Lõppsõna

Aeg hüvastijätuks.

Mäletan hetke, kui istusin Tallinna lennujaamas, võtnud suuna Togo poole. Teadmata, mis mind tegelikult ees ootab. See oli poolteist kuud tagasi aga ometi tundub, et see oleks nagu just kui eile olnud. Aga kui praegu järele mõtlen, kui palju ma selle ajaga ära tegin, milliste ja kui paljude inimestega tutvusin, milliseid kohti külastasin, millistes seiklustes ma olin, tundub, et ma olin Togos terve igaviku.

Läbielatu tõestas kurikuulsat väljendit Everything happens for a reason. Kui mu raha poleks Togosse tulles ära varastatud, poleks ma tõenäoliselt tutvunud Lea’ga, kellest sai sõber terveks eluks. Kui mu esialgne projekt oleks eksisteerinud, poleks ma läinud elama Agou Apegame’sse ega kohanud neid fantastilisi intern-e ja kohalikke, kellega mul oli au tutvuda. Ja minu projekti kaotsi minek oli lüke veelgi paremale, elusid muutvale projektile – täitsa ise uue orbudekodu plaani koostamisele.

Nende nädalate jooksul sain tunda, mis tähendab tõeliselt kedagi igatseda. Kui tegelikult aeg lendas, siis igatsushetked olid need, mil aeg seisma jäi. Kui enda sees käis tuline võitlus allaandmise ja edasi jätkamise vahel. Siin tulid mängu tahtejõud ja sihikindlus. Sellised rasked momendid sundisid mind leidma endas need iseloomujooned üles: tegelikult ma ju teadsin kogu aeg, et ma tahan seal olla ja teha seda, mida ma tegema läksin. Ja teisest küljest ma siiski mõistsin, et tegelikult pole igatsemine mingi häbiasi. See on loomulik, see tõestab, et sa oskad tajuda, kes on sinu jaoks oluline ja ühtlasi asendamatu.

Ma arvan, et oskus igatseda tähendab oskust üksi olla. Varem ma vist ei teadnudki, et ma tegelikult oskan enesega päris hea sõber olla. Üksi olemisega hakkama saamine õpetas, kui tähtis on leida enda jaoks aega – aega oma minevikule, olevikule ja tulevikule mõtlemiseks, aega asjadest aru saamiseks, aega iseenda mõistmiseks, aega otsustamiseks, mida ma elult tegelikult tahan.

Kärsitu eurooplane nagu ma olen, oli minu jaoks meeletult raske olla kannatlik olukordades, kus ülemus jäi tund aega tööle hiljaks või 15-minutiline sõit venis vähemalt 40-minutiliseks täiesti põhjendamatute peatuste tõttu. Seda lihtsalt ei saa kuidagi pahaks ka panna, kuna selline on nende eluviis, minul pole õigust Euroopa käitumiskombeid peale suruma hakata. Ma olin külaline nende riigis ja andsin endast parima sinna integreerumiseks. Lõpuks mõistsin, et energia raiskamine kärsitu olemise peale ei vii kuhugi ega pane asju kiiremini käima. „The meeting starts at 14.00 PM? Okay, then in Togolese time it means it starts around 16.00 PM.“ – ja nii ma elasin päevast päeva. Ma olen nüüd tõenäoliselt palju rahulikuma loomuga kui varem.

Ma õppisin olema iseseisev. Ma elasin riigis, kus enamik kohalikke rääkisid ainult prantsuse või kohalikku keelt. Ja sellest hoolimata ei jäänud ükski motikasõit tegemata, ükski ost ei jäänud sooritamata, ühegi lapsega ei jäänud suhtlemata. Mul ei olnud mingit mugavustega vannituba, „köögis“ ei olnud isegi panni, enamus ajast ei olnud elektrit ega vett, pesumasinast rääkimata. Ja sellest hoolimata ei jäänud söögid vaaritamata ega riided pesemata. Ma ei heitnud kordagi meelt, ei virisenud ega hädaldanud. Kui kuidagi on vaja hakkama saada, siis küll ma saan. Olles olukorras, kui kellegi teise abile ei saa loota või tuleb elada äärmuslikes tingimustes, leiad sa lihtsalt alternatiivid, mis lahenduse toovad.

