Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: There's always sun behind the clouds

Bonsouir!

Praegu on Togos vihmaperiood, mis peaks lõpema paari nädala jooksul. Vihmaperiood tähendab seda, et kolme päeva jooksul sajab ühe päeva vihma. Eile oli üks selline päev. Seega ärkasime kell 9 ja istusime nelja seina vahel kella 17ni, sest siinsed inimesed ei tee praktiliselt midagi, kui sajab. Pealegi, kui tahad vihmaga kuhugi minna ja vajad selleks motikat, on motikahind palju suurem + pimedal ajal on see samuti kallim, niiet päris suur kulutus on võtta motikas vihmaga ja pimedaga (samas, eurodes pole see siiski eriti suur summa). Endiselt on motikasõit üks mu favoriit-tegevusi (olenemata sellest, et kiirus on tavaliselt 60-80 vahel ja kiivreid ei kanta ja nagu ma ennist mainisin, siis kõik sõidavad väga lähestikku).

Meile oli seltsiks Jassent, kes on Bruno 6-aastane sugulane – väike armas poisike, täielik rõõmurull, kogu aeg kilkab, naerab ja tahab mängida. Talle meeldib pildistada, kasutas selleks minu kaamerat ja telefoni. Näitasin talle ja Quelale-Brunole oma telefonist pilte ja seletasin, kes on kes. Jassent on nagu väike ussike, roomas kogu aeg mu peal, kargles ja hüples, kuni lõpuks väsis ära ja mu kõrval magama jäi. Bruno ütles, et ta on nagu mu oma laps. Jassent ei räägi sõnagi inglise keelt, aga üllataval kombel saime me suheldud ja ta isegi õpetas mulle mõned prantsuse keelsed sõnad. Lisaks kirjutas Quela mulle paberile mõned prantsuse keelsed väljendid, mille oskamine mulle kasuks tuleks, seega õpin neid ka agaralt.

Kella 17 ajal lõpes vihm ära. Läksime võtsime motikad ja sõitsime Quelaga Kastas’esse (kiirtoidurestorani), kus saime Michealiga kokku. Päris kindlasti sõin oma elu parima burksi seal (samas järgmisel hommikul oli meeletu peavalu, mis võis olla sellest burksist põhjustatud, kuna Quelal oli sama mure). Rääkisime kolmekesi pikalt juttu – võrdlesime elusid-olusid Eestis, Saksamaal ja USA-s. Sain nii palju targemaks ja kuna nemad praktiliselt midagi Eestist ei tea (Micheal midagi teab, nt seda, et Tallinn pidavat väga ilus linn olema), kuulasid nad huviga, leidsime päris palju sarnasusi oma koduriikide vahel. Seejärel võtsime jälle motikad ja läksime Fabris’i juurde jalkat vaatama. Fabris on AIESECi liige ja ühtlasi sama tüüp, kelle juurde ma oleks pidanud lennujaamast ööbima minema. Ta elab campusel ühikas. Ühikas (ridamisi tube ja toas on voodi, kirjutuslaud ja väike kööginurgake) on enam-vähem samasugune nagu meil Tartus, aga palju täbaramas seisus. Sees lendab igasuguseid kummalisi putukaid. Vetsus elektrit pole. Vaatasime jalkat ja tegime nalja Micheali üle (ta ju sakslane ja Saksamaa põrus – milline pettumus tema näol! Ja oi kui palju see meile nalja pakkus.) Kui mäng läbi sai, tulime koju ja läksime magama.

Täna hommikul läks Bruno mingisse külla, kus on tema vanaisa matused ja tuleb tagasi homme hommikul (matused ei ole nii suur sündmus, nagu meil Eestis.. siin on matused pigem nagu pidustus, mis on minu jaoks üsna harjumatu ning kellegi näolt ei saa väga suurt kurbust välja lugeda). Seega mina ja Quela oleme põhimõtteliselt kahekesi täna öösel, aga Bruno õde ja mõned lapsed on ka siin.

Hommikusöök söödud, läksime Quelaga campusele, kus pärast mõningat ootamist läksin Keviniga minu viisat pikendama. Tuli välja, et vajan ka pilti, aga puhtjuhuslikult oli seal see saksa tüdruk, kellega lennujaamas olin tuttavaks saanud ja tema teadis, kus seal lähedal saab pildid teha (mis tulid õudsad.. siinse kliima tõttu näen ma lihtsalt kohutav välja). Viisa saan kätte homme hommikul. Siis läksime tagasi campusele ja lõpuks leidis aset minu integration party. Esitasin oma presentationi Eestist, Tartust ja ülikoolist, kõik kuulasid huviga. Halvim osa sellest oli hetk, kui pidin hümni laulma. Mul oli nii kuradi piinlik, sest ma olen maru kehv laulja, aga õnneks (tõenäoliselt viisakusest) neile meeldis. Küsimustevoorus küsiti minult muidugi, kas ma olen vaba või hõivatud. Noo.. andsin neile niivõrd ammendava vastuse, et ükski noormees AIESECist ei hakka mind jahtima. Loodetavasti. Siis esitas Kevin Togo kohta presentationi, sain maitsta kohalikke maiustusi (oh my god, kui head on siinsed kuivatatud banaanilaastud, võtan neid kindlasti Eestisse kaasa). Seejärel sunniti mind Togo rahvuslikku tantsu tantsima. Pärast seda pidin mõnda aega ootama Quelat, sest tal oli koosolek oma projekti asjus, mina põhimõtteliselt lihtsalt passisin, sest midagi aru ei saanud. Lõpuks saime minna burkse ostma ning siis koju.

