Inimesed tulevad ja lähevad. Quela läks pühapäeva hommikul ootamatult Ameerikasse tagasi terviseprobleemide tõttu. Seevastu lisandus meiega Marion Marchetti Šveitsist, keda mina nimetan Marchetti’ks. Marchetti on muide lühem kui mina!
Uus nädal algas projekti jätkuga ning Isabeli, Ferrari ja Marchetti ametliku NGO-meeskonda pühitsemisega. „Ametliku“ all mõtlen ma muidugi baaris istumist.
Esmaspäeva kõrghetk oli järjekordne elektrikatkestus õhtusöögi ajal. See andis tõuke mitmetunniseks küünlavalgel vestlusringiks. Nimetagem seda Jules’i jutupliiatsiks.
Togo mehed peavad kohalikke naisi väga ilusateks. Nad armastavad naiste juures kurvikat ja volüümikat keha ning naised ei pelga seda demonstreerida oma kõnnaku ja hoiakuga. Seetõttu on Togo meessugu ka äärmiselt armukade. Enamik mehi eelistavad kodus püsivat naist, kes tööl ei käi ja nelja seina vahel lapsi kasvatab. Selle eesmärgiks on naise eemale hoidmine teiste meeste huviorbiidist. Selgus armas tõde, et siinsed mehed kardavad väga haiget saamist. Togo tüdrukud hindavad noormeeste puhul ausust, truudust ja intelligentsust, ühtlasi head väljanägemist. Enamik neist ei pea oluliseks materiaalseid võimalusi, mille pakkumiseks noormees võimeline on ehk raha ei mängi määravat rolli. Kuigi ma ei ole kohalike tüdrukute suhtes eelarvamusi loonud, tuli see siiski mingil määral üllatusena. Armastuse avaldamine oma poiss-sõbrale pidavat siinsete tüdrukute puhul haruldane olema.
Vaestemates Togo piirkondades on enamik koolipoisse esikohale seadnud oma pere. Nad käivad koolis, et omandada haridus ja seejärel võimalikult sissetoov töö, et oma pere tulevikus ülal pidada. Kui see tase saavutatud, hakkavad nad alles naisevõtu peale mõtlema. Jules on üks sellise eluviisi esindajaid.
Ma vist ei ole rääkinud paari nädalavahetuse tagusest humoorikast intsidendist, mis juhtus Lome’st Agou’sse sõites. Teadupoolest on Christopher üsnagi kohmakas ja ullike Taiwani noormees, aga suure südamega seltskonnalõvi. Marsruudil Lome’st Agou’sse istus Christopheri kõrvale suuremat laadi umbes 35-aastane tõeline proua, kes kategooriliselt keeldus minivan-is mujale istumisest. Me nimetasime selle tädi Big Mama-ks. Big Mama sihtmärgiks oli Christopher. Ta üritas 2 tundi Christopheriga jutule saada, pakkudes talle tee pealt ostetud küpsiseid ja kõike paremat, millele Christopher väriseva häälega vastas No merci, no merci! Sellele järgnes Big Mama rõkkav ja minivan-i raputav naer, mis – mis siin salata – ka teisi peale Christopheri natuke hirmutas. Big Mama peatus oli enne meid, maha astudes küsis veel Christopheri telefoninumbrit. Christopher kartis Big Mama’t väga.
Selgus, et Christopheri hirm oli õigustatud. Järgnev osa jutupliiatsist oli küllaltki šokeeriv. Kõik Big Mama’d, kes turgudel töötavad, teenivad üsnagi kopsakaid summasid, eriti rõivamüüjad Grand Marche’l. Need naised on rikkad, elavad suurtes majades, omavad autot ja luksuslikku elu. Ja on vallalised. Kui küsisin, miks neil meest ei ole, vastas Jules, et nad ei taha mehe kontrolli all olla. Neile meeldib võim. Togos ei ole saladus, et levinud on prostitutsioon. Noormeeste puhul, ma mõtlen. Paljude meestudengite sagedaseks taskuraha teenimise meetodiks on Big Mama’dele teenuste osutamine. Teenuste kasutajad maksavad päris hästi muide, aga hind on kokkuleppeline. Üldiselt pidavat see jääma 50 000-150 000 CFA ehk 75-225 euro vahele. Lisaks ostetakse poistele „tänutäheks“ uhkemaid riideid, pakutakse süüa ja parimal juhul kingitakse auto. Aga ka Big Mama’d on väga armukadedad: kui Big Mama peaks tabama oma favoriit-noormehe noore tüdrukuga, siis – nagu Jules ütles – You will have a Big Problem with Big Mama. Lome’s on 2 baari, kus Big Mama’d kindlatel nädalapäevadel pesitsevad ja noormehi ootavad.
Kuidagi kõhe oli jutupliiats lõpetada sellise kulisside taguse paljastamisega, seega lõppmõtteks jäi mitteteadjate järgmine küsimus: kuidas sa saad aru, et oled tõelise armastuse leidnud? Ammendavaks vastuseks jäi õhku rippuv romantik-Marioni mõttetera „You know it when you know it.“
Inglise keele klubis keskendume hetkel lastele lugema õpetamisega. Kuna siinsed lapsed ei ole kunagi Tuhkatriinust kuulnud, on see lihtsaim ja arusaadavaim lugu, mida lugema ja jutustama õppida ja õpetada. Järgmisel nädalal hakkan lastega läbi inglise keelse jutustamise seda muinasjuttu joonistama.
