One for me, one for my friend

5. nädala õppetund: Paksu naha kasvatan ainult läbi pehmema.

Reede hommikul käisin arsti juures. Ei, mitte enda pärast. Käisin uurimas Togo laste tervise kohta. Tavaliselt sellistel intervjuudel tekib mul nii palju küsimusi, et lõppu ei näegi kuskil. Ma olen päris uudishimulik. Aga õigustatult.

Kõige levinum haigus laste hulgas on malaaria, ühtlasi hingamisteede haigused, aneemia ja parasiidid. Haigused on kerged tekkima ja levima peamiselt troopilise kliima tõttu. Kõige raskem on arstiabi saada orbudel, kuna tasuta ei saa kedagi ravida. Haiglal on väga range ja kitsas eelarve, mis kahaneb iga päevaga. Kui laps siiski kiiresti ravi vajab ja haiglasse tuuakse, abita ta ei jää.. aga lõpuks peab keegi-miski siiski kulud katma. Meditsiiniabi eest maksma ei pea need, kellel on tervisekindlustus. Tervisekindlustus on Togos uus asi, varem oli see ainult jõukamatel, kõrgema klassi kodanikel. Paljudel Togo kohalikel seda siiski finantsseisu tõttu ei ole, mistõttu ostetakse ravimeid tänavatelt. Tervisekindlustuse „suurus“ sõltub palgast (laste puhul vanemate palgast), väikse osa katab valitsus. Orb saab tervisekindlustuse ainult siis, kui keegi ta ametlikult enda hoole alla võtab ning selle eest maksta suudab. Arst ütles, et orbude puhul oleks lahenduseks kindlad organisatsioonid, mis nende tervisekindlustuse katmise eest hoolitseksid. Malaaria leviku vähendamiseks korraldatakse Togos mitmesuguseid kampaaniaid, eesmärgiga inimeste käitumist ja suhtumist muuta, näiteks utsitatakse moskiitovõrke kasutuma. Tegelikult saab iga togolane malaariatablettide ostmist endale lubada, aga paraku hangitakse need alles siis, kui malaaria juba kallal. Nagu millalgi kirjutasin, siis HIV on Togos ja kogu Aafrikas tõsine probleem. Viiruse saavad lapsed oma emalt. 2005. aastal alustati Togos kontrollimist, et teada umbkaudne viiruse kandjate arv. Kuna puuduvad andmed, kui palju oli HIV-haigeid enne kontrollimise alustamist, ei osata ka öelda, kas levik on vähenenud või suurenenud. Kontrollimise tulemuste võrdlemisel hetkeseisuga on näha, et õnneks on see siiski vähenemas. Üks põhjus, miks HIV endiselt suur probleem on, on inimeste käitumine ja mõtteviis. Religioonist tulenevalt on paljud arvamusel, et HIV-i pole olemas. Märkimisväärne on aga see, et HIV-i test on Togos tasuta ning HIV-positiivsed saavad tasuta arstiabi.

Ja mõni tund pärast arsti juurest kultuurikeskusesse jõudmist olin silmitsi reaalse olukorraga, kus laps on hädas ja vajab abi. Mäletate Häbelikku? Häbeliku vanaema tõi ta meie juurde, kuna laps oli kõrges palavikus ja vajas kiiret abi. Taustainfona selgus, et Häbeliku ema ja isa hülgasid ta juba ammu ning ta kasvab vanaema hoole all. Kui ma kirjeldasin teile, kui õnnetu ja nukker Häbelik alati on, siis proovige ette kujutada, mis tunne oli mul vaadata tema pisaraid täis silmadesse, keha ülekuumenenud ja värisemas. Pole vist raske aimata, et Häbelikul tervisekindlustust ei ole ja vanaemal pole raha, et arstiabi eest maksta.

Mina, Gabriel ja Helen otsustasime Häbeliku ravikulud kinni maksta. Võib-olla mõne arvates on see vale käitumine, aga sel juhul öelge, mis on õige. Pean tunnistama, et siinkohal tuli tõesti mängu isiklik kaastunne. Ei suuda lihtsalt silma kinni pigistada ja külma südamega haiget last koju tagasi saata kartmata, mis temaga sel juhul edasi saab.

Nädalavahetuseks otsustasime kõik jääda Agou’sse. Agou’s on turg avatud ainult reedeti ja seega läksime teistega pärast tööd ka seda uudistama. Ei oska öelda, kas otsus oli õige või vale.. tühjade kätega ei saanud kuidagi sealt koju tuldud.

Reede õhtul võtsime ette Agou’ ööeluga tutvumise. Agou’s on umbes 3 baari. Läksime oma suure seltskonnaga lähimasse baari istuma ja head-paremat nautima. Tänav kajas Aafrika-laadsest muusikast, õhk oli endiselt soojem kui Eestis rekordkuumuse ajal ja tuju oli parem kui kunagi varem.

Mina, Uli ja Isabel oleme moodustanud Kuldse Euroopa Huumori Kolmiku ehk KEHK-i. KEHK-il puuduvad reeglid, piirangud ja häbitunne. Fantastiline kolmik, ma ütlen. Asendamatud hetked, kui keegi KEHK-ist midagi briljantset ütleb-teeb ning naerul lõppu ei ole. Millegipärast peame ainult meie neid nalju naljakaks. Friends for life, thats for sure.

Laupäeva plaaniks oli Wome’i waterfall-i vaatama minemine. Jules organiseeris meie tripiks minivan-i ja juhi ning seiklus võis alata. Ma olen enam kui kindel, et kodumaale tagasi tulles ei tule minu huulilt ühtegi kritiseerivat sõna Eesti teede kohta, sest siinsete oludega ei saa neid võrreldagi. Kiiruspiiranguid muidugi ei ole, aga kiiruse alla tõmbamise eest kannavad hoolt iga 100 meetri tagused augud (kui mitte öelda sügavikud), mil iga reisija peab kümne küünega istmest kinni hoidma, et mitte lendu minna. Ja ma räägin hetkel asfaldiga kaetud suurtest teedest, mägede- ja slummide-vahelisi teeolusid proovige ise ette kujutada.

Wome’i kosk asub samuti mägedes, mõnikümne minuti sõidu kaugusel Kpalime’st. Minivan-i parkimisele järgnes järjekordne füüsiline eneseületus. Koseni viis küll allamäge laskuv trepp, aga see trepp ei olnud lihtsalt trepp, vaid lauskallakuga 121-astmeline ekstreemsus. Lõpuks sihtpunkti jõudes oli selge, et pingutus oli tühine selle kõrval, mida nägin. Wome’i kosk oli veel võimsam kui Tomegbe’ oma. Ja mis kõige tähtsam: sain ujuma minna! Kosk paiknes nö koopasügavikus, pea kohal laskusid liaanid ja taeva poole vaadates oli näha vaid väikest õhuava, kuna ülalpool olevad puud ja koopaseinad olid niivõrd kõrged ja ühte kasvanud. Seisin näoga kose poole ja mitte kuidagi ei suutnud uskuda, et tegu on reaalsusega, ausalt ka. Elu nagu filmis, vapustav kogemus.

Mis oli veel esmakordne oli see, et ma pole kordagi siin veedetud aja jooksul nii palju valgeid inimesi samal ajal samas kohas näinud: meie järel tuli kose äärde enneolematult suur mass turiste. Saime õnneks enne minema, kui koht ülerahvastati.

Tagasi minek bussini oli korralik trenn jalalihastele (mis valutavad siiani) ja ühtlasi kõhulihastele: ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida, kui umbes 20 inimest samaaegselt ähivad ja puhivad ning saatanad neavad. Lõpuks maha istudes pidasime armsa pikniku, tõmbasime hinge ning lõpetasime oma seiga ideaalse preemiaga: Kpalime’ turule minekuga muidugi. Laupäeviti on kõik turud toodete ja klientide rohkemad kui muudel päevadel. Olin nagu kid in a candy store. Seltskond on minu tunnuslauseks pannud „One for me, one for my friend“, mis peaks minu poodlemisharrastust kõige paremini iseloomustama. Ja hindade alla kauplemises olen juba meister.

