Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: Avastan Togot

4. nädala õppetund: Läbi tule ja vee, aga lõpuni välja.

Raske töönädal seljatatud, läksime reede pärastlõunal Uli, Gabrieli, Heleni ja Christopheriga Lome’sse. Reisimugavusi ei hakka parem kirjeldamagi, aga Lome’sse me lõpuks jõudsime ja esimese asjana oli mul vaja viisat pikendama minna. Mõeldud-tehtud, läksime oma ööbimispaika, milleks oli Todo kodu. Todo on neiu AIESECist. Magada tuli küll põhimõtteliselt palja põranda peal, aga ei hädaldanud. Reedel jõudsid Togosse järgmised intern-id: Isabel Saksamaalt ja Ferrari Hiinast. Ferrari sai oma inglise keelse nime muide selle järgi, et talle – üllatus-üllatus – väga Ferrarid meeldivad. Isabel ja Ferrari hakkavad samuti Agou’s NGO Foundation’iga töötama, elavad host-family’s. Ka Uli võeti minult ära tagasi host-family’sse, põhjuseid ei hakka välja tooma, aga olen nüüd taas oma toas üksi. Kahjuks.

Õhtul läksime Gabrieli sünnipäeva tähistama. Kutsusin ka Lea ja Laureni ühinema, kes soovitasid suurepärast pizzarestorani. Kuna liha sööme siin piiratud toiduvaliku tõttu üldiselt vähe, siis pizza oli kui taevakingitus (muidugi tekitas igatsuse tädi Agnese Trehvi-pizzade järele). Õhtut saatsid nali ja naer, klaaside kokkulöömine ja seltskonna nautimine.

Laupäev algas äratuskellaga 5.30. Meie nädalavahetuse suurimaks ettevõtmiseks oli Togoville’i minemine. Togoville on küla, millest Togo arenes, asub umbes tunnise sõidu kaugusel Lome’st. Palkasime takso terveks päevaks, mahutades peale 6 sõitjat (mina, Uli, Gabriel, Helen, Christopher ja Ferrari) + juht.

Pärast I Maailmasõda olid Togo ja Ghana ühendatud, see ühisala kuulus Saksamaale. Pärast II Maailmasõda jaotati see Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. See osa, mis kuulus tol ajal Suurbritanniale, on nüüd Ghana ja Prantsusmaa osa on Togo. Togo saavutas iseseisvuse 1960. aastal 27. aprillil.

Enne Togoville’i jõudmist külastasime orjamaja (slave house), kus 19.sajandi alguses orje hoiti. Maja restaureeritakse hetkel UNESCO poolt, aga üldises pildis on see väga hästi säilinud. Orjadeks olid nii mehed, naised kui ka lapsed. Orjapidajateks olid ameeriklased, hollandlased, portugallased, prantslased, šotlased jne. Orjad paigutati põranda alla pimedusse, püsti seismine polnud võimalik, kuna ruumi kõrguseks oli umbes pool meetrit. Sain ka ise põranda-aluse olukorra ära proovida, tõesti ei olnud mugav. Ülalpool põrandat oli suur laud, mille taga orjapidajad head ja paremat sõid ja jõid. Kui kokku oli kogutud umbes 100 orja, saadeti nad ameerikasse tööle, et aafriklaste töörammu ära kasutada. Orjade „kohustuseks“ oli Ameerikas ka uusi „orje toota“ ehk lapsi saada, keda samuti tööle rakendada. Keskmiselt suri ühel rännakul Togost Ameerikasse 50% orjadest. Kui ori põgeneda püüdis, lasti ta maha. Naisi vägistati kõigi ees, neid häbistati ja peksti.

See vahva härra, kes meile orjamaja ajaloo rääkis, oli vaimustuses, kui kuulis, et ma olen Eestist. Ta polnud varem ühtegi eestlast kohanud ja seega küsis ka minu Eesti kontaktandmeid, et Eesti kohta edaspidi minult soovi korral infot saada.

Seejärel läksime paadiga Togo järvele, mööda järve jõudsimegi Togoville’i. Paadisõit oli äärmiselt ekstreemne ja lõbus 40-minutiline seiklus. Polnud see mingi suurem asi paat, lasi korralikult vett läbi ja hulgakesi peal olles tekkis korduvalt tunne, et lähme ümber. Togoville’is ankru maha pannud, sisenesime külasse ning samal hetkel võttis meid rajalt maha tundmatu härra, kes väitis, et tema organisatsioon tegeleb Togoville’i turistide vastuvõtuga ja me peame end organisatsiooni presidendile tutvustama enne, kui edasi läheme. Kõhklevate pilkudega läksime presidendi jutule, pärast mida härra president teatas, et me peame Togoville’i sisenemiseks neile maksma. Mul polnud kahtlustki, et tegu on lauslollusega ja juura-perest nagu ma olen, nõudsin ametlikku paberit, mis kinnitaks, et külasse sisenemine on tasuline. Otseloomulikult jätkasime oma teed midagi maksmata. On ikka sulid!

