Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: One for me, one for my friend

5. nädala õppetund: Paksu naha kasvatan ainult läbi pehmema.

Reede hommikul käisin arsti juures. Ei, mitte enda pärast. Käisin uurimas Togo laste tervise kohta. Tavaliselt sellistel intervjuudel tekib mul nii palju küsimusi, et lõppu ei näegi kuskil. Ma olen päris uudishimulik. Aga õigustatult.

Kõige levinum haigus laste hulgas on malaaria, ühtlasi hingamisteede haigused, aneemia ja parasiidid. Haigused on kerged tekkima ja levima peamiselt troopilise kliima tõttu. Kõige raskem on arstiabi saada orbudel, kuna tasuta ei saa kedagi ravida. Haiglal on väga range ja kitsas eelarve, mis kahaneb iga päevaga. Kui laps siiski kiiresti ravi vajab ja haiglasse tuuakse, abita ta ei jää.. aga lõpuks peab keegi-miski siiski kulud katma. Meditsiiniabi eest maksma ei pea need, kellel on tervisekindlustus. Tervisekindlustus on Togos uus asi, varem oli see ainult jõukamatel, kõrgema klassi kodanikel. Paljudel Togo kohalikel seda siiski finantsseisu tõttu ei ole, mistõttu ostetakse ravimeid tänavatelt. Tervisekindlustuse „suurus“ sõltub palgast (laste puhul vanemate palgast), väikse osa katab valitsus. Orb saab tervisekindlustuse ainult siis, kui keegi ta ametlikult enda hoole alla võtab ning selle eest maksta suudab. Arst ütles, et orbude puhul oleks lahenduseks kindlad organisatsioonid, mis nende tervisekindlustuse katmise eest hoolitseksid. Malaaria leviku vähendamiseks korraldatakse Togos mitmesuguseid kampaaniaid, eesmärgiga inimeste käitumist ja suhtumist muuta, näiteks utsitatakse moskiitovõrke kasutuma. Tegelikult saab iga togolane malaariatablettide ostmist endale lubada, aga paraku hangitakse need alles siis, kui malaaria juba kallal. Nagu millalgi kirjutasin, siis HIV on Togos ja kogu Aafrikas tõsine probleem. Viiruse saavad lapsed oma emalt. 2005. aastal alustati Togos kontrollimist, et teada umbkaudne viiruse kandjate arv. Kuna puuduvad andmed, kui palju oli HIV-haigeid enne kontrollimise alustamist, ei osata ka öelda, kas levik on vähenenud või suurenenud. Kontrollimise tulemuste võrdlemisel hetkeseisuga on näha, et õnneks on see siiski vähenemas. Üks põhjus, miks HIV endiselt suur probleem on, on inimeste käitumine ja mõtteviis. Religioonist tulenevalt on paljud arvamusel, et HIV-i pole olemas. Märkimisväärne on aga see, et HIV-i test on Togos tasuta ning HIV-positiivsed saavad tasuta arstiabi.

Ja mõni tund pärast arsti juurest kultuurikeskusesse jõudmist olin silmitsi reaalse olukorraga, kus laps on hädas ja vajab abi. Mäletate Häbelikku? Häbeliku vanaema tõi ta meie juurde, kuna laps oli kõrges palavikus ja vajas kiiret abi. Taustainfona selgus, et Häbeliku ema ja isa hülgasid ta juba ammu ning ta kasvab vanaema hoole all. Kui ma kirjeldasin teile, kui õnnetu ja nukker Häbelik alati on, siis proovige ette kujutada, mis tunne oli mul vaadata tema pisaraid täis silmadesse, keha ülekuumenenud ja värisemas. Pole vist raske aimata, et Häbelikul tervisekindlustust ei ole ja vanaemal pole raha, et arstiabi eest maksta.

Mina, Gabriel ja Helen otsustasime Häbeliku ravikulud kinni maksta. Võib-olla mõne arvates on see vale käitumine, aga sel juhul öelge, mis on õige. Pean tunnistama, et siinkohal tuli tõesti mängu isiklik kaastunne. Ei suuda lihtsalt silma kinni pigistada ja külma südamega haiget last koju tagasi saata kartmata, mis temaga sel juhul edasi saab.

Nädalavahetuseks otsustasime kõik jääda Agou’sse. Agou’s on turg avatud ainult reedeti ja seega läksime teistega pärast tööd ka seda uudistama. Ei oska öelda, kas otsus oli õige või vale.. tühjade kätega ei saanud kuidagi sealt koju tuldud.

