Agou Apegame

1.       nädala õppetund: Ole kannatlik, aga seisa iseenda ja oma õiguste eest.

Jätnud hüvasti my baby Jassent’i (nagu Bruno teda minu jaoks nimetab), ülejäänud laste ja Bruno õega,  jõudsin ma lõpuks Agou’sse. Saabusime siia pimedas, seega esimesed emotsioonid olid kesised, kuna külas elektrit pole ja seega ei näinud ma väga midagi. Siia tulek võttis aega umbes 2h, transpordivahendiks Eesti mõistes marsabuss (minivan), aga kehvem versioon sellest. Marsasse topitakse üldiselt nii palju inimesi kui võimalik, aga seekord meil vedas – ruumi oli piisavalt. Ühe peatuse ajal suri marsa välja ja see tuli käima lükata. Tavaline asi.

Meiega lisandus noorsand Hiinast, nimeks Steven. Ta on nii naljakas (paraku mitte tahtlikult). Ta ei oska sõnagi prantsuse keelt ja räägib mõningat inglise keelt (üldiselt tuleb talle korrata igat lauset 2-3 korda, et ta aru saaks, aga me oleme kannatlikud). Seega nüüd on meil Euroopa, Ameerika, Austraalia ja Aasia esindatud. Ehk ma kogun üha rohkem tarkusi erinevate rasside ja inimtüüpide kohta.

Minu uuest kodust. See on kultuurikeskus. Näeb välja nagu mahajäetud hoone, aga kõik vajalik on olemas. Ehk magamisased (ja muide, mina sain endale suure voodi!), nö terassil on laud ja toolid, mõnes toas on kapi-sarnane moodustis. Mul on oma tuba. No tegelikult esimese öö pidin veetma Koffa (AIESECi liige, kes siin kogu aeg elab, aga minu esimesel ööl oli ta Kpalime’s) toas, kus pidi magama hiinakas, aga Hiina kutt kardab gaasiballooni, mis selle toa kööginurgas on. Ja julge neiu nagu ma olen, vahetasin ma temaga üheks ööks toad ära. Gaasiballoon ei plahvatanud. Aga mulle meeldib mõelda, et mina olin põhjus, miks hiinakas rahulikult magada sai. Pimedas kasutatakse siin taskulampe ja küünlaid. Päris romantiline, eksole? Seega õhtusöögi valmistasime selles väikses armsas kööginurgas, mis koosnes kahest  põrandal asetsevast pliidirauast. Hambad sain pestud taskulampi lõua all ja veepudelit käes hoides. Saab hakkama.

Kui hommikul toaukse lahti tegin, vaatasid kanad-kuked vastu ja lambad töllerdasid hoovi peal. Gekod jooksevad mööda seinu ja katuseid kogu aeg. Alustasime tüdrukutega töö planeerimist ja neljapäevaseks lasteürituseks kava koostamist. Sellest üritusest kirjutan lähemalt pärast neljapäeva. Homme hommikul lähen NGO-sse lisatööd saama. Agou on imeline! See on kõige mägisem paik Togos, siin käib tõeline külaelu, lapsed tervitavad ja naeratavad. Natuke on häbelikud küll, aga kui ma oma uhked õpitud prantsuse keelsed sõnad nende poole suunan, tulevad nad sõbralikult kätt ulatama. Mitu kohalikku käivad kultuurikeskusest läbi, mulle end tutvustamas ja juttu rääkimas. Sellised hetked tuletavad ikka meelde, miks ma siin olen ja ma tõesti naudin seda. Ja ma ei saa küllalt sellest ilusast ümbrusest.. kogu aeg on kuhugi vaadata, paneb pea lausa ringi käima. Ja õnneks on mul kõike seda mitmeteks nädalateks. Üritan võimalikult palju pilte ka teha.

Paraku läks hiinlane Steven meie juurest täna ära. Ma ei hakka tema põhjuseid siin lahkama, aga võin öelda, et asi ei olnud gaasiballoonis. Tegelikult ta oli ikka üks vahva noorsand. Enne lahkumist jagas meile kingitusi ja puha (seal hulgas kotitäie Snickersit!!). Enne lahkumist uurisime temalt pikalt Hiina kohta ja tõime paralleele oma koduriikidega. Kirjutan lühidalt ka teile.

