3. nädala õppetund: Kes teeb, see jõuab. Ja kui ei jõua, teen ikkagi.
Ja meie vahva seltskond aina kasvab. Kolmapäeval lisandusid meiega Agou kultuurikeskuses 2 neiut Hiinast ja 1 Austriast. Ühesõnaga on meie intern-ide kuhi maailmamastaabis enamasti Aasia. Uued on väga toredad, räägivad väga head inglise keelt. Hiinlastel on lisaks Hiina-nimele inglise keelne nimi ja nad saavad selle nime endale ise välja mõelda. Seega nende Hiina tüdrukute nimed on Helen ja Gabriel (see vist nende häälduse puhul ei ole mehenimi). Ja austerlane on Ulrike ehk Uli. Uliga suhtlesin juba enne Togosse tulekut e-mailide teel. Tal oli Agou’s host family, aga keelebarjääri tõttu oli tal perega suhtlemine liialt keerukas, seega võtsin Uli oma toakaaslaseks ja jagan oma suurt voodit temaga. Ta hakkab samuti NGO-s töötama.
Kolmapäeval alustasime ka inglise keele klubiga, millest saavad osa võtta kõik külaelanikud, kes keele õppimisest vähegi huvitatud on. Esimesel korral oli kohal umbes 10 kooliõpilast, täis entusiasmi ja tahet inglise keelt õppida. Seda oli tore näha ja seega edaspidi jätkame aktiivselt oma loodud klubiga. Ja neljapäeva hommik möödus tööl kontoris projekti üle arutledes, kokkuvõtteid ja uue nädala tööplaane tehes ning ülejäänud päev uute intern-idega tutvudes.
Päevad on siin äärmiselt väsitavad. Kuna vihmaperiood hakkab lõpule jõudma, lähevad ilmad järjest kuumemaks. Täiesti tavaline temperatuur on +36 kraadi, aga keskpäeva ja pärastlõuna paiku ligi +40. Tööle jalutan tavaliselt umbes 30 minutit, ülesmäge muidugi. Kuna hommik ei ole veel nii kuum, pole mul jalutamise vastu midagi, aga tagasitulek on palju raskem: tööl pean kandma pikki riideid, sest näiteks lühikeste pükste kandmine on kohalike jaoks ebaeetiline (eriti valgete tüdrukute puhul). Vähemalt sellistes asutustes, kus mina käin. Kokkuvõtteks on kliimaga harjumine meeletult aeganõudev ja enamasti on mul juba kell 7 õhtul magamamineku mõtted peas.
Reede hommikul läksime kõik Lome’sse, kuna AIESECi kontoris toimus uute integration party. Sõit oli muidugi omaette ekstreemsus: ühte minivan-i mahutati umbes 18 sõitjat, mis tähendab 2 tundi ääretult ebamugavas asendis reisi. Aga ei midagi uut siin päikese all. Campus-el sain jälle vanu häid nägusid näha: Micheal, Emily, Matilde ja kõik AIESECi liikmed. Integration party oli väga vahva, Aasia esindajad jagasid rohkelt (taaskord!) suveniire ja Aasia-pärast toitu, ühtlasi näitasid Kung Fu’d ja kõike toredat. Ja endiselt õpin iga päev rohkelt erinevate riikide ja maailmapaikade kohta. Siin oldud ajaga omandan päris kindlasti rohkem tarkusi, kui aastaid koolipingis geograafiat õppides.
Ja nädalavahetus võis alata! Etteruttavalt võin öelda, et nädalavahetus näitas mulle Togo nö t e i s p o o l s u s t.
Nädalavahetuse veetsin Lea ja Laureni juures. Lea on see abivalmis saksa tüdruk, kellega tutvusin Lome’ lennujaamas ja kes mu pagasimuret aitas lahendada. Alates sellest päevast oleme kontakti hoidnud. Lauren on inglise-iiri neiu, tugeva iiri aktsendiga muide, see on vahepeal jube naljakas. Lea ja Lauren on Togos teist korda selle aasta jooksul. Esimesel korral olid nad vabatahtlikud sügisel Lome’ orbudekodus ja seekord tulid omavoliliselt samasse orbudekodusse tööle. Kuna nad on mind juba paar nädalat endale külla kutsunud, siis mõtlesin, et miks mitte. Ja otsus oli ainuõige. Lea ja Lauren rendivad Lome’s päris uhket korterit (või tegelikult on see pigem paarismaja moodi), minu jaoks oli see korter kultuurikeskusega võrreldes päris luksus. Õhtu veetsime baaris õlut trimbates ja tüdrukute kohaliku sõbra Yevs’iga jutustades. Ärge arvake, et õlle joomine siin eriti kukepea on: alkoholisisalduseks on 6.2%. Seega on ühe joomine juba minu jaoks korralik katsumus, kuna pole ma ju mingi eriline õllesõber.
