Lõppsõna

Aeg hüvastijätuks.

Mäletan hetke, kui istusin Tallinna lennujaamas, võtnud suuna Togo poole. Teadmata, mis mind tegelikult ees ootab. See oli poolteist kuud tagasi aga ometi tundub, et see oleks nagu just kui eile olnud. Aga kui praegu järele mõtlen, kui palju ma selle ajaga ära tegin, milliste ja kui paljude inimestega tutvusin, milliseid kohti külastasin, millistes seiklustes ma olin, tundub, et ma olin Togos terve igaviku.

Läbielatu tõestas kurikuulsat väljendit Everything happens for a reason. Kui mu raha poleks Togosse tulles ära varastatud, poleks ma tõenäoliselt tutvunud Lea’ga, kellest sai sõber terveks eluks. Kui mu esialgne projekt oleks eksisteerinud, poleks ma läinud elama Agou Apegame’sse ega kohanud neid fantastilisi intern-e ja kohalikke, kellega mul oli au tutvuda. Ja minu projekti kaotsi minek oli lüke veelgi paremale, elusid muutvale projektile – täitsa ise uue orbudekodu plaani koostamisele.

Nende nädalate jooksul sain tunda, mis tähendab tõeliselt kedagi igatseda. Kui tegelikult aeg lendas, siis igatsushetked olid need, mil aeg seisma jäi. Kui enda sees käis tuline võitlus allaandmise ja edasi jätkamise vahel. Siin tulid mängu tahtejõud ja sihikindlus. Sellised rasked momendid sundisid mind leidma endas need iseloomujooned üles: tegelikult ma ju teadsin kogu aeg, et ma tahan seal olla ja teha seda, mida ma tegema läksin. Ja teisest küljest ma siiski mõistsin, et tegelikult pole igatsemine mingi häbiasi. See on loomulik, see tõestab, et sa oskad tajuda, kes on sinu jaoks oluline ja ühtlasi asendamatu.

Ma arvan, et oskus igatseda tähendab oskust üksi olla. Varem ma vist ei teadnudki, et ma tegelikult oskan enesega päris hea sõber olla. Üksi olemisega hakkama saamine õpetas, kui tähtis on leida enda jaoks aega – aega oma minevikule, olevikule ja tulevikule mõtlemiseks, aega asjadest aru saamiseks, aega iseenda mõistmiseks, aega otsustamiseks, mida ma elult tegelikult tahan.

Kärsitu eurooplane nagu ma olen, oli minu jaoks meeletult raske olla kannatlik olukordades, kus ülemus jäi tund aega tööle hiljaks või 15-minutiline sõit venis vähemalt 40-minutiliseks täiesti põhjendamatute peatuste tõttu. Seda lihtsalt ei saa kuidagi pahaks ka panna, kuna selline on nende eluviis, minul pole õigust Euroopa käitumiskombeid peale suruma hakata. Ma olin külaline nende riigis ja andsin endast parima sinna integreerumiseks. Lõpuks mõistsin, et energia raiskamine kärsitu olemise peale ei vii kuhugi ega pane asju kiiremini käima. „The meeting starts at 14.00 PM? Okay, then in Togolese time it means it starts around 16.00 PM.“ – ja nii ma elasin päevast päeva. Ma olen nüüd tõenäoliselt palju rahulikuma loomuga kui varem.

Ma õppisin olema iseseisev. Ma elasin riigis, kus enamik kohalikke rääkisid ainult prantsuse või kohalikku keelt. Ja sellest hoolimata ei jäänud ükski motikasõit tegemata, ükski ost ei jäänud sooritamata, ühegi lapsega ei jäänud suhtlemata. Mul ei olnud mingit mugavustega vannituba, „köögis“ ei olnud isegi panni, enamus ajast ei olnud elektrit ega vett, pesumasinast rääkimata. Ja sellest hoolimata ei jäänud söögid vaaritamata ega riided pesemata. Ma ei heitnud kordagi meelt, ei virisenud ega hädaldanud. Kui kuidagi on vaja hakkama saada, siis küll ma saan. Olles olukorras, kui kellegi teise abile ei saa loota või tuleb elada äärmuslikes tingimustes, leiad sa lihtsalt alternatiivid, mis lahenduse toovad.

