Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: Lõpusirge

6. nädala õppetund: Pea püsti, sirge seljaga ja naeratus näol finišijooneni välja.

Reede oli mu viimane päev Agou’s. Rural Life’i programmi eestvedaja korraldas kõikidele intern-idele neljapäevast reedeni kestva celebration-i, mis minu puhul oli ka hüvastijätt kohalikega ja Agou’ga. Reedel algas ka Agou’ festival, mis kestis terve nädalavahetuse, hõlmates karnevali, teatrit, muusikat ja kõikvõimalikku Togo-pärast.

Neljapäeval alustasime oma tegemisi endale T-särkide kujundamisega. Meid aitasid kohalikud professionaalid, kogu protsess oli üsnagi aega nõudev: valmis said need alles reedel. Kõige pealt pidime pildi paberile kritseldama, seejärel selle põhjal mustandi särgile joonistama ja lõpetuseks spetsiaalse pintsli ja värviga kontuuride põhjal selle kõik särgile peale maalima. Edasi tegutsesid abimehed, kes leotasid särke veel värvisegudes, et särgile muster anda. Minu pilt särgil kujutab kombinatsiooni siin veedetud ajast ja mälestustest, aga küll näete ise, kui koju jõuan.

Ja reede õhtu oli minu Agou’ elu kõige vägevamalt, võimsamalt ja lõbusamalt veedetud aeg. Kogu kultuurikeskuse õu oli täis külaelanikke, noori ja vanu, muusikat, trumme, rõõmu ja tõelist Aafrika-tunnet. Tõeline elamus oli tantsimine hämmastavalt kiirete trummirütmide saatel. Jembe-mängijad kogunesid suurde ringi, mille keskel meie tantsisime nagu tõelised aafriklased – mul pidavat see suurepäraselt välja tulema, muide! Kohalikud laulsid oma keeles meeleolukaid laule, hõlmates nende sisse kõikide intern-ide nimed, mil nimetatu pidi ringi keskel oma soolo-osa esitama. Kõige selle taustal voolas ojadena külapealiku poolt kingitud Togo gin’i ja emotsioonid olid ülevoolavad. Kõhud täitsime kohalike poolt vaaritatud toitudega, mis olid vürtsikamad kui eales varem. Ühtlasi öeldi mulle „You eat like a true Togolese person!“.. olin uhke, aga selle kombe proovin siiski Togosse jätta. Grandioosne pidustus lõpes minu jaoks melanhoonilise ja siira jutuajamisega Gabrieliga, heites pilgu kultuurikeskuses veedetud ajale ja lõpetades Gabrieli sõnadega „The culture centre will never be the same without you.“ Südant liigutav, meeleolukas ning fantastiline õhtu Agou’ga hüvasti jätmiseks. Unustamatu.

Kõigest mõni tund magada saanud, pidin ennast varahommikul üles ajama, et viimased asjad kokku pakkida. Pakkimisel kasutasin muidugi legendaarset istun-kohvri-peal-ja-surun-luku-kinni tehnikat. Works every time ehk mahutasin kõik ära. Hommikul nägi kultuurikeskuse õu välja nagu tornaado tagajärg. Täielik kaos. Reaalne tõestus sellele, et tegu ei olnud mingi rahuliku peoga.

Taas ja viimast korda tuli istuda minivan-i peale, heita viimane pilk Agou’le ja sõita Lome’sse. Minu lahkumise puhul tulid Lome’sse ka kõik teised intern-id, et viimane laupäev koos veeta. See sõit oli selle aja kõige mugavam – Jules tellis meile eraldi juhi ning igaüks sai bussis täitsa oma koha seda kellegagi jagamata.

Agou’st lahkumine oli kurb. Pidin jätma selja taha kõik need naerusuised lapsed, iga hommikused tervitavad kohalikud, „pssssszzz“-itavad motikajuhid, maailma kõige aeglasema ühendusega Interneti-kohviku, imeilusad kõrged mäed ja kõige tähtsama – kultuurikeskuse. Kultuurikeskusesse jäid maha fantastilised mälestused nagu Jules’i jutupliiatsi episoodid, unised varahommikud, pisaraid välja kiskuv naer, südant lõhestavad jutuajamised, ühised söögi tegemised, need „meie“ naljad. Sinna jäid tunded nagu siirus ja heasüdamlikkus, tolerantsus ja usaldus. Jään isegi igatsema Christopheri igapäevaseid äpardusi, Heleni virelemist moskiitohammustuste üle ning Gabrieli igaõhtust soovi õlut trimbata. Ja kummalisel kombel jään puudust tundma ämbri-dušist, põrandal küürutades toidu valmistamisest ja elektrita elamisest. Mälestuste puhul on kõige lohutavamaks küljeks teadmine, et need jäävad alles igaveseks, nad säilivad hinges ja kogemustepagasis. Seega Agou’st lahkumise hetk oli minu jaoks naeratus läbi pisarate.

