2. nädala õppetund: Kõikide väljakutsetega vastastikku ja tähtede poole.
2005. aastal kalkuleeriti Togos 280 000 orbu, kellest k a h e k s a k ü m n e k a h e k s a l T U H A N D E L tuvastati AIDS. Agou’s kalkuleeriti 2008. aastal ligikaudu 350 orbu, mis tänaseks on ületanud arvatavasti 400 piiri.
Ja siinkohal palun igaühelt üht siirast mõtteminutit järgmiste küsimuste suhtes: kes hakkab hoolima lapsest, kes on kaotanud oma vanemad? kes pakub emotsionaalset ja füüsilist tuge lapsele, kes on jäänud üksi? kes kuulab lapse muret, kui tal ei ole seda kellelegi kurta?
Eile külastasin Antoine’ga orbudekodu nimega Dieu Est Grand (God Is Great) – DEG -, et intervjueerida sealset eestvedajat orbudekodu rajamise sammudest ja uurida üldist pilti sealse orbudekodu seisust. Meid tervitas äärmiselt sõbralik (ühtlasi inglise keele oskaja) härra, kes on sealse asutuse juhtiv figuur ehk Papa, kelle paariliseks on Mama. Peale nende töötab seal veel 5 inimest, üks neist on vabatahtlik noormees Prantsusmaalt. DEG-s on praeguse seisuga 54 orbu (nii poisid kui tüdrukud vanuses 0-18), mis on piiratud võimaluste tõttu isegi suur number ning seetõttu ei ole nad võimelised võtma vastu ka uusi orbe. Uued võetakse vastu uuel aastal, kui täiskasvanuikka jõudnud noored lahkuvad iseseisvasse ellu ja ühtlasi oma koha nö vabaks teevad. Nendest 54st orvust on 3 imikud – nende ema suri neid ilmale tuues. Papa ja Mama alustasid orbudekodu rajamist omast taskust 25. juulil, 2007. aastal. Aasta hiljem tuli appi Ameerika organisatsioon Clean Water Team, kes ehitasid orbudekodule peamaja ja veepumba, lisaks sellele pakuvad nad pidevat finantstuge. DEG-i peamiseks probleemiks on hariduse võimaldamine lastele, toidupuudus, tervisemured, ruumipuudus, veepuudus, elektripuudus, töötajate puudus – rahalistel põhjustel, muidugi. Peamised haigused lastel on astma, ninaverejooks, lühinägelikkus ja hernia. Lapsed alustavad kooli peamiselt 6-aastaselt, koolis käivaid lapsi aidatakse orbudekodus koduste ülesannete tegemisel. Samuti õpetatakse koolieelikutele inglise ja prantsuse keelt, lisaks matemaatikat. Enamikel lastel ei ole sünnitunnistust, kuna paljud neist on tulnud tänavalt. Orvud toimetab DEG-sse The Office of Social Affairs. Hobitegevuse korras mängitakse kaarte, jembet, jalgpalli ja tegeldakse võimlemisega – kõik see ajakava kohaselt. Distsipliini kehtestavad töötajad, samuti valitakse nii poiste kui tüdrukute seast vanem, kelle ülesandeks on korrahoidmine kaaslaste seas.
Kui te küsite, millised emotsioonid mind valdasid DEG-i külastades, siis vastan ausalt. Mul ei tulnud kordagi peale mingit haletsustunnet. Nägin olukorda pigem positiivses valguses. Mul oli kirjeldamatult hea meel näha, kui palju vaeva näevad Papa ja Mama vanemateta lastele peavarju ja heaolu võimaldamiseks. Kui oluliseks nad peavad lapsele, kes on oma vanemad kaotanud, isaliku ja emaliku figuuri pakkumist. Hoolivuse sümbioos näiteks Papa ja laste vahel oli silmnähtav: kui Papa meiega kõneles, ronisid pisemad lapsed tal mööda selga ja jalgu üles. Ja Papal endal oli kogu aja naeratus näol, hoolimata kõikidest probleemidest, millega nad iga päev silmitsi seisavad. Ja lapsed on ääretult viisakad, lugupidavad ja sõbralikud. Kui mina panin kirja kõike, mida Papa rääkis, istus samal ajal mul süles 1-aastane armas poisike, kõrval seisis natuke vanem laps, kes mind põrnitses ja mängida tahtis. Kui vaatasin nende kõigi siirastesse, elujõudu ja vastupidavust täis suurtesse pruunidesse silmadesse, oli pilt selge – nad on õnnelikud selle üle, mis neil on. Ma ei oska sõnadessegi panna, kui palju motivatsiooni ja inspiratsiooni suutsid mulle pakkuda lapsed, kes on elus kaotanud kõige tähtsama – oma vanemad – ja siiski vastu pidanud. Neil on inimesed, kes neist hoolivad ja neile maksimaalset tuge pakuvad. Seega ei, ma ei haletsenud neid. Ma lahkusin sealt sooja naeratusega, saades veel soojemad edu soovivad sõnad Papalt.