Enam ei tule vist kellelegi üllatusena, et elekter pani laupäeval taas plehku (vett ei ole iidamast-aadamast saati). Oli aeg järjekordseks küünlavalgel Jules’i jutupliiatsi episoodiks, mis seekord oli üsna isiklik, seega autoriõigustest lugupidades jääb räägitud jutt kultuurikeskuse seinte vahele.

Pühapäev oli korralik puhkepäev järjekordse raamatu (nüüdseks juba kolmanda) seltsis, kogudes energiat, valmistudes viimaseks töönädalaks ja eesolevateks ning ühtlasi viimasteks Togo plaanideks.

Faktiline selgitus sellele, miks Agou’s on kõige kodusem tunne: Agou koosneb mitmest väiksemast osast, iga osa kannab lisaks Agou’le teist nime. Koht, kus meie elame, on Agou Apegame, „apegame“ tähendab kohalikus keelest suurt kodu. Väärib absoluutselt seda tähendust.

Office work

Suurem osa meie perest. Vasakult: Marchetti, Christopher, Gabriel, Helen, Marion, Isabel, Uli.

All vasakult: Jules, Ferrari

The Wome waterfall

Isabel & Uli - the best ones!

Legendaarse kultuurikeskuse ees. Marion, Isabel, Uli, Gabriel, Christopher, Helen

Kui elektrit ei ole, saab ka küünlavalgel raamatut loetud, pole probleem.

.. Ja avastan iseennast

Inimesed tulevad ja lähevad. Quela läks pühapäeva hommikul ootamatult Ameerikasse tagasi terviseprobleemide tõttu. Seevastu lisandus meiega Marion Marchetti Šveitsist, keda mina nimetan Marchetti’ks. Marchetti on muide lühem kui mina!

Uus nädal algas projekti jätkuga ning Isabeli, Ferrari ja Marchetti ametliku NGO-meeskonda pühitsemisega. „Ametliku“ all mõtlen ma muidugi baaris istumist.

Esmaspäeva kõrghetk oli järjekordne elektrikatkestus õhtusöögi ajal. See andis tõuke mitmetunniseks küünlavalgel vestlusringiks. Nimetagem seda Jules’i jutupliiatsiks.

Togo mehed peavad kohalikke naisi väga ilusateks. Nad armastavad naiste juures kurvikat ja volüümikat keha ning naised ei pelga seda demonstreerida oma kõnnaku ja hoiakuga. Seetõttu on Togo meessugu ka äärmiselt armukade. Enamik mehi eelistavad kodus püsivat naist, kes tööl ei käi ja nelja seina vahel lapsi kasvatab. Selle eesmärgiks on naise eemale hoidmine teiste meeste huviorbiidist. Selgus armas tõde, et siinsed mehed kardavad väga haiget saamist. Togo tüdrukud hindavad noormeeste puhul ausust, truudust ja intelligentsust, ühtlasi head väljanägemist. Enamik neist ei pea oluliseks materiaalseid võimalusi, mille pakkumiseks noormees võimeline on ehk raha ei mängi määravat rolli. Kuigi ma ei ole kohalike tüdrukute suhtes eelarvamusi loonud, tuli see siiski mingil määral üllatusena. Armastuse avaldamine oma poiss-sõbrale pidavat siinsete tüdrukute puhul haruldane olema.

Vaestemates Togo piirkondades on enamik koolipoisse esikohale seadnud oma pere. Nad käivad koolis, et omandada haridus ja seejärel võimalikult sissetoov töö, et oma pere tulevikus ülal pidada. Kui see tase saavutatud, hakkavad nad alles naisevõtu peale mõtlema. Jules on üks sellise eluviisi esindajaid.

Ma vist ei ole rääkinud paari nädalavahetuse tagusest humoorikast intsidendist, mis juhtus Lome’st Agou’sse sõites. Teadupoolest on Christopher üsnagi kohmakas ja ullike Taiwani noormees, aga suure südamega seltskonnalõvi. Marsruudil Lome’st Agou’sse istus Christopheri kõrvale suuremat laadi umbes 35-aastane tõeline proua, kes kategooriliselt keeldus minivan-is mujale istumisest. Me nimetasime selle tädi Big Mama-ks. Big Mama sihtmärgiks oli Christopher. Ta üritas 2 tundi Christopheriga jutule saada, pakkudes talle tee pealt ostetud küpsiseid ja kõike paremat, millele Christopher väriseva häälega vastas No merci, no merci! Sellele järgnes Big Mama rõkkav ja minivan-i raputav naer, mis – mis siin salata – ka teisi peale Christopheri natuke hirmutas. Big Mama peatus oli enne meid, maha astudes küsis veel Christopheri telefoninumbrit. Christopher kartis Big Mama’t väga.

Selgus, et Christopheri hirm oli õigustatud. Järgnev osa jutupliiatsist oli küllaltki šokeeriv. Kõik Big Mama’d, kes turgudel töötavad, teenivad üsnagi kopsakaid summasid, eriti rõivamüüjad Grand Marche’l. Need naised on rikkad, elavad suurtes majades, omavad autot ja luksuslikku elu. Ja on vallalised. Kui küsisin, miks neil meest ei ole, vastas Jules, et nad ei taha mehe kontrolli all olla. Neile meeldib võim. Togos ei ole saladus, et levinud on prostitutsioon. Noormeeste puhul, ma mõtlen. Paljude meestudengite sagedaseks taskuraha teenimise meetodiks on Big Mama’dele teenuste osutamine. Teenuste kasutajad maksavad päris hästi muide, aga hind on kokkuleppeline. Üldiselt pidavat see jääma 50 000-150 000 CFA ehk 75-225 euro vahele. Lisaks ostetakse poistele „tänutäheks“ uhkemaid riideid, pakutakse süüa ja parimal juhul kingitakse auto. Aga ka Big Mama’d on väga armukadedad: kui Big Mama peaks tabama oma favoriit-noormehe noore tüdrukuga, siis – nagu Jules ütles – You will have a Big Problem with Big Mama. Lome’s on 2 baari, kus Big Mama’d kindlatel nädalapäevadel pesitsevad ja noormehi ootavad.

Kuidagi kõhe oli jutupliiats lõpetada sellise kulisside taguse paljastamisega, seega lõppmõtteks jäi mitteteadjate järgmine küsimus: kuidas sa saad aru, et oled tõelise armastuse leidnud? Ammendavaks vastuseks jäi õhku rippuv romantik-Marioni mõttetera „You know it when you know it.“

Inglise keele klubis keskendume hetkel lastele lugema õpetamisega. Kuna siinsed lapsed ei ole kunagi Tuhkatriinust kuulnud, on see lihtsaim ja arusaadavaim lugu, mida lugema ja jutustama õppida ja õpetada.  Järgmisel nädalal hakkan lastega läbi inglise keelse jutustamise seda muinasjuttu joonistama.

Teisipäev oli aga Christopheri ja Taiwani, tänane Uli ja Austria päralt. Lapsi tegelikult ikka väga huvitab muu maailm peale Aafrika. Peale maailma tundma õppimise, tahavad tüdrukud enamasti teada moest ja lugeda armastuslugusid, poisid aga jalgpallist rääkida. Poisid on agarad kõikvõimaliku info kirja panemises ja kaasa töötamises, tüdrukud on natuke tagasihoidlikumad. Antonia tuli üleeile Burkinast tagasi ja osales inglise keele tunnis ning pärast ütles, et lapsed on tema arvates tublisti arenenud.

Tunnid sisaldavad ka alati lõbusamaid tegevusi: paneme arvutitest hoogsa muusika peale ja tantsime või lapsed õpetavad meile kohalikke tantse ja mänge. Vahel nad tahavad mingeid sõnu saksa, eesti või hiina keeles kuulda ja kordavad järele. Kuna kohale tulemine ei ole kohustuslik, üritame neile õpetada teemasid, mida nad tegelikult ka kuulda tahavad ja koolis ei õpetata. Tunni lõppedes ei kipu nad enamasti äragi minema.. see peaks hea märk olema.