Lome’s panime asjad maha taas Todo juures ning võtsime suuna The Grand Marche’le, et viimaseid oste sooritada. Fakt on see, et šopahooliku soon ei kao minust kuhugi, isegi kolmandal korral Togo kõige suuremat turgu külastades. Kõiki neid meeli köitvaid riideid ja ehteid nähes läks ikka kulm krimpsu endale meelde tuletades, et oma pagasisse midagi suurt ma enam pole võimeline mahutama.

Laupäeva õhtuseks „maiuspalaks“ oli vanasse heasse pizzrestorani minek. Õnnepisar silmanurgas, nautisid kõik vaikuses ja rahulolus seda taeva kingitust, lahkudes restoranist suurema naertusega kui kunagi varem. Nii vähe ongi õnneks vaja, tõsi ta on.

Ja pole paremat viisi oma viimase pühapäeva veetmiseks kui randa minemine. Lome’ rand ei ole muidugi nii märkimisväärselt ilus kui Aneho’ oma, aga rannalõvi nagu ma olen, piisas mulle liivast, veest ja päikesest. Lisaboonuseks oli mu vahva seltskond. Rannapäev lõpes paraku möödapääsmatu nukra olukorraga: pidin hüvasti jätma legendaarse KEHK-i ehk Uli ja Isabeliga ning Jessica ja Marchetti’ga, kes läksid tagasi Agou’sse. Sai lubatud, et kohtume tulevikus veel. Euroopa pole nii suur midagi ju.

Õhtuks kutsusid Lea ja Lauren mind, Helenit, Gabrieli, Christopheri ja Ferrari’t saksa restorani sööma. Kuigi mulle väga meeldib Aafrika köök, pean ometi tunnistama, et sellesse restorani minek oli absoluutselt õige valik. Milline elamus! Millised kokteilid! Milline teenindus! Milline toit! Olles praktiliselt üle 6 nädala Togos taimetoitlane olnud, oli liha nagu kaua oodatud jõulukingitus. Pole kahtlustki, et minust ei saa mitte kunagi taimetoitlast. Ma ei suudaks sellest kõigest loobuda.

Esmaspäeva hommikul jätsin hüvasti oma kallite Aasia intern-idega, kes samuti Agou’sse naasesid. See vist oligi hetk, mil mul jõudis päriselt kohale, et nüüd hakkabki kõik läbi saama. Süda oli hell ja pisarad voolasid mööda põske alla. Võib-olla oli see hüvastijätt raskem, kuna tõenäosus neid inimesi tulevikus näha on veidi väiksem. Ülejäänud päev möödus AIESECi kontoris viimaseid pabereid korda ajades.

Tutvusin veel ühe Emmanueliga, kes elas 5 aastat Hiinas. Väga kummaline oli näha togolast, kes rääkis Christopheriga puhast hiina keelt. Emmanuel meenutas mulle Sam’i – mõlemad nii tolerantsed, avatud mõttemaailma ja –viisiga. Olen jõudnud arusaamale, et need togolased, kes on ka muud maailma näinud peale Aafrika, erinevad kohalikest suuresti. Nendega on kuidagi lihtsam suhelda, nad mõistavad mind paremini, nad teavad asjadest rohkem. Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma olen Togos nii palju erinevaid inimesi kohanud, kes kõik on kuidagi erilist mõju mulle avaldanud. Nii kummaline, kui see ka ei ole, pole oluline absoluutselt aeg, mida sa inimesega tutvumiseks ja lähedaseks saamiseks vajad, vaid vajalik on üks õrn hetk, kui mõistad, et see maagiline side on juba saavutatud.

Väsimus on praeguseks hetkeks nii suur, et ei oska sõnadessegi panna. Energiavarud on nullis. Õnneks on see tõestus ühtlasi sellest, et nautisin igat minutit Togost 110% ja pole kahtlustki, et kogu energia läks asja ette.

Täna on mu viimane öö Togos, homme õhtul on lend Pariisi ja sealt Tallinnasse. Jõuan Eestisse neljapäeval, 9. augustil, kell 15.10.

Veedan tänase Lea’ga – sõbraga, kes oli esimene, kellega seikluste alguses tutvusin ja viimane, kellega Togos hüvasti jätan.

Viimased sõnad panen kirja koju lennates.