Hiina riiki iseloomustab kõige paremini sõna „kommunism“. Kogu Hiina on poliikas kinni, aga üllatav fakt oli see, et inimesed ei tohi poliitikast rääkida. Tähendab, avalikult ei tohi. Selle eest võib vangi minna. Omavahel ikka arutletakse toimuva üle, aga väga salaja. Facebook on hiinlaste jaoks keelatud. Poliitikavõrku ise on väga keeruline saada. Kui sa oled liiga huvitatud poliitikast, võidakse sind ohtlikuks pidada ning see võib kurvasti lõppeda. Hiina on äääärmiselt organiseeritud ja range. Küllap seetõttu oli ka Steveni jaoks Togos üsna kurnav istuda ühe koha peal ja pidevalt millegi või kellegi järel oodata. Mina olen sellega juba harjunud. Umbes 1970ndatel muutus peremudeli süsteem. Enne seda tuli maksta trahvi selle eest, kui perre sündis tütar, teiseks variandiks oli abort. Samuti tuli maksta teise lapse sünni eest. Paljud pered siiski üritasid varjata tütre või teise lapse sündi, aga kuna Hiina valitsus on niivõrd kaval (palju on ka spioone), siis üldiselt tuli see „kuritegu“ välja ning sellist käitumist karistati. Nüüd on aga süsteem selline, et esimene laps võib tütar olla, aga teise lapse sünni eest tuleb siiski maksta, olenemata sellest, kas sünnib tüdruk või poiss. Seega rohkem lapsi saavad sünnitada need, kellel on selleks finantsi. Tänapäeva Hiinas on aga tavalisemaks muutumas see, et paljud paarid ei soovigi lapsi. Pühendutakse karjäärile ja rahateenimisele. Kui naine jääb lapseootele enne abiellumist, on „soovituslikult kohustuslik“ teha abort. Seda sotsiaalne surve tõttu (lapse saamine enne abielu on taunitav). Haridusel on väga suur roll Hiina ühiskonnas. Hiinlaste kohaselt ei saa sinust normaalset inimest, kui sul ei ole kõrgharidust. Haridussüsteem on meeletult range ja suuremahuline, aga väga odav (umbes 600-700 eurot ühe õppeaasta eest ülikoolis). Steven ütles, et iga aasta sooritavad mitmed üliõpilased enesetapu just selle koormuse tõttu. Inglise keeles kutsutakse hiinlastest vanemaid tiger-mom’ideks, kuna nad on niivõrd nõudlikud oma lapse hariduse suhtes. Rääkisime ka Tiibetist ja Taiwanist ja nende iseseisvuse taotlemisest, aga Steven ütles, et ta saab ainult meile öelda, et ta pooldab nende riikide iseseisvumist, kuna kui ta seda Hiinas avalikkuse ees ütleks, oleks karistus soolas. Hiina valitsus lubab avalikult kõneleda nendest riikidest vaid siis, kui pooldatakse nende ühendamist Hiinaga. Oeh, seda infot oli nii palju ja see kõik oli niii huvitav, seega olime päris õnnetud, et Steven meid jättis. Aga ta läks parematele jahimaadele. Ühtlasi andis meile oma meiliaadressi, et küsimuste tekkimisel temaga ühendust võtaksime. Ja kuna Hiinas poliitikast ei räägita ja kohalikud ei tea midagi toimuva kohta, siis Steven kavatseb meile kirjutada ja oma riigi poliitika kohta uurida, mida näiteks Eesti uudised kajastavad. Ma ei tea, kas nutta või naerda selle üle, et hiinlane peab minu käest küsima, mis tema riigis toimub.

