhtusöögi ajal esitati mitmeid presentatsioone, anti mingeid diplomeid, suruti kätt jne – igatahes väga fancy. Mina muidugi väga millestki aru ei saanud, aga aplodeerimisest võtsin iga kord aktiivselt osa. Täiesti suvalisel hetkel kutsuti mind, Quelat ja Antoniat ette, ürituse läbiviija ütles kiirelt mulle inglise keeles, mida ma MIKROFONI ütlema pean ehk tutvustasin end u 50le inimesele paari sõnaga ja rääkisin oma motivatsioonist. Siin on väga tüüpiliseks saanud sellised üllatusmomendid. Pidevalt tehti pilte (pildistamine on kuidagi väga oluline tegevus nende jaoks), ma pidin poseerima minu jaoks täiesti võõraste inimestega. Aga nemad küll teadsid, kes mina olen. Kogu dinner-it filmiti, ma ei tea küll, mida selle filmilindiga tehakse, aga äkki saan rahvusvahelisse telesse?!

Lõpuks suundusime allkorrusel olevasse klubisse – Bomacu’sse. Kui ma õigesti aru sain, siis klubi oli AIESECi jaoks kinni pandud. DJ mängis ainult aafrika muusikat (lisaks prantsuse keelele on Togos ka kohalik keel, mida muidu väga ei räägita, aga laulud on kõik millegi pärast kohalikus keeles). Kohalikus keeles olevate lauludega on nii, et neil on kindlad tantsuliigutused. Ehk kui mingi lugu peale pannakse, siis kõik kohalikud teavad, mis liigutusi teha. See näeb ülivõimas välja! Liigutused on tegelikult päris rasked, aga kohalike jaoks nii elementaarsed. Enamasti tantsivad mehed. Aafrika mehed on väääga head tantsijad, ma olin tõesti hämmingus. Tantsimine on kohati päris intiimne, sellega harjumine võtab korralikult aega. Noh, et aru saada, et tegelikult keegi ei tiku sulle ligi, vaid nad lihtsalt tantsivadki nii. Siin ei tantsita mitte ainult tantsupõrandal, vaid ka laudade-toolide vahel. Ja kõik tõesti tantsivad südamest ja laulavad kaasa, mitte ei õõtsu ühe koha peal. Klubid näevad väga ilusad välja, mingit vahet Euroopaga küll ei oska välja tuua (ainult see, et joogid on odavamad). Mingi hetk tüütas kõiki see muusika ära, suundusime välja, kogusime 5 minutiga umbes 10 motikat, hüppasime peale ja sõitsime järgmisesse klubisse – La Rumba’sse. Minu motika peale hüppas veel kolmas inimene – Steven (Emily peiks), ehmatasin ära, et kuidas ma peaks julgema ühe väikse motika peal mitmekesi sõita, aga selle peale lausus Steven: „This is Africaaaa!“. Nii ongi. Taksodes sõidetakse ka muide umbes kuuekesi, keegi ei tee teist nägugi. La Rumba oli veel ägedam kui Bomacu, mängiti ameerika muusikat ja lugusid, kus on kohalik lugu miksitud mingi ameerika looga. Sellises palavuses tantsimine ja möllamine on topeltväsitav (kuigi klubides on konditsioneerid). Alkoholi ma väga palju ei joonud ja ka teised mitte. Ma ei märganud, et siin kohalikud väga palju jooks (väljaarvatud Steven, kes oli üsna wasted). Lõpuks võtsime motikad ja sõitsime koju, kell oli juba hommik ja kukk kires..

Togo inimestest suitsetavad vaid üksikud. Suitsud on päris kallid ja raha eelistatakse panna toidu või muude vajalikema asjade peale.

Jõuludel ei ole väga olulisi traditsioone. Sugulased saavad küll kokku ja tehakse suur õhtusöök, aga kingitusi enamasti ei jagata või seda lihtsalt ei peeta oluliseks osaks jõuludest. Põhimõtteliselt ei ole see mingi sündmus, mida väga oodatakse või tähistatakse. Sünnipäevadega samamoodi. Kui keegi tahab, siis ta korraldab oma sünnipäeval mingi kokkusaamise või minnakse välja, aga see on pigem harv juhus. Sünnipäevakinkidele samuti väga suurt rõhku ei panda. Minu meelest natuke kurb, aga nii see lihtsalt siin on ja nende jaoks on see tavaline.

Täna on pühapäev ja pühapäev on peredes suurem koristamise ja majapidamise päev (muide, lapsed on väga agarad majapidamises – teevad süüa ja koristavad). Magasin täna siinse aja järgi 12ni. Mõnus. Nädalavahetused on vabatahtlikel vabad ja töökohustusi ei ole, kui juhuslikult ei ole mingit väga olulist sündmust, mis kindlasti nädalavahetusel peab olema. Või kui on vaja hakkata mingit projekti ette valmistama, siis peab intern ise selle eest hoolitsema, et see tehtud saaks, kas või nädalavahetusel. Mina näiteks plaanin hakata plaani koostama, mida Agou’s lastele õpetama hakata ja kuidas.

Täna pesin ise oma riided ära. Käsitsi, muidugi. See oli äge. Viimati pesin käsitsi riideid siis, kui veel barbie’dega mängisin. Ja noh, need riided olid ju väiksed riidelapikesed. Bruno ja Bruno õde näitasid mulle kasulikku tehnikat ning võiks öelda, et olen juba päris pro selles. Mulle meeldis. Tundsin end kuidagi iseseisvamana.

Homme lähme lõpuks ometi Agou’sse ja saab tööle hakata.

Tänane on olnud selle nädala kõige raskem. Emotsionaalselt. Eks see algus olegi kõige raskem, aga vahepeal tuleb ikka jube üksik tunne peale. Küll läheb paremaks. Ma tean, et läheb. Ja sellega seoses.. see on nii suureks abiks ja toeks lugeda vahepeal nii armsaid kirju ja sõnumeid kõigilt Eestist. Teadmine, et niimoodi kaasa elatakse, aitab rohkem, kui te arvatagi oskate.