Teisipäev oli aga Christopheri ja Taiwani, tänane Uli ja Austria päralt. Lapsi tegelikult ikka väga huvitab muu maailm peale Aafrika. Peale maailma tundma õppimise, tahavad tüdrukud enamasti teada moest ja lugeda armastuslugusid, poisid aga jalgpallist rääkida. Poisid on agarad kõikvõimaliku info kirja panemises ja kaasa töötamises, tüdrukud on natuke tagasihoidlikumad. Antonia tuli üleeile Burkinast tagasi ja osales inglise keele tunnis ning pärast ütles, et lapsed on tema arvates tublisti arenenud.
Tunnid sisaldavad ka alati lõbusamaid tegevusi: paneme arvutitest hoogsa muusika peale ja tantsime või lapsed õpetavad meile kohalikke tantse ja mänge. Vahel nad tahavad mingeid sõnu saksa, eesti või hiina keeles kuulda ja kordavad järele. Kuna kohale tulemine ei ole kohustuslik, üritame neile õpetada teemasid, mida nad tegelikult ka kuulda tahavad ja koolis ei õpetata. Tunni lõppedes ei kipu nad enamasti äragi minema.. see peaks hea märk olema.
Kui ühes postituses rääkisin kohalikust marakratist Kustist, siis teistest lastest erinev on ka üks umbes 4-aastane poiss, pangem tema nimeks Häbelik. Häbelik on väga nukker. Ma ei ole kunagi tema näol naeratust näinud. Ent ometi otsib ta seltskonda, seetõttu luusib ta kultuurikeskuse ümber ringi, aga lähedale pelgab tulla. Tavaliselt läheb keegi meist ise ta juurde, ulatab sõbraliku käe ja kutsub Häbeliku meie juurde istuma. Rohkem Häbelik ei tahagi. Ta istub vaikselt meie kõrval, vahel mitu tundi. Ja kui ma vaatan tema õnnetutesse sügavatesse silmadesse, tilgub mu süda iga kord verd. Nagu ma rääkisin, kannatavad paljud Agou vanemateta lapsed sunniviisilise farmitöö tegemise all, et söönuks saada. Neist ju hoolitakse vaid nii palju, et laps päevast päeva tööd korralikult teeks. Me kõnnime Agou’s ringi teadmata, kes vastu tulevatest lastest on orb ja kes mitte. Häbelik tuletab mulle seda iga päev meelde. See teeb mul seest kõik väga raskeks. Ja siis teistpidi jälle kergemaks, sest ma tean, et ma vähemalt annan oma panuse selle õnnetu seisu parandamiseks. Mine sa tea, äkki saan ka Häbeliku lõpuks naeratama.
Nüüdseks olen alustanud oma projekti jaoks eelarve koostamisega, mis on vist kogu protseduuri kõige raskem osa. Matemaatikas olin ma tugev kolmeline ja igasuguste Exceli-tabelite koostamisest viilisin Arvutiõpetuses osavalt kõrvale. Noh, omad vitsad peksavad. Aga õnneks on kultuurikeskus täis Aasia imelapsi, kes mind selles valdkonnas aitavad. Igatahes, hakkab looma. Ma olen lõpusirgel oma projektiga, muide.
Ma tunnen end siinsetes elamistingimustes juba nii mugavalt, et ei mäletagi, mis tunne on kahvlit ja nuga söömiseks kasutada, riideid lasta pesumasinal pesta ja mitte teha seda käsitsi keskmiselt kaks tundi, magama minna kontrollimata, kas moskiitovõrk on ikka tugevalt voodi küljes, muretsemata, kas võtsin ikka malaariatableti hommikul sisse ning arvestamata, kas järgmisel päeval on elekter/vesi või mitte.
Hullult neutraalseks olen kõikide probleemide ilmnemisel muutunud. Silm ka ei pilgu enam, kui jalutan Interneti-kohvikusse 30 minutit ja sama targalt tagasi lähen, sest ühendus oli alla igasuguse arvestuse või lihtsalt elektrit polnud. Ei teki ka mingisuguseid märkimisväärseid emotsioone, kui selgub, et gaasiballoon on tühjaks saanud ehk pole õrna aimugi, millal sooja toitu jälle uuesti süüa või kohvi juua saab.
See kõik vist tuleb sellest, et siin elamine ja kõige kogemine paneb mõistma, mis on elus oluline ja mis omab vähem tähtsust. Mis on väärt muretsemist ja mille puhul aitab pigem positiivne mõtlemine. Kuidas leida endas tugevam külg ja millistel hetkedel lubada enesel nõrkushetkesse vajuda. Millal öelda õigeid sõnu, teha õigeid tegusid ja avastada, et igast väiksest sõnast ja teost võib alguse saada midagi erakordset ning mitte loobuda oma põhimõtetest ja tõelisest olemusest. Ja milleta on võimalik füüsiliselt hakkama saada ja kelleta emotsionaalselt ei ole.
Ma ei ütleks, et mul on tekkinud uued prioriteedid. Pigem ütlen, et esialgsed prioriteedid on tugevad juured alla saanud ja õigesse kohta kinnitunud.
No comments:
Post a Comment