Enne Agou’sse tulemist pidin teisi ootama AIESECi kontoris, kus rääkisin pikalt Nigeeria noormehega (nime ei mäleta, liiga keeruline oli, aga algas igatahes Y-ga). Ta tuli Togosse viisat taotlema, mida Nigeeriast ei saa. Ühtlasi on ta Nigeeria AIESECi liige. Y rääkis nii palju põnevat Nigeeriast, seega ma ei saa neid teadmisi ainult endale hoida. Põhja-Nigeerias on praegu rahutused. Islami fundamentalistid taotlevad kogu Nigeeria islami-usuliseks muutmist. Probleemiks on ka see, et Nigeeria president on pärit Lõuna-Nigeeriast ning Põhja-Nigeeriale see ei meeldi. Midagi sellist igatahes. Üldiselt on põhja-nigeerlastel ja lõuna-nigeerlastel head suhted. Kui Y küsis, mis on miinimumpalk Eestis, siis sõna otseses mõttes ta naeris mu vastuse üle. Sest Nigeerias on see 110 eurot. Kui ma selgitasin, et võrreldes ülejäänud Euroopaga on palgad Eestis väga madalad, siis üllatas ta mind faktiga, et Nigeeria on tegelikult päris rikas riik, aga riik lihtsalt ei anna töölistele rohkem raha. Kitsid, noh. Nigeerlased teevad raskesti tööd, nad on sellega harjunud. Kuidagi peab ju ära elama, et see miinimumpalk kätte saada, sest ka seda ei kiputa andma. Y tõdes, et paljud nigeerlased põgenevad oma koduriigist Euroopa riikidesse tööd tegema ja tihtipeale loovad eduka karjääri, teenivad meeletult raha ja saavad rikkaks. Seda seetõttu, et nad on harjunud rohkelt tööd tegema ja vaeva nägema ning kuna Nigeeria seda ei väärtusta, siis raske tööga löövad nad Euroopas rohkem läbi ja teenivad raha, mida nad väärivad. Ülikoolis saavad käia ainult need, kelle vanematel on selleks finantsi. Y ütles: „Kui sul raha ei ole, siis sa lihtsalt ei lähe ülikooli.“ Ja kui ülikooli ei ole lõpetanud, siis võid ainult unistada sellest miinimumpalgast, sest Nigeerias on võimatu saada korralikku tööd ilma ülikooli hariduseta. Ülikoolid on väga nõudlikud, täiesti võimatu on teha kahte kraadi korraga, sest aineid on niivõrd palju. Täiesti normaalne on see, kui ühes semestris tuleb teha 24 eksamit (no tõesti pani väärtustama Tartu Ülikooli süsteemi). Uskumatu. Aeg oli aga üürike ja rohkem me rääkida ei saanud. Aga olen talle igavesti tänulik mu teadmiste täiendamise eest.

Ma olen selle ühe nädalaga nii palju infot omandanud end ümbritseva maailma kohta, seega teadmistepagas muutub iga päevaga raskemaks. Aga ma tahan veel teada. Ma pole kogu oma elu jooksul veel end nii targana tundnud.

Ja muidugi, igapäevaselt võrdleme Antonia ja Quelaga oma koduriike. Nii huvitav on rääkida Eestist, kui keegi sellest midagi ei tea. Pealegi, ma poleks uskunud, et ma isegi nii palju Eestist ja selle ajaloost tean.. Seega positiivne üllatus iseenda kohta.

Ja pidevalt näen nii huvitavaid tegemisi ja asju enda ümber. Näiteks Togos ja kogu Aafrikas on tavaline, et inimesed kannavad korve (mis sisaldavad enamasti toitu), esemeid ja kõike muud rasket pea peal. Isegi lapsed, kelle kantav objekt on tihti kordades suurem kui nad ise. Üks päev nägin, kuidas üks härra kandis külmkappi pea peal. Kui Agou’sse jõudsime, haaras Emmanuel (AIESECi liige, kes meiega Agou’sse tuli) mu hiiglasliku kohvri ja asetas selle hädaldamata õlale. Ja mina veel vandusin oma väikest käsipagasit tassides.. Kuradi iron-head’id need aafriklased ikka, kadedaks teeb.

Millega ma kunagi vist ära ei harju, on see, et oma põie tühjendamine tänavatel on täiesti normaalne. Eriti meeste seas. Ei möödu päevagi, kui ma ei jalutaks või sõidaks mööda kohalikust, kes lihtsalt võtab oma pissi-elundi püksa vahelt välja, naudib ise samal ajal kaunist slummi-loodust, ja saab asjaga ühele poole. Ise samal ajal mulle sõbralikult naeratades.

Togos müüakse vett üldiselt väikestes kotikestes. Ostsin üks päev ise ka ühe, aga mulle see ei maitsenud (võib-olla sellepärast, et mõtlesin liiga palju üle.. veekotte „näpitakse“ palju), õnneks müüakse ka pudelivett. Üldiselt on majade juures kaevud, kust vett üles tõmmatakse. Meil on oma kultuurikeskusega vedanud – meil on lausa veepump! Kaevuvesi ega pumbavesi siiski joomiseks ei kõlba ja enne joomist tuleb see läbi keeta. Pesemiseks on see aga ideaalne, sest maapõuest ei tule üldse mitte külm vesi, vaid päris soe.

Ma nüüd lähen avastan seda imelist maailma edasi.

Paraku on Agou netiühendus nii tapvalt aeglane, et piltide üles laadimine on praktiliselt võimatu. Teen seda esimesel võimalusel Kpalime's, mis peaks juhtuma lähipäevil.