Muide, AIDS on Togos häbiväärne teema. AIDS on saladus, mida teistega ei jagata. Seetõttu on raske arvestust pidada, kui paljud orvud on vanematelt selle haiguse pärinud.
Täna käisime Antoine’iga Kpalime’ orbudekodus nimega SPSE – orbudekodu on nime saanud SPSE rahvusvahelise organisatsiooni järgi, mis on põhiliseks toetajaks. Samuti on toetajaks rahvusvaheline NGO, mille peakontor asub Lome’s. Orbudekodu ehitati 2009. aastal, hetkeseisuga on seal lapsi 40 (21 tüdrukut, 19 poissi) vanuses 0-7. Hetkel ehitatakse uut hoonet 7-13 aastastele orbudele, alates 13-aastased paiknevad Lome’ orbudekodus. SPSE-sse võetakse lapsi tervest Togost, aga orvu vastuvõtmisel on oluline nö reegel: lapsele tuleb enne otsida isiklik finatstoetaja heategevusorganisatsioonide liikmete seast (saadetakse orvu foto ja taustainfo koostööpartneritele, lapsele tehakse ka tervisekontroll ja vestlus sotsiaaltöötajaga), alles seejärel paigutatakse ta SPSE-sse. Ausalt öeldes ma olin meeletult üllatunud, kui SPSE orbudekodu väravatest sisse astusin. Ehitusliku struktuuri poolest erineb see DEG-ist suuresti. SPSE orbudekodu meenutas mulle nii korraldusliku kui ehitusliku poole pealt Eestis asuvat Keila SOS-lasteküla, kus ma töövarjuks olin. SPSE ümber on kõrge kivimüür uhkete väravatega, väravatest sisse astudes jäid esimesena silma maitsekalt ehitatud umbes 8 eraldi seisvat hoonet (mängumaja, 1 magamistubadega maja tüdrukutele ja 1 poistele, köögimaja jne). 3 hoone ehitamist finantseeris The Bank of Island. Orbudekodule ehitatakse ka hetkel lisa, et rohkem lapsi vastu võtta. SPSE-s töötab 4 ema (lasteaiaõpetaja haridusega, lastepsühholoogia tundja, ka emal endal peab laps olema, et teada, kuidas lapsi kasvatada), 3 kokka, 2 laste hügieeni eest hoolt kandjat, 1 sotsiaaltöötaja (vastava ülikooli haridusega), 3 valvurit (2 sees ja 1 väravate ees – valvavad nii öösel kui päeval), 1 korrahoidja , 1 autojuht (orbudekodul on oma buss), 1 sotsiaaltöötaja nõunik. Nädalas korra külastab orbusid arst, kes teeb tervisekontrolle. Kooliealised lapsed käivad lähedal asuvas koolis. Igal lapsel on sünnitunnistus, nende hankimisega tegeleb orbudekodu direktor. Kui küsisin, milliseid probleeme orbudekodus esineb, oli intervjueeritava vastus, et neil ei olegi praktiliselt probleeme. Ainult see, et „emadele“ ei ole orbudekodus voodikohti, kuid lapsed vajavad ju ööpäevaringset valvet. Lõpetuseks tutvusin ka ise nende pisikeste orbudega. Lastehull nagu ma olen, ei suutnud ma ühelegi lapsele „ei“ öelda, kes sülle tahtis tulla. Nojah, ma ei hakka isegi rääkima, kui armsad nad kõik on.
Pärast külastust viis Antoine mind oma bossi juurde, kes oli kuulnud, et Agou’s resideerub üks Eesti näitsik, kes tahab Agou’sse orbudekodu ehitada. The Boss on härra Alfons, kes on koolieelikute haridusosakonna juhtiv figuur ja soovis minuga väga tutvuda. Oli näha, et tegu on äärmiselt tähtsa isikuga: tema kontor oli suur ja uhkeTutvustasin talle ennast ja rääkisime oma plaanist, ta oli vaimustuses ja ütles, et pakub mulle igasugust tuge ning küsimuste ja abivajamise korral võin iga hetk tema poole pöörduda. Ühtlasi lisas, et kui lahkun Togost, siis kirjutab ta mulle kõikvõimalikud soovituskirjad, et aidata mind sotsiaalvaldkonnas karjääri edendamisel Eestis.
Orbudekodude külastamise kokkuvõtteks võin öelda, et DEG-i orbudekodu aitas mul näha, millised raskused mind ees ootavad ehk lõi reaalsustaju ning SPSE orbudekodu on ideaal, mille poole püüelda. Õppisin mõlemalt palju ja sain rohkelt infot ja saan oma tööd nüüd efektiivsemalt jätkata. Väga palju vajab veel tegemist, aga ise olen õhinal ja täis entusiasmi!
No comments:
Post a Comment