Laupäeva hommik algas AIESECi kontorisse minekuga, et üks mitmetunnine koosolek taas maha pidada. Ja sellele järgnes minu lemmik osa päevast: The Grand Marche. Ei väsi korrutamast, kui palju sellel turul käimine energiat ja närve neelab. Müüjad on endiselt äärmiselt füüsilised, näpistavad ja sikutavad kliente oma poodidesse ja teevad oma napakaid häälitsusi. Enamasti suutsin ikka rahulikku meelt säilitada või tüütuseid lihtsalt ignoreerida. Kõige tüütuma müüja tiitel läheb üleni valgesse riietunud ja äärmiselt kristlikule usukuulutajast habemikule, kes absoluutselt ei osanud oma käsi eemal hoida ja arvas, et ostan kõik tema pakutud kaubad, kui ta mind lausetega „My sister! My friend! My best friend!“ poodi meelitab. Sellegi poolest ei olnud minu vaimustus turukaupadest muidugi kuhugi kadunud ja šopahoolik nagu ma olen, soetasin endale suurepäraseid leide.
Yevs on pianist ja seega läksime Lea ja Laureniga õhtul tema suurepärast klaverimängu kohalikku hotelli kuulama, klaveri saatel esitas laule meeletult andekas noor neiu. Nö kontsert kuulatud, läksime hotellist välja ja istusime autosse. Mitte lihtsalt autosse, vaid seitsmesesse BMW-sse, mille juhiks oli Sam. Sam’il oli sünnipäev, muide.
Teate seda tunnet, kui kohtud juhuslikult ühe inimesega ja esimestel minutitel mõistad, et see inimene pidigi su teele astuma, nagu see oleks mingi saatuse käik?
Ma räägin teile natuke Sam’ist. Sam on üks fantastilisemaid inimesi, keda mul on olnud au Togos kohata. Ta on 61-aastane tõeline härra, kelle vanuseks välimuse põhjal pakuks maksimaalselt 30. Ta lahkus Togost 1970ndatel USA-sse, hankis endale üsnagi sissetoova töö ja elab seal siiani oma puertoricalasest naisega. Neil on 2 tütart ja poeg, kes on juba täiskasvanuikka jõudnud ja elavad erinevates USA osariikides. Alates Ameerikasse kolimisest on ta siiski regulaarselt Togos oma ema külastamas käinud. Sam on suurepärane kitarrist ja laulja. Tööga seoses on ta meeletult palju maailma näinud ja seega iseloomustavad teda kõige paremini sõnad nagu elutarkus, avatud mõtlemine ja haritus. Näiteks teadis Sam väga hästi, kus Eesti asub (see on siinsete kohalike puhul päris haruldane). Mulle meeldis Sam’i puhul kõige rohkem see, et hoolimata oma vanusest pakatas ta elurõõmust ja noorusest. Ma ei tundnud kordagi, et ma räägin inimesega, kes võiks põhimõtteliselt mu vanaisa olla. Ja see, kuidas ta oma koduriigile ja emale endiselt truu on. Põhimõtteliselt on tal majanduslikus mõttes Ameerikas kõik, mida Togos on pea et võimatu saavutada. Ta teab väga hästi, kuidas on elada rikast elu ja kuidas vaest elu. Hoolimata oma kiirest ja jõukast elust Ameerikas käib ta Togos umbes 2 korda aastas, et veeta paar kuud 86-aastase emaga, kes elab ihuüksi. Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma Sam’i kohtasin. Tõeline talent, rändur ja hingeline isiksus ühes. Nagu ma ütlesin: fantastiline inimene.
Sam viis meid oma sõbra juurde, kuhu tulid ka Yevs ja noor laulja. Maja omanikuks oli umbes Sam’i-vanune härra, kes meid lahkelt vastu võttis ja ülejäänud külalistele tutvustas. Sellesse majja astumine oli kui teise dimensiooni sisenemine. Ma pole vist isegi Eestis niivõrd maitsekalt ja luksuslikult sisustatud kodus käinud. Togo kohta ikka väga harjumatu. Meid kostitati veini, söögi, kitarrimängu ja biitlite lugudega – tõeline idüll. Mõneks tunniks unustasin kogu oma elu kultuurikeskuses ning turgudel ja tänavatel raha manguvad poolpaljad lapsed. Suurepärast seltskonda nautides saatsime õhtu öösse. Sam tõi meid koju ja langesime voodisse.