Kui ühes postituses rääkisin kohalikust marakratist Kustist, siis teistest lastest erinev on ka üks umbes 4-aastane poiss, pangem tema nimeks Häbelik. Häbelik on väga nukker. Ma ei ole kunagi tema näol naeratust näinud. Ent ometi otsib ta seltskonda, seetõttu luusib ta kultuurikeskuse ümber ringi, aga lähedale pelgab tulla. Tavaliselt läheb keegi meist ise ta juurde, ulatab sõbraliku käe ja kutsub Häbeliku meie juurde istuma. Rohkem Häbelik ei tahagi. Ta istub vaikselt meie kõrval, vahel mitu tundi. Ja kui ma vaatan tema õnnetutesse sügavatesse silmadesse, tilgub mu süda iga kord verd. Nagu ma rääkisin, kannatavad  paljud Agou vanemateta lapsed sunniviisilise farmitöö tegemise all, et söönuks saada. Neist ju hoolitakse vaid nii palju, et laps päevast päeva tööd korralikult teeks. Me kõnnime Agou’s ringi teadmata, kes vastu tulevatest lastest on orb ja kes mitte. Häbelik tuletab mulle seda iga päev meelde. See teeb mul seest kõik väga raskeks. Ja siis teistpidi jälle kergemaks, sest ma tean, et ma vähemalt annan oma panuse selle õnnetu seisu parandamiseks. Mine sa tea, äkki saan ka Häbeliku lõpuks naeratama.

Nüüdseks olen alustanud oma projekti jaoks eelarve koostamisega, mis on vist kogu protseduuri kõige raskem osa. Matemaatikas olin ma tugev kolmeline ja igasuguste Exceli-tabelite koostamisest viilisin Arvutiõpetuses osavalt kõrvale. Noh, omad vitsad peksavad. Aga õnneks on kultuurikeskus täis Aasia imelapsi, kes mind selles valdkonnas aitavad. Igatahes, hakkab looma. Ma olen lõpusirgel oma projektiga, muide.

Ma tunnen end siinsetes elamistingimustes juba nii mugavalt, et ei mäletagi, mis tunne on kahvlit ja nuga söömiseks kasutada, riideid lasta pesumasinal pesta ja mitte teha seda käsitsi keskmiselt kaks tundi, magama minna kontrollimata, kas moskiitovõrk on ikka tugevalt voodi küljes, muretsemata, kas võtsin ikka malaariatableti hommikul sisse ning arvestamata, kas järgmisel päeval on elekter/vesi või mitte.

Hullult neutraalseks olen kõikide probleemide ilmnemisel muutunud. Silm ka ei pilgu enam, kui jalutan Interneti-kohvikusse 30 minutit ja sama targalt tagasi lähen, sest ühendus oli alla igasuguse arvestuse või lihtsalt elektrit polnud. Ei teki ka mingisuguseid märkimisväärseid emotsioone, kui selgub, et gaasiballoon on tühjaks saanud ehk pole õrna aimugi, millal sooja toitu jälle uuesti süüa või kohvi juua saab.

See kõik vist tuleb sellest, et siin elamine ja kõige kogemine paneb mõistma, mis on elus oluline ja mis omab vähem tähtsust. Mis on väärt muretsemist ja mille puhul aitab pigem positiivne mõtlemine. Kuidas leida endas tugevam külg ja millistel hetkedel lubada enesel nõrkushetkesse vajuda. Millal öelda õigeid sõnu, teha õigeid tegusid ja avastada, et igast väiksest sõnast ja teost võib alguse saada midagi erakordset ning mitte loobuda oma põhimõtetest ja tõelisest olemusest. Ja milleta on võimalik füüsiliselt hakkama saada ja kelleta emotsionaalselt ei ole.

Ma ei ütleks, et mul on tekkinud uued prioriteedid. Pigem ütlen, et esialgsed prioriteedid on tugevad juured alla saanud ja õigesse kohta kinnitunud.

Avastan Togot

4. nädala õppetund: Läbi tule ja vee, aga lõpuni välja.

Raske töönädal seljatatud, läksime reede pärastlõunal Uli, Gabrieli, Heleni ja Christopheriga Lome’sse. Reisimugavusi ei hakka parem kirjeldamagi, aga Lome’sse me lõpuks jõudsime ja esimese asjana oli mul vaja viisat pikendama minna. Mõeldud-tehtud, läksime oma ööbimispaika, milleks oli Todo kodu. Todo on neiu AIESECist. Magada tuli küll põhimõtteliselt palja põranda peal, aga ei hädaldanud. Reedel jõudsid Togosse järgmised intern-id: Isabel Saksamaalt ja Ferrari Hiinast. Ferrari sai oma inglise keelse nime muide selle järgi, et talle – üllatus-üllatus – väga Ferrarid meeldivad. Isabel ja Ferrari hakkavad samuti Agou’s NGO Foundation’iga töötama, elavad host-family’s. Ka Uli võeti minult ära tagasi host-family’sse, põhjuseid ei hakka välja tooma, aga olen nüüd taas oma toas üksi. Kahjuks.

Õhtul läksime Gabrieli sünnipäeva tähistama. Kutsusin ka Lea ja Laureni ühinema, kes soovitasid suurepärast pizzarestorani. Kuna liha sööme siin piiratud toiduvaliku tõttu üldiselt vähe, siis pizza oli kui taevakingitus (muidugi tekitas igatsuse tädi Agnese Trehvi-pizzade järele). Õhtut saatsid nali ja naer, klaaside kokkulöömine ja seltskonna nautimine.

Laupäev algas äratuskellaga 5.30. Meie nädalavahetuse suurimaks ettevõtmiseks oli Togoville’i minemine. Togoville on küla, millest Togo arenes, asub umbes tunnise sõidu kaugusel Lome’st. Palkasime takso terveks päevaks, mahutades peale 6 sõitjat (mina, Uli, Gabriel, Helen, Christopher ja Ferrari) + juht.

Pärast I Maailmasõda olid Togo ja Ghana ühendatud, see ühisala kuulus Saksamaale. Pärast II Maailmasõda jaotati see Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. See osa, mis kuulus tol ajal Suurbritanniale, on nüüd Ghana ja Prantsusmaa osa on Togo. Togo saavutas iseseisvuse 1960. aastal 27. aprillil.

Enne Togoville’i jõudmist külastasime orjamaja (slave house), kus 19.sajandi alguses orje hoiti. Maja restaureeritakse hetkel UNESCO poolt, aga üldises pildis on see väga hästi säilinud. Orjadeks olid nii mehed, naised kui ka lapsed. Orjapidajateks olid ameeriklased, hollandlased, portugallased, prantslased, šotlased jne. Orjad paigutati põranda alla pimedusse, püsti seismine polnud võimalik, kuna ruumi kõrguseks oli umbes pool meetrit. Sain ka ise põranda-aluse olukorra ära proovida, tõesti ei olnud mugav. Ülalpool põrandat oli suur laud, mille taga orjapidajad head ja paremat sõid ja jõid. Kui kokku oli kogutud umbes 100 orja, saadeti nad ameerikasse tööle, et aafriklaste töörammu ära kasutada. Orjade „kohustuseks“ oli Ameerikas ka uusi „orje toota“ ehk lapsi saada, keda samuti tööle rakendada. Keskmiselt suri ühel rännakul Togost Ameerikasse 50% orjadest. Kui ori põgeneda püüdis, lasti ta maha. Naisi vägistati kõigi ees, neid häbistati ja peksti.  

See vahva härra, kes meile orjamaja ajaloo rääkis, oli vaimustuses, kui kuulis, et ma olen Eestist. Ta polnud varem ühtegi eestlast kohanud ja seega küsis ka minu Eesti kontaktandmeid, et Eesti kohta edaspidi minult soovi korral infot saada.

