Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: Viimane nädal Agou's

Jovo-laul: Jovo-jovo bonsoir, ca va? Bien! Merci! - Ja korrutage see umbes 1736-ga... nii palju kordi lauldakse seda meile päeva jooksul.

Esmaspäeval ja teisipäeval jätkasime Inglise keele klubiga Tuhkatriinu lainel. Nagu sai lubatud, joonistasime muinasjutu tahvlile. Rõkkavat naeru ja kilkeid oli terve ruum täis: kõikidele tegelastele andsime nime „õpetajate“ seast, printsiks oli Emmanuel, mis kõigile suuresti nalja pakkus. Ka Emmanuelile, kelle ülesandeks määrasime oma imeilusa Tuhkatriinu joonistamise. See meistriteos nägi küll välja rohkem nagu 3 ööd magamata ja pidu pannud pöialpoiss, aga maitse üle teadupoolest ei vaielda. Lapsed elasid loosse tublisti sisse, jutustasid ja joonistasid samal ajal.

Teisipäeval käisime Häbelikku vaatamas, vanaema kannab tema eest ilusti hoolt. Ta on endiselt väga nõrk, aga tunneb ennast paremini. Nägin isegi suunurki kõrgemale tõusmas. Mis oli ühtlasi kinnitus sellele, et rahaline toetus läks õigesse kohta. Soovime jõudsat paranemist talle!

... Häbelikul on vanaemaga vedanud, aga mis nendest saab, kes üksi on?

Rõõmu on kultuurikeskuses veelgi – oleme väga õnnelikud Jules’i üle, kes suurte pingutuste tulemusena sõjakooli sisse sai. Äärmiselt positiivne on näha, et headel inimestel hästi läheb. Sellistel, kes seda tõesti väärivad.

Ja kolmapäev oli jälle üks suur naeratuste päev. Kuna see nädal on minu viimane nädal Agou’s, ei saa kuidagi siit lahkuda nägemata uuesti DEG-i orbudekodu lapsi. Seega mina, Isabel, Uli, Marchetti ja Ferrari võtsime minu algatusel ette DEG-i lapsi külastama minna. Kaasa haarasime kõike toredat, mis lastele meeldib: mänguasjad, paberid-pliiatsid, värviraamatud, vesivärvid, õhupallid. Meid tervitas endiselt sõbralik ja naerusuine Papa Peter, kes tutvustas ka lapsi lähemalt. Päris palju kasvab DEG-is õdesid-vendi ja lisaks 2 paari kaksikuid: 10-aastased ja 5-kuused.

Tüki mu südamest krahmas endale 5-kuune Joshua. Papa Peter pani pisikese mulle sülle, kuhu ta ka põhimõtteliselt terve külastuse lõpuni jäi. Pärast pikemat aega mu juuste ja sõrmedega mängimist vajus Joshua vastu mu südant sügavasse unne. Ja see vist oli kõige emotsionaalsem, siiram ja omakasupüüdmatuim siin veedetud hetk: tundsin ja nägin reaalselt, kui väga vajab laps tähelepanu, hoolimist ja füüsilist lähedust. Mille tulemusena ta end turvaliselt ja kaitstuna tunneb. Laps, kellel ei ole vanemaid, kes seda kõike pakuksid. Tahaks nii palju öelda veel, aga.. seda hetke on nii raske kirjeldada. Ma olen natuke totras olukorras praegu, kuna tõesti üritan oma mõtteid edasi anda, aga see vist on liiga isiklik, liialt hingeline, et sõnadega end väljendada.

Lastega veetsime hullult lõbusalt aega. Maalisime vesivärvidega pilte (millest paljud mulle koju viimiseks kingiti), rääkisime juttu, mängisime trummi. Sattusin jutustama 11-aastase poisiga, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Päris tõsiselt, saime korraliku vestluse maha pidada. Selgus, et ta on inglise keelt koolis õppinud. Võib-olla te ei mõista, kui hämmastav see minu jaoks on, et nii noor togolane räägib lisaks prantsuse ja kohalikule keelele veel inglise keelt, aga kui te näeksite, kui madal haridustase siinsetes külades üldiselt on, siis küll te mõistaksite. Ja neile kõigile nii väga meeldib koolis käia, nad lihtsalt tahavad võimalust selleks. Taaskordne tõestus sellele, kui väga iga laps haridust vajab.

Papa Peter ütles, et olenemata sellest, et neil Mama’ga endal lihaseid lapsi ei ole, on need lapsed nagu omad. „We are a big family“. Papa ütles, et ta ei jõua vanaisaks saamist ära oodatagi. Dieu Est Grand on paik, kuhu esikohale on seatud armastus. Koht, mis jääb mulle igaveseks meelde naerunägude ja avatud südametega.

Tagasi kultuurikeskusesse jõudnud, toimus minu jaoks viimane Inglise keele klubi tund. Edaspidi on inglise keele õpetamine Agou’ noortele Gabrieli, Heleni, Christopheri ja Uli töö. Aga õnneks on lapsed heades kätes, usun oma kaaslaste edukusse ja õpilaste võimetesse!

Neljapäeval andsime Antoine’iga viimase lihvi mu projektile. Kokkuvõtteks neelas selle koostamine küll meeletult energiat, aega, higi, verd ja pisaraid, aga ma arvan, et sain sellega päris hästi hakkama. Üllatasin ennastki, et tundmatusse vette hüpates pinnale jäin ja kaldale ujusin. Nüüd on see kõik vaja veel teostada ehk Eestisse jõudes ootab projekti tähtsaim ja ühtlasi raskeim osa ees: fundraising. Aga endiselt hoian pea püsti ja hoian meeles, mis on kõige tähtsam ehk minu panus Togo orbude aitamisele, mille maksimaalne tulemus on neile kodu võimaldamine.