Lõpuks oli ka taksojuht mööda teed Togoville’i jõudnud ning tema abil otsisime kohaliku noormehe endale giidiks, väikse ja mõistliku tasu eest muidugi. Togoville on voodoo-kultuuri suurim esindaja Togos. Giid näitas meile voodoo-jumalat, kes pidavat kogu küla kaitsma, õnnetustest eemal hoidma ning kohalikke aitama, kui nad hädas on. Peale voodoo-jumala on külas veel üks voodoo-mehike, kelle peal kõikvõimalikke rituaale rakendatakse. Igal laupäeval kogunevad külaelanikud tema juurde ja valavad selle peale kanaverd, mis pidavat jõudu ja energiat andma. Seejärel räägivad temaga, kummardavad, kurdavad oma muresid, paluvad abi, palvetavad ning valvad veini tema jalgadele.

1982. aastal külastas Togoville’i Rooma paavst Jean-Paul II, kuna külaelanikud olevat näinud, et Neitsi Maarja ilmutas end järve peal. Paat, mida paavst järvel käimiseks kasutas, on siiani järve ääres nö vaatamisväärsus. Paavst siiski Neitsi Maarjat ei näinud ning Neitsi Maarja ei ole end pärast seda rohkem ka ilmutanud. Seda esimest ja viimast ilmutust kujutab järve lähedal asuv imeilus altar, kuhu sündmus maalitud on.

Togoville on üsnagi erinev teistest küladest, mida ma Togos näinud olen. Väga rahulik ja eraldi seisev, kui mitte öelda üksik. Ja just seetõttu omamoodi ja eriline. Mis eristas kohalikke ülejäänud aafriklastest oli see, et meie poole ei vaadatud kui „valgete“ poole ehk ma ei tundnud hetkeksi, et mind jõllitataks või meie suunas liigset tähelepanu osutataks. Üldiselt on Togoville’i rahvas vaoshoitud – igaüks teeb oma asja. Seetõttu jäi sealne õhkkond kuidagi salapäraseks. Jäi tunne, et peidus on veel midagi, mis tahaks avastamist. Sellisel müstikalainel jätkasime oma seika, suundudes väikelinna Aneho poole, et kerge paus teha.

Aneho’s on väga ilus rand. Hiiglaslikud lained, merekarpidest tulvil liiv ja tuules õõtsuvad palmipuud. See oli koht, kus hetkeks maha istuda, natuke asjade üle järele mõelda ja kaugustesse vaadata. Seda hetke oli vaja.

Muide, korruptsioon on Togos igapäevane. Meie takso võeti reisi jooksul 2 korda politsei poolt rajalt maha (seadus siiski keelab rohkem kui 4 inimese sõidutamist), aga olukord lahenes paari minutiga – taksojuht poetas miilitsahäärale mõned tuhanded CFA-d pihku ja sõit võis jätkuda.

Kokkuvõtteks oli tripp suurepärane, absoluutselt väärt varast ärkamist ja mööda põllu-laadset teed ülerahvastatud taksoga kolisemist. Päeva lõpetuseks valmistas Uli meile Austria-pärast toitu ja pannkooke. Ideaalne.

Nädalavahetused Lome’s panevad alati Agou’d igatsema, kuigi veedame siin enamuse nädalast. Lome on meeletult väsitav, rahvarohke ja kiire nagu suurlinnale kohane. Seega pühapäeviti on alati hea meel „koju“ tagasi tulla. Parim hetk Agou poole jõudes on siis, kui mäed ilmuvad silmapiirile. Siin tunnen ennast kodusemalt ja turvalisemalt. Ilmselgelt olen väikeriigi kodanik.

Ma olen meie seltskonnast kõige vanem olija. Nüüd olen mina see, kes uutele infot jagab ja küsimuste korral aitab, kuna Quela ei ole väga tihti siin. Pealegi, ma olen väga suure töö seoses oma projektiga ära teinud, palju vajalikke andmeid välja uurinud ja kirja pannud, mida on ka järgmistel intern-idel vaja. Päris imelik ikka: paneb mind tundma, et ma oleks siin olnud kauem kui tegelikult. Küllap on asi selles, et iga päev on niivõrd uus ja tulvil uusi kogemusi ja teadmisi.

Ma ei väsi korrutamast, et meie seltskond on fantastiline. Me hoiame meeletult kokku, aitame üksteist mures ja hädas. Nad on siin minu pere. Selline ühte sulamine on aidanud mitmetest raskematest momentidest üle saada. Sõbrad kogu eluks.