Ma olen nüüd palju tugevam. Ma ei ole tõenäoliselt mitte kunagi oma elu jooksul pidanud nii lühikese aja jooksul nii mitmete probleemidega silmitsi seisma. Seega ärge arvake, et kogu aeg oli lõbus ja murevaba. Väga tihti ilmnes nii emotsionaalselt kui füüsiliselt pealt näha ületamatuid olukordi. Aga tuli ennast kokku võtta ja tõketest üle hüpata. Ma arvan, et tulevikus tulevad need hüpped nüüd palju kergemalt.

Ma hakkasin nii palju asju teise pilguga nägema. Ma juba varem kirjutasin, et seda kõike on äärmiselt raske kirjeldada ja seletada. Igaüks peab ise selliseid tundeid kogema, et aru saada. Seega ma ei eeldagi, et viimne kui üks mõistaks, miks ma Togosse läksin ja mida ma saavutada tahtsin. Osaliselt tegin seda kõike enda pärast, suuremalt jaolt aga nende pärast, kes vajavad rohkem abi kui mina. Ma ei väida, et ma olen hullult hea inimene, kes mõtleb vaid teiste peale ja üritab mingi maailma päästja olla. Ja samuti ma ei arva, et ma olen enesekeskne ja mul on „egoismiga probleeme“, kes tahab kogu universumile tõestada, et ta suudab midagi ära teha.  See oli lihtsalt minu asi, kus ma käisin ja mida ma tegin. Ma ausalt öeldes usun, et ma tegelikult ka tegin midagi ära. Midagi suurt. Midagi, mis muutis natukenegi Togo laste elu. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muudan isegi rohkem kui natuke.

Kui keegi peab mind isekaks, et ma nüüd enda üle uhke olen, siis palun väga. Aga esimest korda julgen avalikult öelda, et ma olen enda üle uhke. Ma olen uhke, et ma sain kõigega hakkama. Et ma võtsin omavoliliselt ette kauaaegse unistuse täitmise. Sest kes muu mu unistusi siis täitma hakkab? Eks ikka ise tuleb ots lahti teha.

Kui kõik need nädalad võitlesin koduigatsusega, siis nüüd kogen esimest korda elus, mis tunne on igatseda inimesi, kes mulle lühikese ajaga pereks said ja teistmoodi kodutunde lõid. Kui palju tänu ma võlgnen inimestele, kes õpetasid mulle nii palju maailma kohta ja ühtlasi minu enda kohta. Kes leidsid minus külgi, mida ma ise kunagi näinud ei ole, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud. Kes olid mulle toeks hetkedel, kui oli vaja õlga, mille najal nutta. Kes naersid minuga, kui hetk oli täis joovastavat rõõmu. Ma väärtustan igavesti seda hoolivust ja aega teie eludest, mida te, sõbrad, minuga jagasite.

Pole vist mõtet hakata kirjutamagi, kui suureks toeks olid pere ja lähedased. Ma saan sajaprotsendilise aususega väita, et ma ei tundnud pooleteise kuu jooksul end hetkekski üksildasena: tugisüsteem oli kirjeldamatu. Ma ei kahelnud hetkekski, et hoolimata sellest, et ma tuhandete kilomeetrite kaugusel olen, keegi kodustest minust nüüd vähem hoolib. Eemal oldud aeg tõestas järjekordselt, et nende peale võib alati loota. Iga päev ikka ahhetasin kui väga mul pere, peika ja teiste kallite inimestega vedanud on. Vahel ma tõesti ei saa aru, kuidas ma seda kõike väärin. Aga olen igavesti tänulik!

Positiivse üllatusena tuli see, kui palju motivatsiooni andsid isegi võõrad inimesed, kes Eestist mulle kirjutasid ja mu tegemistele kaasa elasid. Mul on rohkem kui hea meel näha, et nii palju on neid, kellele lähevad korda suured ja siirad ettevõtmised. Iga postkasti tulnud edu sooviv sõnum aitas mind suuresti ja ühtlasi pani tundma, et nii tore on olla eestlane. Need hetked olid eriti patriootlikud.

Ma ei ole nüüd uus inimene, ei usu ka, et ma nüüd parem inimene olen. Võib-olla olen ma nüüd mingil määral muutunud, aga mitte nii väga iseloomu, vaid eluvaadete poolest. Südames ja peas läksid siiani lukus olnud uksed lahti – võtmed leidsin Togost.