Seejärel läksime paadiga Togo järvele, mööda järve jõudsimegi Togoville’i. Paadisõit oli äärmiselt ekstreemne ja lõbus 40-minutiline seiklus. Polnud see mingi suurem asi paat, lasi korralikult vett läbi ja hulgakesi peal olles tekkis korduvalt tunne, et lähme ümber. Togoville’is ankru maha pannud, sisenesime külasse ning samal hetkel võttis meid rajalt maha tundmatu härra, kes väitis, et tema organisatsioon tegeleb Togoville’i turistide vastuvõtuga ja me peame end organisatsiooni presidendile tutvustama enne, kui edasi läheme. Kõhklevate pilkudega läksime presidendi jutule, pärast mida härra president teatas, et me peame Togoville’i sisenemiseks neile maksma. Mul polnud kahtlustki, et tegu on lauslollusega ja juura-perest nagu ma olen, nõudsin ametlikku paberit, mis kinnitaks, et külasse sisenemine on tasuline. Otseloomulikult jätkasime oma teed midagi maksmata. On ikka sulid!

Lõpuks oli ka taksojuht mööda teed Togoville’i jõudnud ning tema abil otsisime kohaliku noormehe endale giidiks, väikse ja mõistliku tasu eest muidugi. Togoville on voodoo-kultuuri suurim esindaja Togos. Giid näitas meile voodoo-jumalat, kes pidavat kogu küla kaitsma, õnnetustest eemal hoidma ning kohalikke aitama, kui nad hädas on. Peale voodoo-jumala on külas veel üks voodoo-mehike, kelle peal kõikvõimalikke rituaale rakendatakse. Igal laupäeval kogunevad külaelanikud tema juurde ja valavad selle peale kanaverd, mis pidavat jõudu ja energiat andma. Seejärel räägivad temaga, kummardavad, kurdavad oma muresid, paluvad abi, palvetavad ning valvad veini tema jalgadele.

1982. aastal külastas Togoville’i Rooma paavst Jean-Paul II, kuna külaelanikud olevat näinud, et Neitsi Maarja ilmutas end järve peal. Paat, mida paavst järvel käimiseks kasutas, on siiani järve ääres nö vaatamisväärsus. Paavst siiski Neitsi Maarjat ei näinud ning Neitsi Maarja ei ole end pärast seda rohkem ka ilmutanud. Seda esimest ja viimast ilmutust kujutab järve lähedal asuv imeilus altar, kuhu sündmus maalitud on.

Togoville on üsnagi erinev teistest küladest, mida ma Togos näinud olen. Väga rahulik ja eraldi seisev, kui mitte öelda üksik. Ja just seetõttu omamoodi ja eriline. Mis eristas kohalikke ülejäänud aafriklastest oli see, et meie poole ei vaadatud kui „valgete“ poole ehk ma ei tundnud hetkeksi, et mind jõllitataks või meie suunas liigset tähelepanu osutataks. Üldiselt on Togoville’i rahvas vaoshoitud – igaüks teeb oma asja. Seetõttu jäi sealne õhkkond kuidagi salapäraseks. Jäi tunne, et peidus on veel midagi, mis tahaks avastamist. Sellisel müstikalainel jätkasime oma seika, suundudes väikelinna Aneho poole, et kerge paus teha.

Aneho’s on väga ilus rand. Hiiglaslikud lained, merekarpidest tulvil liiv ja tuules õõtsuvad palmipuud. See oli koht, kus hetkeks maha istuda, natuke asjade üle järele mõelda ja kaugustesse vaadata. Seda hetke oli vaja.

Muide, korruptsioon on Togos igapäevane. Meie takso võeti reisi jooksul 2 korda politsei poolt rajalt maha (seadus siiski keelab rohkem kui 4 inimese sõidutamist), aga olukord lahenes paari minutiga – taksojuht poetas miilitsahäärale mõned tuhanded CFA-d pihku ja sõit võis jätkuda.

Kokkuvõtteks oli tripp suurepärane, absoluutselt väärt varast ärkamist ja mööda põllu-laadset teed ülerahvastatud taksoga kolisemist. Päeva lõpetuseks valmistas Uli meile Austria-pärast toitu ja pannkooke. Ideaalne.

Nädalavahetused Lome’s panevad alati Agou’d igatsema, kuigi veedame siin enamuse nädalast. Lome on meeletult väsitav, rahvarohke ja kiire nagu suurlinnale kohane. Seega pühapäeviti on alati hea meel „koju“ tagasi tulla. Parim hetk Agou poole jõudes on siis, kui mäed ilmuvad silmapiirile. Siin tunnen ennast kodusemalt ja turvalisemalt. Ilmselgelt olen väikeriigi kodanik.

Ma olen meie seltskonnast kõige vanem olija. Nüüd olen mina see, kes uutele infot jagab ja küsimuste korral aitab, kuna Quela ei ole väga tihti siin. Pealegi, ma olen väga suure töö seoses oma projektiga ära teinud, palju vajalikke andmeid välja uurinud ja kirja pannud, mida on ka järgmistel intern-idel vaja. Päris imelik ikka: paneb mind tundma, et ma oleks siin olnud kauem kui tegelikult. Küllap on asi selles, et iga päev on niivõrd uus ja tulvil uusi kogemusi ja teadmisi.

Ma ei väsi korrutamast, et meie seltskond on fantastiline. Me hoiame meeletult kokku, aitame üksteist mures ja hädas. Nad on siin minu pere. Selline ühte sulamine on aidanud mitmetest raskematest momentidest üle saada. Sõbrad kogu eluks.

Õlu ja pizza - friday night in heaven

Vasakult: Lauren, Gabriel, Uli, Helen, Marion, Ferrari, Christopher & Lea

The slave house

Gabriel & Marion

Meie vahva seltskond  Togoville'is + taksojuht

Voodoo jumal

Uli saved the night - ronis üle aia, et värav lahti teha ;)

Aneho rand

Lauren, Lea & Marion

Mrs Marion & Mrs Uli oma Euroopa-grupiga

Oma Agou-lastega

Kultuurikeskuse kööginurk

Ühel õhtul oli selline ämblik mu tuppa külla tulnud

Christopher Taiwani esitlemas. Vasakul on Firmin

Gabriel & Uli

The English Club

Tõeline Aafrika naine

Väike osa Kpalime' marketist

Süda on Eestis

Meil on hullult tore.

Esmaspäeva hommik möödus Uli’ga NGO-kontoris projekti kallal nokitsedes ja seejärel alustasime kultuurikeskuses oma teist Inglise keele klubi tundi. Pärast nime-mängu (et kõik kõigi nimesid ikka teaksid) läbi viimist jagasime lapsed kolme rühma, mida juhendasid intern-id vastavalt kontinendile, kust nad pärinevad. Gabriel, Helen ja Christopher juhendasid Aasia-gruppi, mina ja Uli Euroopa-gruppi ja Emmanuel Aafrika-gruppi. Iga grupp kirjutas välja võimalikult palju kontinendile iseloomulikku (inglise keeles muidugi) ja lõpuks esitasid kirjapandu ülejäänud seltskonnale. Ma olin oma grupi üle nii uhke!! Lisaks inglise keele õpetamisele oli meie eesmärgiks ka avardada laste silmaringi erinevate maailmapaikade puhul, mida me edukalt ka tegime. Tunni lõppedes oli meel kõigil hea: lapsed olid targemad ja intern-id õnnelikud, et tehtud sai tõesti midagi kasulikku. Endiselt pean tunnistama, et Togo lapsed ja noored on väga kiired õppijad.

Kultuurikeskuses elamise juures on vahva see, et kohalikud (nii vanad kui noored) ei häbene keskusest läbi tulla, teretada ja paar sõna juttu rääkida. Me oleme neile kui omad inimesed. Iga õhtu, kui terassil istun, olen ümbritsetud lastest, kes kõik pai tahavad saada või süles istuda. Või päeva jooksul tulevad lapsed palle küsima või tahavad meile mingeid mänge õpetada või niisama meie seltsis istuda. Näiteks esmaspäeva õhtupoolikul tegelesin veel projekti kirjapanekuga ja kaks 7-aastast punusid mulle patse. See oli armas.

Agou’s on üks umbes 3-aastane poiss, kelle ma nimetasin Kustiks. Kustil on alati kulm krimpsus ja maurab mööda kultuurikeskuse platsi ringi, mängib puuokstega ja saadab intern-ide poole kurje pilke. Ta vist on ainus terve küla peale, kellele me ei meeldi. Ta ei lase ennast kellelgi puudutada ka, näiteks kui mõni kohalik laps käekõrval ta meie juurde üritab tuua, pistab Kusti röökima. Aga paar päeva tagasi tuli seesama marakratt ise minu juurde, et kätt anda ja tervitada. Hakkab looma.

