Ma ei lähe maailma päästma

Togo asub Lääne-Aafrikas, Ghana ja Benini vahel.

Tallinna lennujaam. Olenemata 2-tunnisest magamisest olen särtsu ja elevust täis, perega ja peikaga hüvasti jäetud. Pisaraid pole veel tulnud (küll jõuab, 12h-line tripp ootab ees).

Ma reisin esimest korda üksi. Esimene peatus Pariisis, lend 3 tundi. Sealt edasi Togo pealinna Lome'sse, lend 6 tundi. Vahepeatus 4 tundi.

Ajavahe Togos Eestiga on 3 tundi (Eestis kell 3 tundi ees).

Mida ma teen? Ma lähen Togosse orbudekodusse vabatahtlikku tööd tegema, 7 nädalat. Tagasi Eestisse jõuan 9. augustil. Mõte tuli ammu-ammu. Või noh, see mõte, et tahan vabatahtlikuks kuhugi minna. Päris kindel sihtkoht kujunes välja alles kevadel, kui kümnete ja kümnete riikide seast hakkasin sobivat projekti otsima. Lähen siis AIESECi vahendusel, kus väärivad kiidusõnu kindlasti kõik agarad aitajad ja inspireerijad. Tegelikult selle kõige organiseerimine ei olnud midagi hullu, kui keegi kõrvalt kogu aeg aitab. Muidugi peab palju ise ära tegema: käisin eraldi Riias viisat taotlemas, otsisin sponsoreid (saatsin üle 60 taotluse erinevatele ettevõtetele, kust paraku tulid (enamasti) viisakad ja ühtlasi eitavad vastused - välja arvatud Eda Lahtmäelt, kes andis meeletu oma panuse lennupiletite ostuks, aitäh veelkord), uurisin infot vaktsiinide kohta (tehtud sai 4 shotti), otsisin lennupiletid (sealjuures aitäh suurele aitajale reisikonsultaadile Renatele).

Mis on raske? See, et minu pärast nii suurt muret tuntakse. Pere ja teised lähedased. Ohte ju tegelikult on palju ja riik on võõras ja meeletult erinev. Ise ma ei karda. Ma ei tea miks, võib-olla sellepärast, et ma olen alati selleks kuidagi emotsionaalselt valmis olnud. Ja võib-olla on minus mingi naiivne ussike, mistõttu minu jaoks on loogiline, kui ma midagi head tegema lähen, siis peab lihtsalt kõik hästi minema.

Miks üldse? See on kuidagi nii isiklik. Ma olen seda niiniiii kaua tahtnud, seda kogemust ja tunnet, et ma olen elus midagi meeletult suurt ära teinud. Ma lihtsalt pean selle ära tegema. See on nagu mingi tick, mis on vaja kirja saada. Ma ei oska seda rohkem seletada. Võib-olla nende 7 nädala jooksul tulevad õiged sõnad. Aga seda ma võin öelda, et maailma päästma ma ei lähe. Kindlasti aitan paljusid, annan selleks maksimumi, kuid kogemused võtan Eestisse kaasa, et neid siin kasulikult rakendada. Ma pole kordagi arvanud, et ma saan kogu Aafrika hädadest päästa või midagi sellist. Aga midagi ma saan ära teha. Ja see on juba suur asi. Nii et siin tänaksin inimest (tõenäoliselt tunneb end nimetamata siin jutus ära), kelles on minusse kõige vähem usku ja kes küllas mind kriitikaga üle. Aitäh motivatsiooni eest, ausalt ka. Siiralt loodan, et Sina suudad oma elus midagi suuremat ära teha.

Ja kui palju oli neid, kes laususid häid sõnu ja tõesti elavad mulle kaasa. See annab nii palju julgust ja tahet juurde. Nii paljudel on usku minusse ja mu eesmärki. Aitäh, et mõistate. Te ei kujuta ette ka, kuidas paar head sõna võivad nii palju aidata. 

Praegu aga hakkab pardaleminek, seega jätkan esimesel võimalusel.

Ja palun, ärge muretsege nii palju. Rumal lootus, aga kõik läheb hästi.

Hüvasti Eesti,

Marion



jään igatsema