Kokkuvõtteks ütlen, et Togosse minek oli mu elu parim otsus. Ma pole kunagi olnud õnnelikum kui praegusel hetkel.

Unustamatu, ennast avastav ja elu muutev kogemus.

Hüvasti Togo,

jään igatsema

Au revoir!

Lõpusirge

6. nädala õppetund: Pea püsti, sirge seljaga ja naeratus näol finišijooneni välja.

Reede oli mu viimane päev Agou’s. Rural Life’i programmi eestvedaja korraldas kõikidele intern-idele neljapäevast reedeni kestva celebration-i, mis minu puhul oli ka hüvastijätt kohalikega ja Agou’ga. Reedel algas ka Agou’ festival, mis kestis terve nädalavahetuse, hõlmates karnevali, teatrit, muusikat ja kõikvõimalikku Togo-pärast.

Neljapäeval alustasime oma tegemisi endale T-särkide kujundamisega. Meid aitasid kohalikud professionaalid, kogu protsess oli üsnagi aega nõudev: valmis said need alles reedel. Kõige pealt pidime pildi paberile kritseldama, seejärel selle põhjal mustandi särgile joonistama ja lõpetuseks spetsiaalse pintsli ja värviga kontuuride põhjal selle kõik särgile peale maalima. Edasi tegutsesid abimehed, kes leotasid särke veel värvisegudes, et särgile muster anda. Minu pilt särgil kujutab kombinatsiooni siin veedetud ajast ja mälestustest, aga küll näete ise, kui koju jõuan.

Ja reede õhtu oli minu Agou’ elu kõige vägevamalt, võimsamalt ja lõbusamalt veedetud aeg. Kogu kultuurikeskuse õu oli täis külaelanikke, noori ja vanu, muusikat, trumme, rõõmu ja tõelist Aafrika-tunnet. Tõeline elamus oli tantsimine hämmastavalt kiirete trummirütmide saatel. Jembe-mängijad kogunesid suurde ringi, mille keskel meie tantsisime nagu tõelised aafriklased – mul pidavat see suurepäraselt välja tulema, muide! Kohalikud laulsid oma keeles meeleolukaid laule, hõlmates nende sisse kõikide intern-ide nimed, mil nimetatu pidi ringi keskel oma soolo-osa esitama. Kõige selle taustal voolas ojadena külapealiku poolt kingitud Togo gin’i ja emotsioonid olid ülevoolavad. Kõhud täitsime kohalike poolt vaaritatud toitudega, mis olid vürtsikamad kui eales varem. Ühtlasi öeldi mulle „You eat like a true Togolese person!“.. olin uhke, aga selle kombe proovin siiski Togosse jätta. Grandioosne pidustus lõpes minu jaoks melanhoonilise ja siira jutuajamisega Gabrieliga, heites pilgu kultuurikeskuses veedetud ajale ja lõpetades Gabrieli sõnadega „The culture centre will never be the same without you.“  Südant liigutav, meeleolukas ning fantastiline õhtu Agou’ga hüvasti jätmiseks. Unustamatu.

Kõigest mõni tund magada saanud, pidin ennast varahommikul üles ajama, et viimased asjad kokku pakkida. Pakkimisel kasutasin muidugi legendaarset istun-kohvri-peal-ja-surun-luku-kinni tehnikat. Works every time ehk mahutasin kõik ära. Hommikul nägi kultuurikeskuse õu välja nagu tornaado tagajärg. Täielik kaos. Reaalne tõestus sellele, et tegu ei olnud mingi rahuliku peoga.

Taas ja viimast korda tuli istuda minivan-i peale, heita viimane pilk Agou’le ja sõita Lome’sse. Minu lahkumise puhul tulid Lome’sse ka kõik teised intern-id, et viimane laupäev koos veeta. See sõit oli selle aja kõige mugavam – Jules tellis meile eraldi juhi ning igaüks sai bussis täitsa oma koha seda kellegagi jagamata.