Reede õhtul võtsime ette Agou’ ööeluga tutvumise. Agou’s on umbes 3 baari. Läksime oma suure seltskonnaga lähimasse baari istuma ja head-paremat nautima. Tänav kajas Aafrika-laadsest muusikast, õhk oli endiselt soojem kui Eestis rekordkuumuse ajal ja tuju oli parem kui kunagi varem.

Mina, Uli ja Isabel oleme moodustanud Kuldse Euroopa Huumori Kolmiku ehk KEHK-i. KEHK-il puuduvad reeglid, piirangud ja häbitunne. Fantastiline kolmik, ma ütlen. Asendamatud hetked, kui keegi KEHK-ist midagi briljantset ütleb-teeb ning naerul lõppu ei ole. Millegipärast peame ainult meie neid nalju naljakaks. Friends for life, thats for sure.

Laupäeva plaaniks oli Wome’i waterfall-i vaatama minemine. Jules organiseeris meie tripiks minivan-i ja juhi ning seiklus võis alata. Ma olen enam kui kindel, et kodumaale tagasi tulles ei tule minu huulilt ühtegi kritiseerivat sõna Eesti teede kohta, sest siinsete oludega ei saa neid võrreldagi. Kiiruspiiranguid muidugi ei ole, aga kiiruse alla tõmbamise eest kannavad hoolt iga 100 meetri tagused augud (kui mitte öelda sügavikud), mil iga reisija peab kümne küünega istmest kinni hoidma, et mitte lendu minna. Ja ma räägin hetkel asfaldiga kaetud suurtest teedest, mägede- ja slummide-vahelisi teeolusid proovige ise ette kujutada.

Wome’i kosk asub samuti mägedes, mõnikümne minuti sõidu kaugusel Kpalime’st. Minivan-i parkimisele järgnes järjekordne füüsiline eneseületus. Koseni viis küll allamäge laskuv trepp, aga see trepp ei olnud lihtsalt trepp, vaid lauskallakuga 121-astmeline ekstreemsus. Lõpuks sihtpunkti jõudes oli selge, et pingutus oli tühine selle kõrval, mida nägin. Wome’i kosk oli veel võimsam kui Tomegbe’ oma. Ja mis kõige tähtsam: sain ujuma minna! Kosk paiknes nö koopasügavikus, pea kohal laskusid liaanid ja taeva poole vaadates oli näha vaid väikest õhuava, kuna ülalpool olevad puud ja koopaseinad olid niivõrd kõrged ja ühte kasvanud. Seisin näoga kose poole ja mitte kuidagi ei suutnud uskuda, et tegu on reaalsusega, ausalt ka. Elu nagu filmis, vapustav kogemus.

Mis oli veel esmakordne oli see, et ma pole kordagi siin veedetud aja jooksul nii palju valgeid inimesi samal ajal samas kohas näinud: meie järel tuli kose äärde enneolematult suur mass turiste. Saime õnneks enne minema, kui koht ülerahvastati.

Tagasi minek bussini oli korralik trenn jalalihastele (mis valutavad siiani) ja ühtlasi kõhulihastele: ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida, kui umbes 20 inimest samaaegselt ähivad ja puhivad ning saatanad neavad. Lõpuks maha istudes pidasime armsa pikniku, tõmbasime hinge ning lõpetasime oma seiga ideaalse preemiaga: Kpalime’ turule minekuga muidugi. Laupäeviti on kõik turud toodete ja klientide rohkemad kui muudel päevadel. Olin nagu kid in a candy store. Seltskond on minu tunnuslauseks pannud „One for me, one for my friend“, mis peaks minu poodlemisharrastust kõige paremini iseloomustama. Ja hindade alla kauplemises olen juba meister.

Enam ei tule vist kellelegi üllatusena, et elekter pani laupäeval taas plehku (vett ei ole iidamast-aadamast saati). Oli aeg järjekordseks küünlavalgel Jules’i jutupliiatsi episoodiks, mis seekord oli üsna isiklik, seega autoriõigustest lugupidades jääb räägitud jutt kultuurikeskuse seinte vahele.

Pühapäev oli korralik puhkepäev järjekordse raamatu (nüüdseks juba kolmanda) seltsis, kogudes energiat, valmistudes viimaseks töönädalaks ja eesolevateks ning ühtlasi viimasteks Togo plaanideks.

Faktiline selgitus sellele, miks Agou’s on kõige kodusem tunne: Agou koosneb mitmest väiksemast osast, iga osa kannab lisaks Agou’le teist nime. Koht, kus meie elame, on Agou Apegame, „apegame“ tähendab kohalikus keelest suurt kodu. Väärib absoluutselt seda tähendust.