Teisipäeva hommik algas juba 6.45, sest 7.30  korraldasime kohalikul jalgpalliväljakul lastele ja noortele turnee. Miks nii vara? Eks ikka sellepärast, et juba 9st saati kütab päike nii hullult, et sporti on siis võimatu teha. Mina ja Uli lahkusime paraku poole pealt, kuna ruttasime NGO-sse tööle, kus sai paar tundi jälle oma projektide kallal töötatud, siis Kpalime’sse turule. Päris kindlasti oli see üks päeva kõige raskemaid katsumusi, kuna kella 12 ajal ületas kraadiklaas 40 piiri ja marketil sõgedate müüjatega võitlemine ja motikate eest hüppamine (ka turutänavatel on motikaliiklus tihe ja Togos on „reegel“ selline, et jalakäija peab motika mööda laskma, mitte vastupidi, sama kehtib ka ülekäiguradadel) oli üsnagi killer. Tagasi kultuurikeskusesse jõudes alustasime järjekordse Inglise keele klubi tunniga, mis oli Hiina-teemaline, Kung Fu oli laste jaoks kõige lõbusam osa tunnist. Seega päev oli tihe. Aga ega ma siia puhkama ei tulnud.

Õhtuti lõbustan ennast tavaliselt teistele eestikeelsete väljendite õpetamisega. Ma tõesti naeran laginal, kuidas nad täpitähti hääldavad. Lisaks, aasialastel on raskusi R-tähe hääldamisega, näiteks lauset „Ma armastan sind“ purssisid nad vähemalt 30 minutit välja, unustades selle jälle umbes 10 minutit hiljem ja tuli otsast peale alustada. Nende arvates on eesti keel väga ilus. Neile meeldib, kui ma eesti keeles mõned laused ütlen, mis sest, et nad midagi aru ei saa. Ja ma naudin vahelduseks eesti keeles rääkimist. Aga usinad nagu need aasialased on, üritavad nad siiski midagi ära õppida. Panevad õpitut kirja ja puha. Ja mina üritan hiina keeles midagi järele öelda, aga ega ma selles parem ei ole kui nemad eesti keeles. Kirjutamisest rääkimata. Ühesõnaga on meil on äärmiselt kultuursed õhtud.

Hiinlased rääkisid, et nende riigis ei ole tavaks poiss- või tüdruksõpra oma perele tutvustada. Seda tehakse enamasti veidi enne abielu. Ja kui vanemad ei kiida väljavalitut heaks, siis üldiselt, austusest vanemate vastu, jäetakse abielu ära. Kui kiidetakse heaks, finantseerivad vanemad nii pulma kui abielu. Nad olid hämmingus, kui ma rääkisin, et Eestis on kombeks ikka peika või pruta koju perele esitlema ka viia. Ja muide, keskkoolis ei tohi üldse suhet olla, eesmärgiga paremad õpitulemused saada.

Ja kui ma arvasin, et 6.45 on liiga vara ärkamine, siis ületasin ennast kolmapäeval 5.45 üles ajamisega. Mitte vabatahtlikult, muidugi. Kell 6 hommikul pidid kõik intern-id end külapealikule tutvustama. See on siin kombeks. Ma tõesti olin nii unine, et ei saanud mitte midagi aru kus ma olen ja kes ma olen, aga need ennast tutvustavad laused nagu „Hello, I am Marion, I come from Estonia and I am majoring in semiotics and social work. I am working for the Rural Life program and the NGO Foundation.“ tulevad mu huulilt juba automaatselt, kuna pean neid üle päeva igale uuele näole ütlema. Külapealik oli muidugi sõbralik ja abivalmis nagu ka ülejäänud aguulased, ütles, et võime kõikide küsimuste ja murede tekkimisel tema poole pöörduda.

Nende külapealikega on naljakas lugu. Kui Togos on kadumas komme, et ühel mehel on mitu naist, siis külapealike puhul on see endiselt tavaks. Näiteks kui mehel on 7 naist, siis iga naise jaoks on nädalas üks õhtu. Külapealik rändab majast majja, veedab öö näiteks Esmaspäeva-naisega ja järgmisel ööl Teisipäeva-naisega. Kui ma küsisin Jules’ilt, kas naised ise aktsepteerivad seda, et nad peavad meest jagama, siis Jules ütles, et naistel ei ole õigust selle üle viriseda, nad ei tohi sellest üldse rääkidagi. Pealegi, nad saavad mehelt rahalist toetust, seega nad on olukorraga rahul. Christopher ütles selle peale, et tema ei tahaks mitut naist, tema tahab oma elu ainult ühele naisele pühendada. Milline romantik!

Natuke NGO Foundation’i kohta (Fondation des Droits de l’Enfant – Child Right Foundation). NGO Foundation loodi 1998. aastal õpetajate ja meditsiinitöötajate poolt, ametlikult registreeriti 1999. aastal. Nende missiooniks on aidata vanemateta lapsi jõudmaks täiskasvanuikka, läbi mille keskendutakse laste õiguste esindamisele ja kaitsmisele. Iga laps vajab kodu ja haridust, olenemata sellest, kas tal on vanemad või mitte. Seega on oluline suunata tähelepanu orbude elamistingimustele ning võimaldada neile täisväärtuslik lapsepõlv. Kuna vanemateta ja koduta laps ei saa üksi hakkama, kasutavad farmerid neid lapsi põllutööde ja muude füüsiliselt kurnavate tööde tegemiseks (child labour). Nende eesmärgiks on enesele tulu teenida, lapse palgaks on peavari ja üks söögikord päevas. Haridust neile ei võimaldata. NGO Foundation on MTÜ, ühtlasi mitte-poliitiline, kultuuriline, hariduslik ja keskkonna-põhine organisatsioon, kus kõik töötajad on vabatahtlikud kohalikud. Koostööd tehakse mitmete organisatsioonidega, üheks neist on AIESEC, mille vahendusel saavad vabatahtlikud üle maailma tulla NGO-d aitama erinevate projektide elluviimisel. Projektid jäävad alatihti seisma rahalistel põhjustel, kui ei koguta piisav vaja minev summa. Seega NGO Foundation’i jaoks on äärmiselt oluline vabatahtlike siiras pühendumine ja abi Togos esinevate probleemide ülejäänud maailmale teadvustamisel ja sellest tulenevalt ülemaailmsetelt organisatsioonidelt toe ja abi saamine. Rahalistest muredest hoolimata on praeguseks ellu viidud mitmeid projekte, mis on aidanud siinse elu paremuse suunas liikumist, näiteks loodi 1999. aastal Zozonkodji-nimelisse külla meditsiinikeskus, mis toimib siiani väga edukalt.

Kolmapäeva järjekordne külastus Kpalime’ SPSE orbudekodusse oli viimaste päevade parim ettevõtmine. Läksime sinna, et vestelda direktrissiga, kes andis vajalikke soovitusi ja nõuandeid minu projekti jaoks. Ja siis ma läksin veetsin natuke aega lastega. Mille mõju mulle kui Eestist tulnud üksikule hundile keset Aafrikat oli kirjeldamatu. Naeratused nende nägudel kaotasid minus mõnes hetkeks kogu selle füüsilise ja emotsionaalse väsimuse, mis 4 nädala jooksul on tekkinud, siirus nende silmades oli see, mis minusse lisaenergiat ja tahtejõudu juurde süstis ning soojus nende kallistustes oli see, mis tuletas mulle meelde, miks ma siin üldse olen.