Agou’st lahkumine oli kurb. Pidin jätma selja taha kõik need naerusuised lapsed, iga hommikused tervitavad kohalikud, „pssssszzz“-itavad motikajuhid, maailma kõige aeglasema ühendusega Interneti-kohviku, imeilusad kõrged mäed ja kõige tähtsama – kultuurikeskuse. Kultuurikeskusesse jäid maha fantastilised mälestused nagu Jules’i jutupliiatsi episoodid, unised varahommikud, pisaraid välja kiskuv naer, südant lõhestavad jutuajamised, ühised söögi tegemised, need „meie“ naljad. Sinna jäid tunded nagu siirus ja heasüdamlikkus, tolerantsus ja usaldus. Jään isegi igatsema Christopheri igapäevaseid äpardusi, Heleni virelemist moskiitohammustuste üle ning Gabrieli igaõhtust soovi õlut trimbata. Ja kummalisel kombel jään puudust tundma ämbri-dušist, põrandal küürutades toidu valmistamisest ja elektrita elamisest. Mälestuste puhul on kõige lohutavamaks küljeks teadmine, et need jäävad alles igaveseks, nad säilivad hinges ja kogemustepagasis. Seega Agou’st lahkumise hetk oli minu jaoks naeratus läbi pisarate.

Lome’s panime asjad maha taas Todo juures ning võtsime suuna The Grand Marche’le, et viimaseid oste sooritada. Fakt on see, et šopahooliku soon ei kao minust kuhugi, isegi kolmandal korral Togo kõige suuremat turgu külastades. Kõiki neid meeli köitvaid riideid ja ehteid nähes läks ikka kulm krimpsu endale meelde tuletades, et oma pagasisse midagi suurt ma enam pole võimeline mahutama.

Laupäeva õhtuseks „maiuspalaks“ oli vanasse heasse pizzrestorani minek. Õnnepisar silmanurgas, nautisid kõik vaikuses ja rahulolus seda taeva kingitust, lahkudes restoranist suurema naertusega kui kunagi varem. Nii vähe ongi õnneks vaja, tõsi ta on.

Ja pole paremat viisi oma viimase pühapäeva veetmiseks kui randa minemine. Lome’ rand ei ole muidugi nii märkimisväärselt ilus kui Aneho’ oma, aga rannalõvi nagu ma olen, piisas mulle liivast, veest ja päikesest. Lisaboonuseks oli mu vahva seltskond. Rannapäev lõpes paraku möödapääsmatu nukra olukorraga: pidin hüvasti jätma legendaarse KEHK-i ehk Uli ja Isabeliga ning Jessica ja Marchetti’ga, kes läksid tagasi Agou’sse. Sai lubatud, et kohtume tulevikus veel. Euroopa pole nii suur midagi ju.

Õhtuks kutsusid Lea ja Lauren mind, Helenit, Gabrieli, Christopheri ja Ferrari’t saksa restorani sööma. Kuigi mulle väga meeldib Aafrika köök, pean ometi tunnistama, et sellesse restorani minek oli absoluutselt õige valik. Milline elamus! Millised kokteilid! Milline teenindus! Milline toit! Olles praktiliselt üle 6 nädala Togos taimetoitlane olnud, oli liha nagu kaua oodatud jõulukingitus. Pole kahtlustki, et minust ei saa mitte kunagi taimetoitlast. Ma ei suudaks sellest kõigest loobuda.

Esmaspäeva hommikul jätsin hüvasti oma kallite Aasia intern-idega, kes samuti Agou’sse naasesid. See vist oligi hetk, mil mul jõudis päriselt kohale, et nüüd hakkabki kõik läbi saama. Süda oli hell ja pisarad voolasid mööda põske alla. Võib-olla oli see hüvastijätt raskem, kuna tõenäosus neid inimesi tulevikus näha on veidi väiksem. Ülejäänud päev möödus AIESECi kontoris viimaseid pabereid korda ajades.

Tutvusin veel ühe Emmanueliga, kes elas 5 aastat Hiinas. Väga kummaline oli näha togolast, kes rääkis Christopheriga puhast hiina keelt. Emmanuel meenutas mulle Sam’i – mõlemad nii tolerantsed, avatud mõttemaailma ja –viisiga. Olen jõudnud arusaamale, et need togolased, kes on ka muud maailma näinud peale Aafrika, erinevad kohalikest suuresti. Nendega on kuidagi lihtsam suhelda, nad mõistavad mind paremini, nad teavad asjadest rohkem. Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma olen Togos nii palju erinevaid inimesi kohanud, kes kõik on kuidagi erilist mõju mulle avaldanud.  Nii kummaline, kui see ka ei ole, pole oluline absoluutselt aeg, mida sa inimesega tutvumiseks ja lähedaseks saamiseks vajad, vaid vajalik on üks õrn hetk, kui mõistad, et see maagiline side on juba saavutatud.

