Living it up

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, saime eile kultuurikeskusesse elektri. Enam ei peagi oma tuppa sisenema nagu röövel ehk taskulambiga oma asjade seast vajalikku otsima. Kuigi mulle tegelikult isegi veidi meeldis selline krimka.. Lohutan ennast sellega, et minu suure toa peale üks väike lambipirnike ukse kohal väga palju valgust ei anna. Kollid ehmatab eemale vähemalt.

Agou’s on muide umbes 1000 elanikku. Siin on üks kool – CEG Agou Apegame - ja väike haigla sarnane ehitis, kus töötab 2 arsti, aga nad ei ole kogu aeg siin. Minu teada tulevad nad iga nädal kindlatel päevadel või hädakutsete peale. Külahaiglatega on üldiselt selline lugu, et patsiente väga sisse ei jäeta, kuna ruumi on vähe ja haigeid palju. Seega täiesti tavaline on see, et naine sammub pärast sünnitust vastsündinuga koju tagasi. Mingit suurt poodi või turgu Agou’s ei ole, aga väikseid putkasid ja tänavalette on rohkelt.

Eile käisime Antonia ja Quelaga Agou koolis. Koolis on 4-5 õpetajat ja direktor. Mina kohtusin direktoriga ja ühe õpetajaga. Meesõpetaja muide, vanus langeb kuhugi 20ndatesse. Nii direktor kui ka kõik ülejäänud õpetajad on meessoost. Arutasime direktoriga neljapäevase lasteürituse plaani ja seejärel tutvustasime plaani klassidele (tegelikult on neil kool läbi, aga nad ootasid oma eksamitulemusi). Ühtlasi tutvustasin ennast. Käisime kolmes klassis, kokku on neid 4 ja igas klassis on umbes 50 õpilast. Alustades 7-aastastega ja lõpetades 17-aastastega. Lapsed on üsna distsiplineeritud, kuulavad õpetaja sõna, aga tekib hetki, kui 50 õpilase peale tekib elevust nii palju, et seda on päris keerukas kontrolli alla saada. Salamisi võin mainida, et tegelikult olin päris uhke, et minuga tutvumine tekitas õpilastes suurt elevust. Tundsin ennast erilisena. Ja laste tähelepanu naudin ma alati. Tegelikult on paljudes Togo koolides distsipliini kehtestamiseks endiselt kasutusel füüsiline karistamine, kuigi see on keelatud. Tüdrukud arvasid, et Agou koolis seda siiski ei rakendata.

Ülejäänud päev kulges ürituseplaani täiendades ja detaile paika pannes. Ühtlasi käisin NGO-s ühe tähtsa onuga rääkimas oma tööst. Kui reedel ehk uuel miitingul kõik täpsemalt selgub, räägin sellest lähemalt. Õhtul tulid ka Firmin ja Assima AIESEC-ist koosolekut pidama, mis kestis sõna otseses mõttes 4 pikka tundi. Palju vaidlemist, argumenteerimist, vabandamist, nalja ja naeru – nagu ikka.

Tänane oli siin veedetud aja kõige lõbusam ja ägedam. Hommik algas vara, juba poole 8 ajal. Pidime taas kooli minema, kuna klassidel oli lõpetamine. Paljudel olid ka vanemad kaasas. Istusime õpetajatega samas lauas, iga klassijuhataja jagas oma õpilastele tunnistusi. Ühtlasi nimetas iga klassijuhataja iga klassi 3 parimat lõpetajat. Mina, Quela ja Antonia andsime esikolmikutele väiksed autasud, mis sisaldasid pliiatseid ja markereid, mille Quela oli Ameerikast kaasa toonud, vihikuid, mille Antonia oli Saksamaalt toonud ja komme, mille mina olin Eestist toonud.

Seejärel tulime mõneks ajaks kultuurikeskusesse tagasi. Tunni ajaga olin ümbritsetud kümnetest lastest, kes kõik agarasti mu tähelepanu otsisid. Üritasid inglise keels suhelda ja haarasid käest kinni ja ütlesid lauseid nagu „I want your hair“, „I want your skin“ jne, naljakas oli. Lõpuks läksime lastega tagasi kooli juurde, kus ootasime veel teisi järele. Seni mängisin u 10-aastaste poistega jalgpalli ja võrkpalli. Me korraldasime lastele koolilõpu puhul erilise pärastlõuna, et nendega mängida ja aega veeta. Tegelikult oli meil terve üritus ajaliselt planeeritud, aga laste kogunemine võttis nii palju aega, et tegime kõike spontaanselt. Mina ja Quela vastutasime game-station’i eest, Antonia music-station’i eest ja Emmanuel mängis ülejäänutega jalgpalli. Oh issand, kui lõbus see kõik oli. Meie õpetasime lastele mänge ja nemad õpetasid meile tantse.. seega sain oma parimad tantsuliigutused demonstreeritud, lapsed kilkasid ja hõikasid „Perfectooo!“ Ja lapsed mängisid suurepärast muusikat, mille saatel tantsu vihtuda. Tegin video ka, loodan kuskilt sellise internetiühenduse leida, mis lubaks selle üles laadida. Igatahes, isegi direktor ja õpetajad tegid kõike kaasa, mis oli väga äge. Tõesti tundsin, et mind on siin omaks võetud ja see on kirjeldamatu tunne. Ürituse lõppedes jagasime lastele veel kirjutusvahendeid, väiksest asjast tuntakse nii suurt rõõmu! Ja kõige lõpuks viis direktor meid tüdrukuid kohalikku baari õlut jooma. Vot selline elu meil siin!