Päris raske on seletada, kui oluline see projekt on. Kuidas sellega nii palju muuta saab. Kui palju ma vaeva nägin, kui palju erinevaid uksi ma endas avama pidin, et vaja minev info koguda mitmete ja mitmete intervjuude, orbudekodude külastuste, ise nendes tingimustes elamise näol. Ja kui palju see minult nõudis, et isepäini kogu materjal kokku panna. Raske on selgitada, kuidas siin elades kõigesse nii hingeliselt ja südamega suhtuma hakkasin, kuidas see mu silmi avas. Raske on teiste silmi avada, kui ei olda seda ise kogenud. Võib-olla millest piisaks, on mõistmine ja usaldus.

Uli ülesandeks oli mulle NGO-ga goodbye party korraldamine. Käisime kohalikus Agou’ restoranis: 2-käiguline lõuna ja vein. Antoine pidas ka siira kõne, et väljendada tänutunnet minu töö eest ja austust selle vastu, et midagi nii suurt ja olulist ette võtsin. Ta on minu üle väga uhke. Ka teised intern-id rääkisid, kui hea meel neil oli minuga koos NGO-s töötada ja kui tänuväärseks nad minu südamlikkust antud projekti puhul peavad. Seda kõike oli äärmiselt armas kuulda, et minu tööd väärtustatakse. Pidulikult anti NGO poolt mulle internship-i tõendav sertifikaat ja intern-ide poolt joonistatud vahva head-aega-pilt ilusate soovidega.

Ma vist ei ole päris täpselt kirjeldanud kultuurikeskuse ehituslikku struktuuri. See on hästi suur hoone Agou Apegame keskel. Ühes tiivas on meie osa magamistubade, terassi, tualeti ja pesemisruumiga. Teises tiivas on klassiruum, kus Inglise keele klubi toimub. Mõlemat osa ühendab hiiglaslik aula-võimla sarnane ruum lavaga. Seal toimuvad suuremad üritused nagu kontserdid, küla koosolekud ja teatri etendused.

Õhtul toimus kultuurikeskuses Agou Missvalimised 2012. Rahvast oli nagu murdu, lärmi nagu laadal olles. Aga hullult vägev kogemus. Missikandidaate oli 12, kõik riietatud traditsioonilistesse kleitidesse ja kaunistatud Aafrika-päraste ehetega ning kingi asendasid paljad tallad. Noored poisid olid hullumas, nende isased hõiked ja möirged panid iga kohal viibija kõrvad kumisema. Peale selle, et võistlejad ühistantse esitasid, tegid seda ka publiku seast valitud kohalikud dance battle’ite näol. Esinejatele visati lavale komme, mõni julgem astus isegi lavale, et oma favoriidile komm pihku või taskusse panna. See on f a n t a s t i l i n e, millised tantsuoskused togolastel on, nii noortel kui vanadel – pole vahet, kas tegu on äsja kõndima õppinud lapsega või kepi najal kõndiva vanaemaga. Tantsuliigutused pole absoluutselt mingi hõimutantsu moodi, mida enamik tõenäoliselt filmidest näinud on. Põhimõtteliselt nad suudavad absoluutselt iga kehaosa ja lihast ultrakiirusel liigutada. Kõige suuremad tantsulõvid on noormehed. Muusika kultuurikeskusest kajas ka kaugemale, seega kõikjal oli näha hööritavaid puusi ja värisevaid sääri: kangaroo-mom’id tantsisid hoovi peal, lapsed toolide ja laudade peal. See vaatepilt oli nii hämmastav, siinsed inimesed lihtsalt naudivad muusikat ja lõbutsevad nii kaua, kui energiat jagub. Ja ma siiani ei mõista, kust neil seda energiat nii palju tuleb! Ma armastan Aafrika muusikat, tõmbab alati kõik kohalikud ja ka meid käima, paneb unustama kõik muu ja sisse elama tõelisesse Aafrika kultuuri. Missivõistlus lõpes täpselt enne esikoha välja kuulutamist elektrikatkestusega muide.

Togolastel on päris huvitav liikluskeel. Ma ei oska seda küll 100% tõlgendada, aga sõidu ajal non-stop signaalitamine peaks vastu tulevatele autodele ja jalakäijatele oma lähenemisest märku andma. Ühtlasi suheldakse pimedas tulede välgutamisega, aga ilmselt mitte miilitsa väljas oleku tõttu (siin kandis neid vist üldse ei ole), vaid teel olevate aukude vms eest hoiatamiseks. Kui tee muutub kolme realiseks, näitab auto või motikas suunatulega, kummalt poolt tema mööda läheb ja seega vastu tulija läheb teiselt poolt, et kokkupõrget vältida. Kõik on paigas. Lihtne. Aga ausalt öeldes väldin pimedas sõidu ajal teele vaatamist.. saaksin närvivapustuse tõenäoliselt. Küll need juba teavad, kes mind kui kõrval istujat talunud on – kriiskav ja paaniline, nagu ma olen. Alles hiljuti Kpalime’st taksoga koju sõites tegi vastu tulev rekka nii jõhkra möödasõidu, et elu jooksis silme eest läbi.

Kõige toredam tunne Agou’s elamise juures on see, et ma ei tunne ennast turistina. Täiesti märkamatult tõmbasid aguulased mind oma ellu, aktsepteerisid eelarvamusteta ja pakkusid mulle kodu.

Täna on mu viimane päev Agou’s.