Väsimus on praeguseks hetkeks nii suur, et ei oska sõnadessegi panna. Energiavarud on nullis. Õnneks on see tõestus ühtlasi sellest, et nautisin igat minutit Togost 110% ja pole kahtlustki, et kogu energia läks asja ette.

Täna on mu viimane öö Togos, homme õhtul on lend Pariisi ja sealt Tallinnasse. Jõuan Eestisse neljapäeval, 9. augustil, kell 15.10.

Veedan tänase Lea’ga – sõbraga, kes oli esimene, kellega seikluste alguses tutvusin ja viimane, kellega Togos hüvasti jätan.

Viimased sõnad panen kirja koju lennates.

KEHK. Vasakult: Uli, Isabel, Marion

My sweet Isabel!

Pa-pa-paaarty!

"Estonian girl sure knows how to party in African style." :)

Ülalt alla: Emmanuel, Jules, Gabriel

Lapsed on alati väsimatud pidulised. Ülemine preili on mu isiklik juuksur Agou's, muide!

Pizzzaaa! Vasakult: Gabriel, Uli, Christopher, Isabel, Ferrari, Jessica, Marion, Marchetti

Meie fancy restorani-õhtu. Vasakult: Gabriel, Ferrari, Lauren, Lea, Marion, Christopher, Helen

The cocktail.. YUMM!

Viimane nädal Agou's

Jovo-laul: Jovo-jovo bonsoir, ca va? Bien! Merci! - Ja korrutage see umbes 1736-ga... nii palju kordi lauldakse seda meile päeva jooksul.

Esmaspäeval ja teisipäeval jätkasime Inglise keele klubiga Tuhkatriinu lainel. Nagu sai lubatud, joonistasime muinasjutu tahvlile. Rõkkavat naeru ja kilkeid oli terve ruum täis: kõikidele tegelastele andsime nime „õpetajate“ seast, printsiks oli Emmanuel, mis kõigile suuresti nalja pakkus. Ka Emmanuelile, kelle ülesandeks määrasime oma imeilusa Tuhkatriinu joonistamise. See meistriteos nägi küll välja rohkem nagu 3 ööd magamata ja pidu pannud pöialpoiss, aga maitse üle teadupoolest ei vaielda. Lapsed elasid loosse tublisti sisse, jutustasid ja joonistasid samal ajal.

Teisipäeval käisime Häbelikku vaatamas, vanaema kannab tema eest ilusti hoolt. Ta on endiselt väga nõrk, aga tunneb ennast paremini. Nägin isegi suunurki kõrgemale tõusmas. Mis oli ühtlasi kinnitus sellele, et rahaline toetus läks õigesse kohta. Soovime jõudsat paranemist talle!

... Häbelikul on vanaemaga vedanud, aga mis nendest saab, kes üksi on?

Rõõmu on kultuurikeskuses veelgi – oleme väga õnnelikud Jules’i üle, kes suurte pingutuste tulemusena sõjakooli sisse sai. Äärmiselt positiivne on näha, et headel inimestel hästi läheb. Sellistel, kes seda tõesti väärivad.

Ja kolmapäev oli jälle üks suur naeratuste päev. Kuna see nädal on minu viimane nädal Agou’s, ei saa kuidagi siit lahkuda nägemata uuesti DEG-i orbudekodu lapsi. Seega mina, Isabel, Uli, Marchetti ja Ferrari võtsime minu algatusel ette DEG-i lapsi külastama minna. Kaasa haarasime kõike toredat, mis lastele meeldib: mänguasjad, paberid-pliiatsid, värviraamatud, vesivärvid, õhupallid. Meid tervitas endiselt sõbralik ja naerusuine Papa Peter, kes tutvustas ka lapsi lähemalt. Päris palju kasvab DEG-is õdesid-vendi ja lisaks 2 paari kaksikuid: 10-aastased ja 5-kuused.

