Süda on Eestis

Meil on hullult tore.

Esmaspäeva hommik möödus Uli’ga NGO-kontoris projekti kallal nokitsedes ja seejärel alustasime kultuurikeskuses oma teist Inglise keele klubi tundi. Pärast nime-mängu (et kõik kõigi nimesid ikka teaksid) läbi viimist jagasime lapsed kolme rühma, mida juhendasid intern-id vastavalt kontinendile, kust nad pärinevad. Gabriel, Helen ja Christopher juhendasid Aasia-gruppi, mina ja Uli Euroopa-gruppi ja Emmanuel Aafrika-gruppi. Iga grupp kirjutas välja võimalikult palju kontinendile iseloomulikku (inglise keeles muidugi) ja lõpuks esitasid kirjapandu ülejäänud seltskonnale. Ma olin oma grupi üle nii uhke!! Lisaks inglise keele õpetamisele oli meie eesmärgiks ka avardada laste silmaringi erinevate maailmapaikade puhul, mida me edukalt ka tegime. Tunni lõppedes oli meel kõigil hea: lapsed olid targemad ja intern-id õnnelikud, et tehtud sai tõesti midagi kasulikku. Endiselt pean tunnistama, et Togo lapsed ja noored on väga kiired õppijad.

Kultuurikeskuses elamise juures on vahva see, et kohalikud (nii vanad kui noored) ei häbene keskusest läbi tulla, teretada ja paar sõna juttu rääkida. Me oleme neile kui omad inimesed. Iga õhtu, kui terassil istun, olen ümbritsetud lastest, kes kõik pai tahavad saada või süles istuda. Või päeva jooksul tulevad lapsed palle küsima või tahavad meile mingeid mänge õpetada või niisama meie seltsis istuda. Näiteks esmaspäeva õhtupoolikul tegelesin veel projekti kirjapanekuga ja kaks 7-aastast punusid mulle patse. See oli armas.

Agou’s on üks umbes 3-aastane poiss, kelle ma nimetasin Kustiks. Kustil on alati kulm krimpsus ja maurab mööda kultuurikeskuse platsi ringi, mängib puuokstega ja saadab intern-ide poole kurje pilke. Ta vist on ainus terve küla peale, kellele me ei meeldi. Ta ei lase ennast kellelgi puudutada ka, näiteks kui mõni kohalik laps käekõrval ta meie juurde üritab tuua, pistab Kusti röökima. Aga paar päeva tagasi tuli seesama marakratt ise minu juurde, et kätt anda ja tervitada. Hakkab looma.

Teisipäeva hommik algas juba 6.45, sest 7.30  korraldasime kohalikul jalgpalliväljakul lastele ja noortele turnee. Miks nii vara? Eks ikka sellepärast, et juba 9st saati kütab päike nii hullult, et sporti on siis võimatu teha. Mina ja Uli lahkusime paraku poole pealt, kuna ruttasime NGO-sse tööle, kus sai paar tundi jälle oma projektide kallal töötatud, siis Kpalime’sse turule. Päris kindlasti oli see üks päeva kõige raskemaid katsumusi, kuna kella 12 ajal ületas kraadiklaas 40 piiri ja marketil sõgedate müüjatega võitlemine ja motikate eest hüppamine (ka turutänavatel on motikaliiklus tihe ja Togos on „reegel“ selline, et jalakäija peab motika mööda laskma, mitte vastupidi, sama kehtib ka ülekäiguradadel) oli üsnagi killer. Tagasi kultuurikeskusesse jõudes alustasime järjekordse Inglise keele klubi tunniga, mis oli Hiina-teemaline, Kung Fu oli laste jaoks kõige lõbusam osa tunnist. Seega päev oli tihe. Aga ega ma siia puhkama ei tulnud.

Õhtuti lõbustan ennast tavaliselt teistele eestikeelsete väljendite õpetamisega. Ma tõesti naeran laginal, kuidas nad täpitähti hääldavad. Lisaks, aasialastel on raskusi R-tähe hääldamisega, näiteks lauset „Ma armastan sind“ purssisid nad vähemalt 30 minutit välja, unustades selle jälle umbes 10 minutit hiljem ja tuli otsast peale alustada. Nende arvates on eesti keel väga ilus. Neile meeldib, kui ma eesti keeles mõned laused ütlen, mis sest, et nad midagi aru ei saa. Ja ma naudin vahelduseks eesti keeles rääkimist. Aga usinad nagu need aasialased on, üritavad nad siiski midagi ära õppida. Panevad õpitut kirja ja puha. Ja mina üritan hiina keeles midagi järele öelda, aga ega ma selles parem ei ole kui nemad eesti keeles. Kirjutamisest rääkimata. Ühesõnaga on meil on äärmiselt kultuursed õhtud.

Hiinlased rääkisid, et nende riigis ei ole tavaks poiss- või tüdruksõpra oma perele tutvustada. Seda tehakse enamasti veidi enne abielu. Ja kui vanemad ei kiida väljavalitut heaks, siis üldiselt, austusest vanemate vastu, jäetakse abielu ära. Kui kiidetakse heaks, finantseerivad vanemad nii pulma kui abielu. Nad olid hämmingus, kui ma rääkisin, et Eestis on kombeks ikka peika või pruta koju perele esitlema ka viia. Ja muide, keskkoolis ei tohi üldse suhet olla, eesmärgiga paremad õpitulemused saada.