Vahepeal tutvusin ka Antoniaga, kes on saksa tüdruk ja Togos juba alates aprillist. Tema ja Quelaga hakkangi Agou’s töötama.

Täna pidasin maha tõsise vestluse Eddyga. Eddy on AIESECi liige, kes minu tulekuga tegeles. Kuna minu projekti suhtes on palju vääriti mõistmist (tuleb välja, et seda projekti saab teha ainult 1 inimene ja seda juba teeb mingi Belgia tüdruk), siis otsustasin, et tuleb asjad sirgeks rääkida. Ütlesin talle, et ma tulin siia nii kaugelt eesmärgiga töötada lastega ja loodan siiralt, et nad leiavad mulle mingi muu variandi. Samuti rääkisin pikalt, mida nad peavad tegema ja kuidas käituma, et selliseid probleeme järgmiste vabatahtlikega ette ei tuleks ehk nad peavad olema rohkem ettevalmistunud ja vabatahtlikke enne tulekut rohkem informeerima. Juttu oli palju, aga Eddy vist on kõige mõistlikum tüüp nende kõigi seast (pealegi räägib kõige paremini inglise keelt), ta mõistis mind, vabandas ning ütles, et tegeleb sellega esimesel võimalusel. Päeva lõpus ta teataski mulle, et hakkan Agou’s koos Quela ja Antoniaga lastele inglise ja saksa keele tunde andma (kuigi koolilastel on vaheaeg, siis moodustatakse mingi grupp, kes vajavad inglise keele õppimisel abi). Teisipäeval (praeguse plaani järgi) lähen NGO-sse (see on samuti vabatahtlike programm), et seal mind match-itaks mingi projektiga, mis tegeleb lastekaitsega. Kokkuvõtteks olin enesega ausalt öeldes päris rahul, sest sain hea õppetunni: alati tuleb olla otsekohene asjades, mis on sulle olulised, sest vastasel juhul ei kujune miski selliseks, nagu sa arvasid, et kujuneb. Pealegi arvan, et tänu sellele, et rääkisin Eddyle tõsiselt, mis mulle nende AIESECi puhul pettumuse on valmistanud, suudavad nad edaspidi paremini toimida. Teisest küljest olin AIESECis positiivselt üllatunud, et nad suutsid nii tõsise probleemi lahendada.

Ja nüüd mingeid random infot, mida vahepeal olen kogunud:

Siin on hästi tavaline, et magama minnakse siinse aja järgi u 10-11 ajal, mis mulle väga sobib, sest ma olen veits veel Eesti ajas. Kohalikud ärkavad juba 4-6 vahel, mistõttu mul on tavaliselt uni läinud u 7 ajal, sest juba 4 ajal hommikul hakatakse majapidamistöödega tegelema (eile nägin pealt lambapea puhastamist) ning ega nad sellega väga ei arvesta, et eurooplane veel magab toas. Pole hullu. Siiani olen ennast voodist välja ajanud u 9 ajal. Üllataval kombel magan ma väga hästi ja sügavalt, puhkan ennast alati välja. Alguses arvasin, et umbsus ja müra hakkavad segama, aga ma oskan seda päris hästi ingoreerida.

AIESECi süsteemist. Kellaaegu väga ei tunta. Kui öeldakse, et koosolek algab kell 12, siis tõenäoliselt algab see 13-14 vahel. Väga palju on möödarääkimisi. Näiteks kui küsisin Fabris’ilt, mis kell intergrasion party toimub, siis tema ütles, et kell 14. Kui küsisin kodus Brunolt, siis tema ütles et kell 15. Ja lõpetuseks saatis Kevin sõnumi, et toimub kell 16 (kokkuvõtteks toimus kell 17). No saa siis aru. Teisest küljest saab nagu kõigega hakkama, kui mul on mingi probleem, siis nad leiavad lahenduse sellele või leiavad kellegi, kes sellega tegeleb. Hätta ei jää. Lisaks kõigele, iga päev räägitakse järgmise päeva plaanist, et mis toimuma hakkab ja mis kell ma pean kus olema, aga hommikul on juba uus info, mis tegelikult toimuma hakkab. Ehk plaanid muutuvad päris ruttu. Samas ma olin selleks valmis, kuna Eesti AIESEC oli mind juba selleks ette valmistanud, et siin ei ole AIESEC niivõrd arenenud kui Euroopas. Samas nad ikkagi tegelevad pidevalt millegagi, näiteks peavad koosolekuid ja kosotavad projekte, peavad arutelusid jne. Siiski on näha, et nad näevad vaeva oma AIESECi kallal.