Ja täna oli minu ametlik Eesti esindamise aeg Inglise keele klubile. Rääkisin neile eesti keelest, eestlastest, meie patriootlikkusest, Tallinnast ja Vanalinnast, Tartust ja ülikoolist, Eesti loodusest ja paljust muust. Muidugi mainisin ära, et võitsime Eurovisiooni lauluvõistluse 2001. aastal ja lasin neil kuulata meie kalli Oti eurolugu. Ja et nad saaksid aimu eestlaste rahvavaimust, kuulasid nad Tõnis Mägi esituses laulu „Koit“ ja seletasin neile laulu sisu. Ja siis pildid: rohelised põllud, tihedad metsad, Tartu ja Tallinn oma hiilguses, lumised tänavad ning lõpetuseks pildid mu perest ja 2011 aasta jõuludest (kallis ema, esitlus sisaldas ka pilti, kus sa Jõuluvana süles istud J). Pärast tutvumist Eestiga ütlesid vähemalt pooled, et nad tahaksid Eestisse tulla. Mission completed.

Iga päev saan kinnitust sellele, et siia tulek oli üks parimaid otsuseid, mille oma 21 eluaasta jooksul olen teinud.

Kui meil pole vett, on meil elekter ja kui meil pole elektrit, on meil vesi. Kõike head ei saa paraku korraga. Hetkel elame elektrita, aga veega.

Uued sõbrad ja nädalavahetus eliit-seltskonnas

3. nädala õppetund: Kes teeb, see jõuab. Ja kui ei jõua, teen ikkagi.

               

Ja meie vahva seltskond aina kasvab. Kolmapäeval lisandusid meiega Agou kultuurikeskuses 2 neiut Hiinast ja 1 Austriast. Ühesõnaga on meie intern-ide kuhi maailmamastaabis enamasti Aasia. Uued on väga toredad, räägivad väga head inglise keelt. Hiinlastel on lisaks Hiina-nimele inglise keelne nimi ja nad saavad selle nime endale ise välja mõelda. Seega nende Hiina tüdrukute nimed on Helen ja Gabriel (see vist nende häälduse puhul ei ole mehenimi). Ja austerlane on Ulrike ehk Uli. Uliga suhtlesin juba enne Togosse tulekut e-mailide teel. Tal oli Agou’s host family, aga keelebarjääri tõttu oli tal perega suhtlemine liialt keerukas, seega võtsin Uli oma toakaaslaseks ja jagan oma suurt voodit temaga. Ta hakkab samuti NGO-s töötama.

Kolmapäeval alustasime ka inglise keele klubiga, millest saavad osa võtta kõik külaelanikud, kes keele õppimisest vähegi huvitatud on. Esimesel korral oli kohal umbes 10 kooliõpilast, täis entusiasmi ja tahet inglise keelt õppida. Seda oli tore näha ja seega edaspidi jätkame aktiivselt oma loodud klubiga. Ja neljapäeva hommik möödus tööl kontoris projekti üle arutledes, kokkuvõtteid ja uue nädala tööplaane tehes ning ülejäänud päev uute intern-idega tutvudes.

Päevad on siin äärmiselt väsitavad. Kuna vihmaperiood hakkab lõpule jõudma, lähevad ilmad järjest kuumemaks. Täiesti tavaline temperatuur on +36 kraadi, aga keskpäeva ja pärastlõuna paiku ligi +40. Tööle jalutan tavaliselt umbes 30 minutit, ülesmäge muidugi. Kuna hommik ei ole veel nii kuum, pole mul jalutamise vastu midagi, aga tagasitulek on palju raskem: tööl pean kandma pikki riideid, sest näiteks lühikeste pükste kandmine on kohalike jaoks ebaeetiline (eriti valgete tüdrukute puhul). Vähemalt sellistes asutustes, kus mina käin. Kokkuvõtteks on kliimaga harjumine meeletult aeganõudev ja enamasti on mul juba kell 7 õhtul magamamineku mõtted peas.

Reede hommikul läksime kõik Lome’sse, kuna AIESECi kontoris toimus uute integration party. Sõit oli muidugi omaette ekstreemsus: ühte minivan-i mahutati umbes 18 sõitjat, mis tähendab 2 tundi ääretult ebamugavas asendis reisi. Aga ei midagi uut siin päikese all. Campus-el sain jälle vanu häid nägusid näha: Micheal, Emily, Matilde ja kõik AIESECi liikmed. Integration party oli väga vahva, Aasia esindajad jagasid rohkelt (taaskord!) suveniire ja Aasia-pärast toitu, ühtlasi näitasid Kung Fu’d ja kõike toredat. Ja endiselt õpin iga päev rohkelt erinevate riikide ja maailmapaikade kohta. Siin oldud ajaga omandan päris kindlasti rohkem tarkusi, kui aastaid koolipingis geograafiat õppides.

Ja nädalavahetus võis alata! Etteruttavalt võin öelda, et nädalavahetus näitas mulle Togo nö  t e i s p o o l s u s t.

Nädalavahetuse veetsin Lea ja Laureni juures. Lea on see abivalmis saksa tüdruk, kellega tutvusin Lome’ lennujaamas ja kes mu pagasimuret aitas lahendada. Alates sellest päevast oleme kontakti hoidnud. Lauren on inglise-iiri neiu, tugeva iiri aktsendiga muide, see on vahepeal jube naljakas. Lea ja Lauren on Togos teist korda selle aasta jooksul. Esimesel korral olid nad vabatahtlikud sügisel Lome’ orbudekodus ja seekord tulid omavoliliselt samasse orbudekodusse tööle. Kuna nad on mind juba paar nädalat endale külla kutsunud, siis mõtlesin, et miks mitte. Ja otsus oli ainuõige. Lea ja Lauren rendivad Lome’s päris uhket korterit (või tegelikult on see pigem paarismaja moodi), minu jaoks oli see korter kultuurikeskusega võrreldes päris luksus. Õhtu veetsime baaris õlut trimbates ja tüdrukute kohaliku sõbra Yevs’iga jutustades. Ärge arvake, et õlle joomine siin eriti kukepea on: alkoholisisalduseks on 6.2%. Seega on ühe joomine juba minu jaoks korralik katsumus, kuna pole ma ju mingi eriline õllesõber.

Laupäeva hommik algas AIESECi kontorisse minekuga, et üks mitmetunnine koosolek taas maha pidada. Ja sellele järgnes minu lemmik osa päevast: The Grand Marche. Ei väsi korrutamast, kui palju sellel turul käimine energiat ja närve neelab. Müüjad on endiselt äärmiselt füüsilised, näpistavad ja sikutavad kliente oma poodidesse ja teevad oma napakaid häälitsusi. Enamasti suutsin ikka rahulikku meelt säilitada või tüütuseid lihtsalt ignoreerida. Kõige tüütuma müüja tiitel läheb üleni valgesse riietunud ja äärmiselt kristlikule usukuulutajast habemikule, kes absoluutselt ei osanud oma käsi eemal hoida ja arvas, et ostan kõik tema pakutud kaubad, kui ta mind lausetega „My sister! My friend! My best friend!“ poodi meelitab. Sellegi poolest ei olnud minu vaimustus turukaupadest muidugi kuhugi kadunud ja šopahoolik nagu ma olen, soetasin endale suurepäraseid leide.

Yevs on pianist ja seega läksime Lea ja Laureniga õhtul tema suurepärast klaverimängu kohalikku hotelli kuulama, klaveri saatel esitas laule meeletult andekas noor neiu. Nö kontsert kuulatud, läksime hotellist välja ja istusime autosse. Mitte lihtsalt autosse, vaid seitsmesesse BMW-sse, mille juhiks oli Sam. Sam’il oli sünnipäev, muide.

Teate seda tunnet, kui kohtud juhuslikult ühe inimesega ja esimestel minutitel mõistad, et see inimene pidigi su teele astuma, nagu see oleks mingi saatuse käik?