Muide, lapsed olid nii huvitatud minuga jalgpalli ja võrkpalli mängimiseks, et korraldan laupäeval neile eraldi trenni koos minuga.

Siin jõuab päev ikka väga ruttu õhtusse. Peamiselt seetõttu, et päeval on tegemist palju ja pimedaks läheb kähku (umbes 7 ajal). Õhtuks oleme nii läbi lihtsalt, et ainus sihtpunkt on voodi. Isegi kui füüsilist tegutsemist nii palju ei ole, siis vaimne töö neelab meeletult energiat. Ja eks see kliima ka ikkagi väsitab.

Ma pole mitte kunagi nii kummalist ilma kuskil näinud. Päike paistab ja kõrvetab ja järgmine hetk lükkavad pilved nii ränga paduvihma alla, et iga kord on tunne, et katus kukub kaela. Vihm tekitab nii suurt müra, et inimestega suhtlemine on praktiliselt võimatu. Ja siis paar minutit hiljem võiks jälle mune päikesekuumuse abil praadida.

Päris tihti on need vihmahetked ülimõnusad. Poen oma printsessivoodisse ja kuulan vihmasabina taustal iPodi, mõtlen omi mõtteid, või istun terassil, kohvitass käes ja jälgin rahuliku pilguga, kuidas paar minutit tagasi nöörile kuivama pandud (hoolega käsitsi! pestud) riided veel märjemaks saavad.

Minu meelest pole Emmanuel (mäletate küll, see AIESECi tüüp, kes meiega Agousse tuli) üldse aafriklane. Välimuselt küll, aga iseloomult täiesti erinev. Ta on üsna häbelik ja tagasihoidlik. Väga sõnakuulelik (mh, mitte nagu koer). Näiteks, kui meil tüdrukutega on vaja tööd teha ja õhtuks pole midagi süüa, siis Emmanuel läheb viksilt ja viisakalt poodi naistele söögipoolist tooma. Ja kui mul on vaja külas kuhugi või kellegi juurde minna (ma ju ei tunne küla veel nii hästi), saadab ta mind alati. Tegelikult selleks ta siin ongi.. et meid aidata. Vahepeal on mul kuidagi kahju temast. Äkki ta tegelikult tahaks koju Lome’sse minna oma pere juurde, aga peab selle asemel meiega siin passima. Kolme naisega (samas, kas see on ikka nii halb?). Koffa on ka vahepeal siin, aga üldiselt ainult mõneks hetkeks. Ta töötab Kpalime’s.

Emmanuel õpetas eile mulle jembe-mängimist. Olin seda varem Eestis ka proovinud, aga ma pole nende rütmikombinatsioonide peale eriti mihkel. Suure vaeva ja Emmanueli järjepideva kannatlikkuse tulemusena õppisin ühe loo ära. Ekstaas!

Lõhkusin üleeile Interneti-kohvikust koju tulles oma plätu ära. Jules (kohalik, kes mu saatjaks oli) pakkus mulle küll oma pläfkasid, aga keeldusin viisakalt, kuna üritan endiselt aafriklaste igapäevaelu kogeda. Tee kulges ülesmäge, mööda kruusa ja kivikamakaid. Jules valgustas telefoniga mu rada. Ikkagi lõin varbad ära. Need on tundetud juba, seega pole hullu. See oli nüüd küll random lõppsõna kogu jutule, aga küllap ma üritan kõigile tõestada, et ega ma mingi nõrguke pole. See ei loe, et ma samal õhtul juba uued pläfkad ostsin.

Ma kardan, et ma ei saa kunagi nendest armsatest aafrika lastest küllalt..

Paraku on ka Kpalime ingetnetiühendus katastroofiline, seega piltide üleslaadimine on võimatu. Esimene võimalus seda teha on vist järgmisel nädalavahetusel Lome's, aga palun oodake ikka ära, pildid on ülilahedad!