Ja kui ma arvasin, et 6.45 on liiga vara ärkamine, siis ületasin ennast kolmapäeval 5.45 üles ajamisega. Mitte vabatahtlikult, muidugi. Kell 6 hommikul pidid kõik intern-id end külapealikule tutvustama. See on siin kombeks. Ma tõesti olin nii unine, et ei saanud mitte midagi aru kus ma olen ja kes ma olen, aga need ennast tutvustavad laused nagu „Hello, I am Marion, I come from Estonia and I am majoring in semiotics and social work. I am working for the Rural Life program and the NGO Foundation.“ tulevad mu huulilt juba automaatselt, kuna pean neid üle päeva igale uuele näole ütlema. Külapealik oli muidugi sõbralik ja abivalmis nagu ka ülejäänud aguulased, ütles, et võime kõikide küsimuste ja murede tekkimisel tema poole pöörduda.

Nende külapealikega on naljakas lugu. Kui Togos on kadumas komme, et ühel mehel on mitu naist, siis külapealike puhul on see endiselt tavaks. Näiteks kui mehel on 7 naist, siis iga naise jaoks on nädalas üks õhtu. Külapealik rändab majast majja, veedab öö näiteks Esmaspäeva-naisega ja järgmisel ööl Teisipäeva-naisega. Kui ma küsisin Jules’ilt, kas naised ise aktsepteerivad seda, et nad peavad meest jagama, siis Jules ütles, et naistel ei ole õigust selle üle viriseda, nad ei tohi sellest üldse rääkidagi. Pealegi, nad saavad mehelt rahalist toetust, seega nad on olukorraga rahul. Christopher ütles selle peale, et tema ei tahaks mitut naist, tema tahab oma elu ainult ühele naisele pühendada. Milline romantik!

Natuke NGO Foundation’i kohta (Fondation des Droits de l’Enfant – Child Right Foundation). NGO Foundation loodi 1998. aastal õpetajate ja meditsiinitöötajate poolt, ametlikult registreeriti 1999. aastal. Nende missiooniks on aidata vanemateta lapsi jõudmaks täiskasvanuikka, läbi mille keskendutakse laste õiguste esindamisele ja kaitsmisele. Iga laps vajab kodu ja haridust, olenemata sellest, kas tal on vanemad või mitte. Seega on oluline suunata tähelepanu orbude elamistingimustele ning võimaldada neile täisväärtuslik lapsepõlv. Kuna vanemateta ja koduta laps ei saa üksi hakkama, kasutavad farmerid neid lapsi põllutööde ja muude füüsiliselt kurnavate tööde tegemiseks (child labour). Nende eesmärgiks on enesele tulu teenida, lapse palgaks on peavari ja üks söögikord päevas. Haridust neile ei võimaldata. NGO Foundation on MTÜ, ühtlasi mitte-poliitiline, kultuuriline, hariduslik ja keskkonna-põhine organisatsioon, kus kõik töötajad on vabatahtlikud kohalikud. Koostööd tehakse mitmete organisatsioonidega, üheks neist on AIESEC, mille vahendusel saavad vabatahtlikud üle maailma tulla NGO-d aitama erinevate projektide elluviimisel. Projektid jäävad alatihti seisma rahalistel põhjustel, kui ei koguta piisav vaja minev summa. Seega NGO Foundation’i jaoks on äärmiselt oluline vabatahtlike siiras pühendumine ja abi Togos esinevate probleemide ülejäänud maailmale teadvustamisel ja sellest tulenevalt ülemaailmsetelt organisatsioonidelt toe ja abi saamine. Rahalistest muredest hoolimata on praeguseks ellu viidud mitmeid projekte, mis on aidanud siinse elu paremuse suunas liikumist, näiteks loodi 1999. aastal Zozonkodji-nimelisse külla meditsiinikeskus, mis toimib siiani väga edukalt.

Kolmapäeva järjekordne külastus Kpalime’ SPSE orbudekodusse oli viimaste päevade parim ettevõtmine. Läksime sinna, et vestelda direktrissiga, kes andis vajalikke soovitusi ja nõuandeid minu projekti jaoks. Ja siis ma läksin veetsin natuke aega lastega. Mille mõju mulle kui Eestist tulnud üksikule hundile keset Aafrikat oli kirjeldamatu. Naeratused nende nägudel kaotasid minus mõnes hetkeks kogu selle füüsilise ja emotsionaalse väsimuse, mis 4 nädala jooksul on tekkinud, siirus nende silmades oli see, mis minusse lisaenergiat ja tahtejõudu juurde süstis ning soojus nende kallistustes oli see, mis tuletas mulle meelde, miks ma siin üldse olen.

Ja täna oli minu ametlik Eesti esindamise aeg Inglise keele klubile. Rääkisin neile eesti keelest, eestlastest, meie patriootlikkusest, Tallinnast ja Vanalinnast, Tartust ja ülikoolist, Eesti loodusest ja paljust muust. Muidugi mainisin ära, et võitsime Eurovisiooni lauluvõistluse 2001. aastal ja lasin neil kuulata meie kalli Oti eurolugu. Ja et nad saaksid aimu eestlaste rahvavaimust, kuulasid nad Tõnis Mägi esituses laulu „Koit“ ja seletasin neile laulu sisu. Ja siis pildid: rohelised põllud, tihedad metsad, Tartu ja Tallinn oma hiilguses, lumised tänavad ning lõpetuseks pildid mu perest ja 2011 aasta jõuludest (kallis ema, esitlus sisaldas ka pilti, kus sa Jõuluvana süles istud J). Pärast tutvumist Eestiga ütlesid vähemalt pooled, et nad tahaksid Eestisse tulla. Mission completed.

Iga päev saan kinnitust sellele, et siia tulek oli üks parimaid otsuseid, mille oma 21 eluaasta jooksul olen teinud.

Kui meil pole vett, on meil elekter ja kui meil pole elektrit, on meil vesi. Kõike head ei saa paraku korraga. Hetkel elame elektrita, aga veega.