Ma räägin teile natuke Sam’ist. Sam on üks fantastilisemaid inimesi, keda mul on olnud au Togos kohata. Ta on 61-aastane tõeline härra, kelle vanuseks välimuse põhjal pakuks maksimaalselt 30. Ta lahkus Togost 1970ndatel USA-sse, hankis endale üsnagi sissetoova töö ja elab seal siiani oma puertoricalasest naisega. Neil on 2 tütart ja poeg, kes on juba täiskasvanuikka jõudnud ja elavad erinevates USA osariikides. Alates Ameerikasse kolimisest on ta siiski regulaarselt Togos oma ema külastamas käinud. Sam on suurepärane kitarrist ja laulja. Tööga seoses on ta meeletult palju maailma näinud ja seega iseloomustavad teda kõige paremini sõnad nagu elutarkus, avatud mõtlemine ja haritus. Näiteks teadis Sam väga hästi, kus Eesti asub (see on siinsete kohalike puhul päris haruldane). Mulle meeldis Sam’i puhul kõige rohkem see, et hoolimata oma vanusest pakatas ta elurõõmust ja noorusest. Ma ei tundnud kordagi, et ma räägin inimesega, kes võiks põhimõtteliselt mu vanaisa olla. Ja see, kuidas ta oma koduriigile ja emale endiselt truu on. Põhimõtteliselt on tal majanduslikus mõttes Ameerikas kõik, mida Togos on pea et võimatu saavutada. Ta teab väga hästi, kuidas on elada rikast elu ja kuidas vaest elu.  Hoolimata oma kiirest ja jõukast elust Ameerikas käib ta Togos umbes 2 korda aastas, et veeta paar kuud 86-aastase emaga, kes elab ihuüksi. Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma Sam’i kohtasin. Tõeline talent, rändur ja hingeline isiksus ühes. Nagu ma ütlesin: fantastiline inimene.

Sam viis meid oma sõbra juurde, kuhu tulid ka Yevs ja noor laulja. Maja omanikuks oli umbes Sam’i-vanune härra, kes meid lahkelt vastu võttis ja ülejäänud külalistele tutvustas. Sellesse majja astumine oli kui teise dimensiooni sisenemine. Ma pole vist isegi Eestis niivõrd maitsekalt ja luksuslikult sisustatud kodus käinud. Togo kohta ikka väga harjumatu. Meid kostitati veini, söögi, kitarrimängu ja biitlite lugudega – tõeline idüll. Mõneks tunniks unustasin kogu oma elu kultuurikeskuses ning turgudel ja tänavatel raha manguvad poolpaljad lapsed. Suurepärast seltskonda nautides saatsime õhtu öösse. Sam tõi meid koju ja langesime voodisse.

Rikaste suhtumine vaestesse Togos. Jõukas kohalik ei hooli vaestest. Kogu raha ja jõukus hoitakse endale, nauditakse iseend ja kõike, mida raha võimaldab. Vaeste poole vaadatakse alla, neist hoitakse eemale ja puudub igasugune kaastunne. Seda on kohati raske mõista, mõneti lihtne. Raske seetõttu, et just jõukad peaksid mõistma, kui vaevaline on Togos elada 25-eurose kuupalgaga ja selle eest maksta rent, toit, elekter, laste haridus ja kõik muu. Lihtne mõista seetõttu, et kui juba oled Togos saavutanud sellise taseme, kus ei pea puuduste all kannatama, nauditakse seda enam raha „maitset“ ja selle võlusid – kui inimene on vaeva näinud, et elus nii kaugele jõuda, siis miks ta peaks oma raske tööga teenitud raha teistega jagama. Ma ei oskagi öelda, kas nende käitumine on isekas või mitte. Aga olles näinud, kuidas suurem enamus Togo inimesi kannatab puuduste käes ja teades, kui palju lapsi on Togos vanemateta ja koduta, on mul põhimõtteliselt võimatu jõukate mõtte- ja käitumisviisi heaks kiita.

Õnneks võin kindlameelselt väita, et raha roll Togo ühiskonnas ei mõjuta kohalike peamist omadust, mis ühendab nii rikkaid kui vaeseid: kodus koheldakse sind kui sõpra, mitte kui võõrast. Sulle pakutakse kõike, mida pakkujal anda on. Ja sind austatakse nahatoonist hoolimata, saad alati positiivset tähelepanu ja ei pea kunagi end abituna tundma.

Pühapäevaks olime Lea, Laureni ja Yevs’iga randa mineku plaanid teinud, aga nädala viimane päev pidi ju otseloomulikult ülejäänust nädalast kategooriliselt erinema ehk pool päeva sadas vihma. Rannas peesitamise asemel võitlesin Lome’s umbes kuue sularaha-automaadiga. Kokkuvõtteks jäin mina selles võitluses kaotajaks. Sain teiste intern-idega kokku, meid topiti minivan-i nagu kilud karpi ja pärast 2 tundi liigutamata ühe koha peal istumist jõudsime tagasi Agou’sse oma armsasse kultuurikeskusesse. Neljapäevast saati ei ole meil vett. Pole õrna aimugi, millal see tagasi tuleb. Iga päev on seiklus!

Uute inimestega kohtudes, kes kõik esindavad oma riiki, tekib hullult patriootlik tunne. Päris tihti tuleb mitteteadjaid üllatada faktiga, et me polegi osa Venemaast ning meie riigikeel on unikaalne eesti keel ja mitte vene keel. Muidugi on Eestis palju, mille üle kurta (igas riigis ju tegelikult on), aga sellegi poolest on rohkem, mille üle uhkust tunda. Pealegi, Togo elamistingimused ja puudused panevad tõesti kodu rohkem väärtustama. Ma ei väida, et ma oma kodumaad varem poleks austanud, aga kodust nii kaugel viibimine paneb Eestit respekteerima veelgi rohkem ja sellise maksimaalsuseni poleks Eestimaa piirides võib-olla osanud jõudagi. Mulle meeldib, et ma olen nii kohalike, ülejäänud eurooplaste, ameeriklaste ja aasialaste jaoks pärit üsna tundmatust riigist. See annab mulle võimaluse luua esmamulje eestlaste ja Eesti kohta. Ma üritan meid äärmiselt positiivses valguses näidata, ausalt ka. Positiivne on näha üllatust teiste näol, kui nad kuulevad läbi millise tule ja vee me iseseisvuse saavutasime või näiteks öeldes, et meie riigis on võimalik ülikooli tasuta õppekohale saada. Isegi eurooplastest vabatahtlikud (aasialastest rääkimata) on öelnud, et ma olen esimene eestlane, kellega nad on tutvunud. Milline au! Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma olen Eestist.

Ja nüüd uuele nädalale vapralt vastu.

Pilte siit ja sealt

Natuke Agou'd (mäed taostal! reaalsuses palju ägedam tegelt.)

Some students of CEG Agou Apegame

The Tomegbe waterfall. Vasakult: sakslane, Matilde, mina, motikajuht, Antonia, Micheal

Akoume (see tarretise-laadne kartulipuder + soust) söömine

Vot selliste motikatega sõidame ringi. Ei kurda!

Jagan Eestit. :)

Kui õppisin jembet mängima.

Mina, Steven, Antonia ja Quela. Üliõnnelik oma Hiina suveniiri üle.

Iga päev kui kingitus inspiratsiooni

2. nädala õppetund: Kõikide väljakutsetega vastastikku ja tähtede poole.

2005. aastal kalkuleeriti Togos 280 000 orbu, kellest  k a h e k s a k ü m n e k a h e k s a l  T U H A N D E L tuvastati AIDS. Agou’s kalkuleeriti 2008. aastal ligikaudu 350 orbu, mis tänaseks on ületanud arvatavasti 400 piiri.

Ja siinkohal palun igaühelt üht siirast mõtteminutit järgmiste küsimuste suhtes: kes hakkab hoolima lapsest, kes on kaotanud oma vanemad? kes pakub emotsionaalset ja füüsilist tuge lapsele, kes on jäänud üksi? kes kuulab lapse muret, kui tal ei ole seda kellelegi kurta?