Tüki mu südamest krahmas endale 5-kuune Joshua. Papa Peter pani pisikese mulle sülle, kuhu ta ka põhimõtteliselt terve külastuse lõpuni jäi. Pärast pikemat aega mu juuste ja sõrmedega mängimist vajus Joshua vastu mu südant sügavasse unne. Ja see vist oli kõige emotsionaalsem, siiram ja omakasupüüdmatuim siin veedetud hetk: tundsin ja nägin reaalselt, kui väga vajab laps tähelepanu, hoolimist ja füüsilist lähedust. Mille tulemusena ta end turvaliselt ja kaitstuna tunneb. Laps, kellel ei ole vanemaid, kes seda kõike pakuksid. Tahaks nii palju öelda veel, aga.. seda hetke on nii raske kirjeldada. Ma olen natuke totras olukorras praegu, kuna tõesti üritan oma mõtteid edasi anda, aga see vist on liiga isiklik, liialt hingeline, et sõnadega end väljendada.

Lastega veetsime hullult lõbusalt aega. Maalisime vesivärvidega pilte (millest paljud mulle koju viimiseks kingiti), rääkisime juttu, mängisime trummi. Sattusin jutustama 11-aastase poisiga, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Päris tõsiselt, saime korraliku vestluse maha pidada. Selgus, et ta on inglise keelt koolis õppinud. Võib-olla te ei mõista, kui hämmastav see minu jaoks on, et nii noor togolane räägib lisaks prantsuse ja kohalikule keelele veel inglise keelt, aga kui te näeksite, kui madal haridustase siinsetes külades üldiselt on, siis küll te mõistaksite. Ja neile kõigile nii väga meeldib koolis käia, nad lihtsalt tahavad võimalust selleks. Taaskordne tõestus sellele, kui väga iga laps haridust vajab.

Papa Peter ütles, et olenemata sellest, et neil Mama’ga endal lihaseid lapsi ei ole, on need lapsed nagu omad. „We are a big family“. Papa ütles, et ta ei jõua vanaisaks saamist ära oodatagi. Dieu Est Grand on paik, kuhu esikohale on seatud armastus. Koht, mis jääb mulle igaveseks meelde naerunägude ja avatud südametega.

Tagasi kultuurikeskusesse jõudnud, toimus minu jaoks viimane Inglise keele klubi tund. Edaspidi on inglise keele õpetamine Agou’ noortele Gabrieli, Heleni, Christopheri ja Uli töö. Aga õnneks on lapsed heades kätes, usun oma kaaslaste edukusse ja õpilaste võimetesse!  

Neljapäeval andsime Antoine’iga viimase lihvi mu projektile. Kokkuvõtteks neelas selle koostamine küll meeletult energiat, aega, higi, verd ja pisaraid, aga ma arvan, et sain sellega päris hästi hakkama. Üllatasin ennastki, et tundmatusse vette hüpates pinnale jäin ja kaldale ujusin. Nüüd on see kõik vaja veel teostada ehk Eestisse jõudes ootab projekti tähtsaim ja ühtlasi raskeim osa ees: fundraising. Aga endiselt hoian pea püsti ja hoian meeles, mis on kõige tähtsam ehk minu panus Togo orbude aitamisele, mille maksimaalne tulemus on neile kodu võimaldamine.

Päris raske on seletada, kui oluline see projekt on. Kuidas sellega nii palju muuta saab. Kui palju ma vaeva nägin, kui palju erinevaid uksi ma endas avama pidin, et vaja minev info koguda mitmete ja mitmete intervjuude, orbudekodude külastuste, ise nendes tingimustes elamise näol. Ja kui palju see minult nõudis, et isepäini kogu materjal kokku panna. Raske on selgitada, kuidas siin elades kõigesse nii hingeliselt ja südamega suhtuma hakkasin, kuidas see mu silmi avas. Raske on teiste silmi avada, kui ei olda seda ise kogenud. Võib-olla millest piisaks, on mõistmine ja usaldus.

Uli ülesandeks oli mulle NGO-ga goodbye party korraldamine. Käisime kohalikus Agou’ restoranis: 2-käiguline lõuna ja vein. Antoine pidas ka siira kõne, et väljendada tänutunnet minu töö eest ja austust selle vastu, et midagi nii suurt ja olulist ette võtsin. Ta on minu üle väga uhke. Ka teised intern-id rääkisid, kui hea meel neil oli minuga koos NGO-s töötada ja kui tänuväärseks nad minu südamlikkust antud projekti puhul peavad. Seda kõike oli äärmiselt armas kuulda, et minu tööd väärtustatakse. Pidulikult anti NGO poolt mulle internship-i tõendav sertifikaat ja intern-ide poolt joonistatud vahva head-aega-pilt ilusate soovidega.