Rikaste suhtumine vaestesse Togos. Jõukas kohalik ei hooli vaestest. Kogu raha ja jõukus hoitakse endale, nauditakse iseend ja kõike, mida raha võimaldab. Vaeste poole vaadatakse alla, neist hoitakse eemale ja puudub igasugune kaastunne. Seda on kohati raske mõista, mõneti lihtne. Raske seetõttu, et just jõukad peaksid mõistma, kui vaevaline on Togos elada 25-eurose kuupalgaga ja selle eest maksta rent, toit, elekter, laste haridus ja kõik muu. Lihtne mõista seetõttu, et kui juba oled Togos saavutanud sellise taseme, kus ei pea puuduste all kannatama, nauditakse seda enam raha „maitset“ ja selle võlusid – kui inimene on vaeva näinud, et elus nii kaugele jõuda, siis miks ta peaks oma raske tööga teenitud raha teistega jagama. Ma ei oskagi öelda, kas nende käitumine on isekas või mitte. Aga olles näinud, kuidas suurem enamus Togo inimesi kannatab puuduste käes ja teades, kui palju lapsi on Togos vanemateta ja koduta, on mul põhimõtteliselt võimatu jõukate mõtte- ja käitumisviisi heaks kiita.
Õnneks võin kindlameelselt väita, et raha roll Togo ühiskonnas ei mõjuta kohalike peamist omadust, mis ühendab nii rikkaid kui vaeseid: kodus koheldakse sind kui sõpra, mitte kui võõrast. Sulle pakutakse kõike, mida pakkujal anda on. Ja sind austatakse nahatoonist hoolimata, saad alati positiivset tähelepanu ja ei pea kunagi end abituna tundma.
Pühapäevaks olime Lea, Laureni ja Yevs’iga randa mineku plaanid teinud, aga nädala viimane päev pidi ju otseloomulikult ülejäänust nädalast kategooriliselt erinema ehk pool päeva sadas vihma. Rannas peesitamise asemel võitlesin Lome’s umbes kuue sularaha-automaadiga. Kokkuvõtteks jäin mina selles võitluses kaotajaks. Sain teiste intern-idega kokku, meid topiti minivan-i nagu kilud karpi ja pärast 2 tundi liigutamata ühe koha peal istumist jõudsime tagasi Agou’sse oma armsasse kultuurikeskusesse. Neljapäevast saati ei ole meil vett. Pole õrna aimugi, millal see tagasi tuleb. Iga päev on seiklus!
Uute inimestega kohtudes, kes kõik esindavad oma riiki, tekib hullult patriootlik tunne. Päris tihti tuleb mitteteadjaid üllatada faktiga, et me polegi osa Venemaast ning meie riigikeel on unikaalne eesti keel ja mitte vene keel. Muidugi on Eestis palju, mille üle kurta (igas riigis ju tegelikult on), aga sellegi poolest on rohkem, mille üle uhkust tunda. Pealegi, Togo elamistingimused ja puudused panevad tõesti kodu rohkem väärtustama. Ma ei väida, et ma oma kodumaad varem poleks austanud, aga kodust nii kaugel viibimine paneb Eestit respekteerima veelgi rohkem ja sellise maksimaalsuseni poleks Eestimaa piirides võib-olla osanud jõudagi. Mulle meeldib, et ma olen nii kohalike, ülejäänud eurooplaste, ameeriklaste ja aasialaste jaoks pärit üsna tundmatust riigist. See annab mulle võimaluse luua esmamulje eestlaste ja Eesti kohta. Ma üritan meid äärmiselt positiivses valguses näidata, ausalt ka. Positiivne on näha üllatust teiste näol, kui nad kuulevad läbi millise tule ja vee me iseseisvuse saavutasime või näiteks öeldes, et meie riigis on võimalik ülikooli tasuta õppekohale saada. Isegi eurooplastest vabatahtlikud (aasialastest rääkimata) on öelnud, et ma olen esimene eestlane, kellega nad on tutvunud. Milline au! Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma olen Eestist.
Ja nüüd uuele nädalale vapralt vastu.
No comments:
Post a Comment