Ma olen nüüd palju tugevam. Ma ei ole tõenäoliselt mitte kunagi oma elu jooksul pidanud nii lühikese aja jooksul nii mitmete probleemidega silmitsi seisma. Seega ärge arvake, et kogu aeg oli lõbus ja murevaba. Väga tihti ilmnes nii emotsionaalselt kui füüsiliselt pealt näha ületamatuid olukordi. Aga tuli ennast kokku võtta ja tõketest üle hüpata. Ma arvan, et tulevikus tulevad need hüpped nüüd palju kergemalt.

Ma hakkasin nii palju asju teise pilguga nägema. Ma juba varem kirjutasin, et seda kõike on äärmiselt raske kirjeldada ja seletada. Igaüks peab ise selliseid tundeid kogema, et aru saada. Seega ma ei eeldagi, et viimne kui üks mõistaks, miks ma Togosse läksin ja mida ma saavutada tahtsin. Osaliselt tegin seda kõike enda pärast, suuremalt jaolt aga nende pärast, kes vajavad rohkem abi kui mina. Ma ei väida, et ma olen hullult hea inimene, kes mõtleb vaid teiste peale ja üritab mingi maailma päästja olla. Ja samuti ma ei arva, et ma olen enesekeskne ja mul on „egoismiga probleeme“, kes tahab kogu universumile tõestada, et ta suudab midagi ära teha.  See oli lihtsalt minu asi, kus ma käisin ja mida ma tegin. Ma ausalt öeldes usun, et ma tegelikult ka tegin midagi ära. Midagi suurt. Midagi, mis muutis natukenegi Togo laste elu. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muudan isegi rohkem kui natuke.

Kui keegi peab mind isekaks, et ma nüüd enda üle uhke olen, siis palun väga. Aga esimest korda julgen avalikult öelda, et ma olen enda üle uhke. Ma olen uhke, et ma sain kõigega hakkama. Et ma võtsin omavoliliselt ette kauaaegse unistuse täitmise. Sest kes muu mu unistusi siis täitma hakkab? Eks ikka ise tuleb ots lahti teha.

Kui kõik need nädalad võitlesin koduigatsusega, siis nüüd kogen esimest korda elus, mis tunne on igatseda inimesi, kes mulle lühikese ajaga pereks said ja teistmoodi kodutunde lõid. Kui palju tänu ma võlgnen inimestele, kes õpetasid mulle nii palju maailma kohta ja ühtlasi minu enda kohta. Kes leidsid minus külgi, mida ma ise kunagi näinud ei ole, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud. Kes olid mulle toeks hetkedel, kui oli vaja õlga, mille najal nutta. Kes naersid minuga, kui hetk oli täis joovastavat rõõmu. Ma väärtustan igavesti seda hoolivust ja aega teie eludest, mida te, sõbrad, minuga jagasite.

Pole vist mõtet hakata kirjutamagi, kui suureks toeks olid pere ja lähedased. Ma saan sajaprotsendilise aususega väita, et ma ei tundnud pooleteise kuu jooksul end hetkekski üksildasena: tugisüsteem oli kirjeldamatu. Ma ei kahelnud hetkekski, et hoolimata sellest, et ma tuhandete kilomeetrite kaugusel olen, keegi kodustest minust nüüd vähem hoolib. Eemal oldud aeg tõestas järjekordselt, et nende peale võib alati loota. Iga päev ikka ahhetasin kui väga mul pere, peika ja teiste kallite inimestega vedanud on. Vahel ma tõesti ei saa aru, kuidas ma seda kõike väärin. Aga olen igavesti tänulik!

Positiivse üllatusena tuli see, kui palju motivatsiooni andsid isegi võõrad inimesed, kes Eestist mulle kirjutasid ja mu tegemistele kaasa elasid. Mul on rohkem kui hea meel näha, et nii palju on neid, kellele lähevad korda suured ja siirad ettevõtmised. Iga postkasti tulnud edu sooviv sõnum aitas mind suuresti ja ühtlasi pani tundma, et nii tore on olla eestlane. Need hetked olid eriti patriootlikud.

Ma ei ole nüüd uus inimene, ei usu ka, et ma nüüd parem inimene olen. Võib-olla olen ma nüüd mingil määral muutunud, aga mitte nii väga iseloomu, vaid eluvaadete poolest. Südames ja peas läksid siiani lukus olnud uksed lahti – võtmed leidsin Togost.

Kokkuvõtteks ütlen, et Togosse minek oli mu elu parim otsus. Ma pole kunagi olnud õnnelikum kui praegusel hetkel.

Unustamatu, ennast avastav ja elu muutev kogemus.

Hüvasti Togo,

jään igatsema

Au revoir!