Ma vist ei ole päris täpselt kirjeldanud kultuurikeskuse ehituslikku struktuuri. See on hästi suur hoone Agou Apegame keskel. Ühes tiivas on meie osa magamistubade, terassi, tualeti ja pesemisruumiga. Teises tiivas on klassiruum, kus Inglise keele klubi toimub. Mõlemat osa ühendab hiiglaslik aula-võimla sarnane ruum lavaga. Seal toimuvad suuremad üritused nagu kontserdid, küla koosolekud ja teatri etendused.

Õhtul toimus kultuurikeskuses Agou Missvalimised 2012. Rahvast oli nagu murdu, lärmi nagu laadal olles. Aga hullult vägev kogemus. Missikandidaate oli 12, kõik riietatud traditsioonilistesse kleitidesse ja kaunistatud Aafrika-päraste ehetega ning kingi asendasid paljad tallad. Noored poisid olid hullumas, nende isased hõiked ja möirged panid iga kohal viibija kõrvad kumisema. Peale selle, et võistlejad ühistantse esitasid, tegid seda ka publiku seast valitud kohalikud dance battle’ite näol. Esinejatele visati lavale komme, mõni julgem astus isegi lavale, et oma favoriidile komm pihku või taskusse panna. See on  f a n t a s t i l i n e, millised tantsuoskused togolastel on, nii noortel kui vanadel – pole vahet, kas tegu on äsja kõndima õppinud lapsega või kepi najal kõndiva vanaemaga. Tantsuliigutused pole absoluutselt mingi hõimutantsu moodi, mida enamik tõenäoliselt filmidest näinud on. Põhimõtteliselt nad suudavad absoluutselt iga kehaosa ja lihast ultrakiirusel liigutada. Kõige suuremad tantsulõvid on noormehed. Muusika kultuurikeskusest kajas ka kaugemale, seega kõikjal oli näha hööritavaid puusi ja värisevaid sääri: kangaroo-mom’id tantsisid hoovi peal, lapsed toolide ja laudade peal. See vaatepilt oli nii hämmastav, siinsed inimesed lihtsalt naudivad muusikat ja lõbutsevad nii kaua, kui energiat jagub. Ja ma siiani ei mõista, kust neil seda energiat nii palju tuleb! Ma armastan Aafrika muusikat, tõmbab alati kõik kohalikud ja ka meid käima, paneb unustama kõik muu ja sisse elama tõelisesse Aafrika kultuuri. Missivõistlus lõpes täpselt enne esikoha välja kuulutamist elektrikatkestusega muide.

Togolastel on päris huvitav liikluskeel. Ma ei oska seda küll 100% tõlgendada,  aga sõidu ajal non-stop signaalitamine peaks vastu tulevatele autodele ja jalakäijatele oma lähenemisest märku andma. Ühtlasi suheldakse pimedas tulede välgutamisega, aga ilmselt mitte miilitsa väljas oleku tõttu (siin kandis neid vist üldse ei ole), vaid teel olevate aukude vms eest hoiatamiseks. Kui tee muutub kolme realiseks, näitab auto või motikas suunatulega, kummalt poolt tema mööda läheb ja seega vastu tulija läheb teiselt poolt, et kokkupõrget vältida. Kõik on paigas. Lihtne. Aga ausalt öeldes väldin pimedas sõidu ajal teele vaatamist.. saaksin närvivapustuse tõenäoliselt. Küll need juba teavad, kes mind kui kõrval istujat talunud on – kriiskav ja paaniline, nagu ma olen. Alles hiljuti Kpalime’st taksoga koju sõites tegi vastu tulev rekka nii jõhkra möödasõidu, et elu jooksis silme eest läbi.

Kõige toredam tunne Agou’s elamise juures on see, et ma ei tunne ennast turistina. Täiesti märkamatult tõmbasid aguulased mind oma ellu, aktsepteerisid eelarvamusteta ja pakkusid mulle kodu.

Täna on mu viimane päev Agou’s.

Tegime pildi.

DEG-i pere. Grupipilt.

Papa Peter

Joshua

Kaksikud

Tüüpiline Uli

Sain oma tunnistuse

Lõunasöök