Eile külastasin Antoine’ga orbudekodu nimega Dieu Est Grand (God Is Great) – DEG -, et intervjueerida sealset eestvedajat orbudekodu rajamise sammudest ja uurida üldist pilti sealse orbudekodu seisust. Meid tervitas äärmiselt sõbralik (ühtlasi inglise keele oskaja) härra, kes on sealse asutuse juhtiv figuur ehk Papa, kelle paariliseks on Mama. Peale nende töötab seal veel 5 inimest, üks neist on vabatahtlik noormees Prantsusmaalt. DEG-s on praeguse seisuga 54 orbu (nii poisid kui tüdrukud vanuses 0-18), mis on piiratud võimaluste tõttu isegi suur number ning seetõttu ei ole nad võimelised võtma vastu ka uusi orbe. Uued võetakse vastu uuel aastal, kui täiskasvanuikka jõudnud noored lahkuvad iseseisvasse ellu ja ühtlasi oma koha nö vabaks teevad. Nendest 54st orvust on 3 imikud – nende ema suri neid ilmale tuues. Papa ja Mama alustasid orbudekodu rajamist omast taskust 25. juulil, 2007. aastal. Aasta hiljem tuli appi Ameerika organisatsioon Clean Water Team, kes ehitasid orbudekodule peamaja ja veepumba, lisaks sellele pakuvad nad pidevat finantstuge. DEG-i peamiseks probleemiks on hariduse võimaldamine lastele, toidupuudus, tervisemured, ruumipuudus, veepuudus, elektripuudus, töötajate puudus – rahalistel põhjustel, muidugi. Peamised haigused lastel on astma, ninaverejooks, lühinägelikkus ja hernia. Lapsed alustavad kooli peamiselt 6-aastaselt, koolis käivaid lapsi aidatakse orbudekodus koduste ülesannete tegemisel. Samuti õpetatakse koolieelikutele inglise ja prantsuse keelt, lisaks matemaatikat. Enamikel lastel ei ole sünnitunnistust, kuna paljud neist on tulnud tänavalt. Orvud toimetab DEG-sse The Office of Social Affairs. Hobitegevuse korras mängitakse kaarte, jembet, jalgpalli ja tegeldakse võimlemisega – kõik see ajakava kohaselt. Distsipliini kehtestavad töötajad, samuti valitakse nii poiste kui tüdrukute seast vanem, kelle ülesandeks on korrahoidmine kaaslaste seas.

Kui te küsite, millised emotsioonid mind valdasid DEG-i külastades, siis vastan ausalt. Mul ei tulnud kordagi peale mingit haletsustunnet. Nägin olukorda pigem positiivses valguses. Mul oli kirjeldamatult hea meel näha, kui palju vaeva näevad Papa ja Mama vanemateta lastele peavarju ja heaolu võimaldamiseks. Kui oluliseks nad peavad lapsele, kes on oma vanemad kaotanud, isaliku ja emaliku figuuri pakkumist. Hoolivuse sümbioos näiteks Papa ja laste vahel oli silmnähtav: kui Papa meiega kõneles, ronisid pisemad lapsed tal mööda selga ja jalgu üles. Ja Papal endal oli kogu aja naeratus näol, hoolimata kõikidest probleemidest, millega nad iga päev silmitsi seisavad. Ja lapsed on ääretult viisakad, lugupidavad ja sõbralikud. Kui mina panin kirja kõike, mida Papa rääkis, istus samal ajal mul süles 1-aastane armas poisike, kõrval seisis natuke vanem laps, kes mind põrnitses ja mängida tahtis. Kui vaatasin nende kõigi siirastesse, elujõudu ja vastupidavust täis suurtesse pruunidesse silmadesse, oli pilt selge – nad on õnnelikud selle üle, mis neil on. Ma ei oska sõnadessegi panna, kui palju motivatsiooni ja inspiratsiooni suutsid mulle pakkuda lapsed, kes on elus kaotanud kõige tähtsama – oma vanemad – ja siiski vastu pidanud. Neil on inimesed, kes neist hoolivad ja neile maksimaalset tuge pakuvad. Seega ei, ma ei haletsenud neid. Ma lahkusin sealt sooja naeratusega, saades veel soojemad edu soovivad sõnad Papalt.

Muide, AIDS on Togos häbiväärne teema. AIDS on saladus, mida teistega ei jagata. Seetõttu on raske arvestust pidada, kui paljud orvud on vanematelt selle haiguse pärinud.

Täna käisime Antoine’iga Kpalime’ orbudekodus nimega SPSE – orbudekodu on nime saanud SPSE rahvusvahelise organisatsiooni järgi, mis on põhiliseks toetajaks. Samuti on toetajaks rahvusvaheline NGO, mille peakontor asub Lome’s. Orbudekodu ehitati 2009. aastal, hetkeseisuga on seal lapsi 40 (21 tüdrukut, 19 poissi) vanuses 0-7. Hetkel ehitatakse uut hoonet 7-13 aastastele orbudele, alates 13-aastased paiknevad Lome’ orbudekodus. SPSE-sse võetakse lapsi tervest Togost, aga orvu vastuvõtmisel on oluline nö reegel: lapsele tuleb enne otsida isiklik finatstoetaja heategevusorganisatsioonide liikmete seast (saadetakse orvu foto ja taustainfo koostööpartneritele, lapsele tehakse ka tervisekontroll ja vestlus sotsiaaltöötajaga), alles seejärel paigutatakse ta SPSE-sse. Ausalt öeldes ma olin meeletult üllatunud, kui SPSE orbudekodu väravatest sisse astusin. Ehitusliku struktuuri poolest erineb see DEG-ist suuresti. SPSE orbudekodu meenutas mulle nii korraldusliku kui ehitusliku poole pealt Eestis asuvat Keila SOS-lasteküla, kus ma töövarjuks olin. SPSE ümber on kõrge kivimüür uhkete väravatega, väravatest sisse astudes jäid esimesena silma maitsekalt ehitatud umbes 8 eraldi seisvat hoonet (mängumaja, 1 magamistubadega maja tüdrukutele ja 1 poistele, köögimaja jne). 3 hoone ehitamist finantseeris The Bank of Island. Orbudekodule ehitatakse ka hetkel lisa, et rohkem lapsi vastu võtta. SPSE-s töötab 4 ema (lasteaiaõpetaja haridusega, lastepsühholoogia tundja, ka emal endal peab laps olema, et teada, kuidas lapsi kasvatada), 3 kokka, 2 laste hügieeni eest hoolt kandjat, 1 sotsiaaltöötaja (vastava ülikooli haridusega), 3 valvurit (2 sees ja 1 väravate ees – valvavad nii öösel kui päeval), 1 korrahoidja , 1 autojuht (orbudekodul on oma buss), 1 sotsiaaltöötaja nõunik. Nädalas korra külastab orbusid arst, kes teeb tervisekontrolle. Kooliealised lapsed käivad lähedal asuvas koolis. Igal lapsel on sünnitunnistus, nende hankimisega tegeleb orbudekodu direktor. Kui küsisin, milliseid probleeme orbudekodus esineb, oli intervjueeritava vastus, et neil ei olegi praktiliselt probleeme. Ainult see, et „emadele“ ei ole orbudekodus voodikohti, kuid lapsed vajavad ju ööpäevaringset valvet. Lõpetuseks tutvusin ka ise nende pisikeste orbudega. Lastehull nagu ma olen, ei suutnud ma ühelegi lapsele „ei“ öelda, kes sülle tahtis tulla. Nojah, ma ei hakka isegi rääkima, kui armsad nad kõik on.

Pärast külastust viis Antoine mind oma bossi juurde, kes oli kuulnud, et Agou’s resideerub üks Eesti näitsik, kes tahab Agou’sse orbudekodu ehitada. The Boss on härra Alfons, kes on koolieelikute haridusosakonna juhtiv figuur ja soovis minuga väga tutvuda. Oli näha, et tegu on äärmiselt tähtsa isikuga: tema kontor oli suur ja uhkeTutvustasin talle ennast ja rääkisime oma plaanist, ta oli vaimustuses ja ütles, et pakub mulle igasugust tuge ning küsimuste ja abivajamise korral võin iga hetk tema poole pöörduda. Ühtlasi lisas, et kui lahkun Togost, siis kirjutab ta mulle kõikvõimalikud soovituskirjad, et aidata mind sotsiaalvaldkonnas karjääri edendamisel Eestis.

Orbudekodude külastamise kokkuvõtteks võin öelda, et DEG-i orbudekodu aitas mul näha, millised raskused mind ees ootavad ehk lõi reaalsustaju ning SPSE orbudekodu on ideaal, mille poole püüelda. Õppisin mõlemalt palju ja sain rohkelt infot ja saan oma tööd nüüd efektiivsemalt jätkata. Väga palju vajab veel tegemist, aga ise olen õhinal ja täis entusiasmi!