Uurisin siinsete suhete ja pereelumudeli kohta. Noorte vahelised suhted on nagu ikka - on pruudid ja peikad, kes deidivad. Petmistesse ei suhtuta hästi, aga neid praktiliselt ei olegi. Kui 2 inimest on koos, siis ei mõtle kumbki selle peale, et üks võiks teist petta, kuna seda lihtsalt ei juhtu. Seega nendevaheline usaldus on something to look up to. Lapseootele jäävad üldiselt need noored, kellel puudub haridus. Ülikooliõpilased on rohkem haritud ning teadlikud kaitsevahendite olemasolust, seega üliõpilaste seas on üsna harv juhus, et kellelgi neist oleks laps. Aga kombeks on see, et kui tüdruk jääb lapseootele, siis peaks ta abielluma. Mulle öeldi: If you get married, you get married for life. Ehk lahutusi ei ole. Milline võrdlusmoment Eestiga, eksole? Geisuhteid ei ole või nendest lihtsalt ei räägita (põhimõtteliselt selle suhtes on nagu denial, et siin riigis seda ei eksisteeri).

Togo eluasemete kohta. Korterites elavad pigem vaesed inimesed. Seega iga inimese eesmärk on ehitada omale maja. „Maja“ muidugi nende mõistes ei ole sama, mis meie mõistes. Nende majad koosnevad mitmest väiksemast ruumist ehk toast, mis on eraldi (eraldi seisvad ehitised), aga kõrvuti. Maja ümbritseb kõrge aed, mis pannakse ööseks alati lukku (tänavatel on kuritegevus päris suur). Enne, kui maja ehitatakse, tuleb osta maatükk. Enamus ehitavad oma majad ise, aga on võimalik palgata keegi, kes selle nende eest teeks. Aga rohkem on paraku näha elamisi, mis on lihtsalt suvalistest materjalidest kokku pandud ja püsivad üleval tänu kaigastele.

Äge on veel see, et alati inimestega hüvasti jättes ja neid tervitades käteldakse viisakalt. Isegi, kui tegu on näiteks mingi Bruno sõbraga, keda ma ei ole kunagi näinud, ulatab ta mulle käe ja lisab, et loodab mind uuesti näha. Kui inimene saab aru, et ma ei räägi prantsuse keelt, siis ta vähemalt üritab midagigi inglise keeles öelda. Ja mina üritan prantsuse keeles.

Togos on levinud voodoo-kultuur. Päris tihti näen inimesi, kelle näol on armid nö graveeritud. See näeb päris õudne välja. Nad peavad mitmeid rituaale, näiteks mingi spetsiaalse tähendusega kivi pannakse vanni ja siis pestakse end selle veega, mis peaks neid kaitsma või midagi sellist. Turgudel on müügil loomade pead või erinevad topised (seda näen ise oma silmaga siis, kui lähen turule).

Töökohtadest. Enamik tahvad töötada meditsiini- või haridusevaldkonnas. Levinum on aga motikajuhi töö, kuna kõik inimesed vajavad transporti ja see on hea moodus raha teenimiseks. Paljudel peredel on oma kodu ees väike lett, kus nad müüvad saia, maiustusi, juurvilju vms. Ka tänavatel (isegi pimedas) on selliseid lette palju.

Praeguseks kõik. Quela ja Antonia plaanivad täna välja minna, aga tõenäoliselt ma ei lähe nendega, sest homme on suur dinner, pärast mida lähme klubisse ja pühapäeval tahab see saksa tüdruk midagi koos teha. Täna on päris kehv õhtu välja minemiseks, kuna Brunot ei ole, seega me ei saaks öösel väravast sisse. Kui aga mina kodus olen, siis saan Quela sisse lasta. Kui me mõlemad läheksime, peaksime linna peal olema umbes 7ni hommikul.

Homme on plaan minna mu viisa järele, siis turule ja siis õhtusöögile. Aga nagu ma ütlesin, plaanid muutuvad kähku, seega mine sa tea mis juhtuma hakkab. Samas on päris äge elada sellist mitteplaneeritud elu. Peaasi, et ma uuest nädalast tööle saan hakata. Aa, Agou’sse lähme ikkagi esmaspäeval.. ei saanudki päris hästi aru, miks.

NB! Helistamise kohta: Minu number koos riigikoodiga on 22892141956. EMT-ilt helistamine on 70 senti, aga Tele2-lt 1.60 EUR. Tele2 sõnumid kohale ei tule. Aga oleksin rõõmus ka kõiksuguste meilide või facebooki sõnumite üle, et kõik ikka teada annaksid, kuidas teil läheb. J

Vahel tuleb ikka päris suur igatsus peale ka. Eriti hetkedel, kui pean koosolekutel istuma ja midagi aru ei saa ja hakkan omi mõtteid mõtlema. But I'm Africa - I'm living my dream!

Take care!