Minu vabatahtlik töö ja elu Togos, Lääne-Aafrikas.: Aeg on siin ja praegu

Suudate te uskuda, et 51% Togo lastest on orvud? Orbude alla loetakse ka need lapsed, keda kasvatavad nö võõrad inimesed. Ehk Togos ei räägita „kodututest lastest“, sest kui laps jääb oma vanematest ilma (vanem loobub ise oma lapsest, mõlemad vanemad on oma elu kaotanud või laps võetakse vanematelt, kuna kasvatusmeetodid või elamistingimused pole piisavalt kõlblikud), läheb tihti laps ilma igasuguste dokumentide vormistamiseta teise perre elama. Sellisesse, kuhu ta vabatahtlikult vastu võetakse, näiteks peretuttavad, sugulased või naabrid. Või orbudekodusse. Üheks peamiseks vanemate kaotuse põhjuseks on HIV-i laialdane levik.

Reede hommikul käisin NGO-s oma tööst rääkimas ja panime Antoine’ga (Agou NGO Foundation’i esimees) töögraafiku 4ks nädalaks paika (mis küll tõenäoliselt on varieeruv ja kohati spontaanne). Minu töö saab olema Agou’sse orbudekodu rajamise projekti koostamine. Sel nädalal koostan kokkuvõtte Togo vanemateta laste üldistest elutingimustest ja nende seisundist, orbudekodu rajamise tingimustest (info saamiseks käisin täna sellises kohas nagu The Office of Social Affairs) ja külastan Antoine’ga erinevaid orbudekodusid. Nende põhjal saan üldise pildi orbudekodude seisust, ühtlasi nende eestvedajatelt koguda infot, mis on orbudekodu rajamise nõuded ja mida ma kindlasti peaksin teadma. Seejärel võrdlen kõiki külastatud paiku, teen neist kokkuvõtted ja aruanded. Alguses olin päris ehmunud, kui Antoine mulle sellise suure projekti välja pakkus, kuna ma pole ju varem sellist asja teinud ja tekkis tunne, et mu õlule pannakse liiga suur vastutus. Aga The Office of Social Affairs’i eestvedaja ütles mulle mitu korda, et nad tõesti vajavad abi ja Agou’sse sellise asutuse rajamine aitaks meeletult siinse elu paremuse suunas liikumist. Ühtlasi ütles Antoine, et NGO liikmed aitavad mind igati ning hätta ma ei jää. Orbudekodu rajamisel on muidugi meeletult palju nõudeid ja samme, mis tuleb läbida, aga ma annan endast parima. Ja kui kõik õnnestub ja Agou saab oma orbudekodu, siis pannakse sellele minu nimi! How cool is that? Ma ei tee midagi lühiajalist ega mingit lihtsat tööd, vaid ma teen midagi SUURT ja OLULIST ja pealegi.. ma teen midagi JÄÄDAVAT. Minust jääb Togosse jälg ka pärast minu lahkumist ja see on üks kuradi hea tunne. Ja kui me tõesti ei jõua projekti koostamisega nii kaugele, kui hetkel plaanime (millega ma olen arvestanud), siis jätkavad nad selle arendamist ka siis, kui mina pean Eestisse tagasi minema. Saan koju minna teadmisega, et vähemalt mina olin see, kes sellele kõigele alguse tegi. Ja ühtlasi saavad uued vabatahtlikud edaspidi NGO-d selle projektiga aidata ja tulevikus isegi seal töötada. Kui jõuan Eestisse, kavatsen aktiivselt ka kodumaal fundraising’uga tegeleda, seega loodan võimalikult palju kaasmaallaste abile! Sest orbudekodu püsima jäämiseks on vaja pidevat finantstoetust. Ma ei arvagi, et see saab lihtne olema, aga vähemalt ma üritan. Ma olen nii õnnelik, et saan olla osa millestki nii tähtsast. Nii palju siis minu suurest eesmärgist.

Viisin reedel oma kavandid ja kangad Mimi’le – väidetavalt parimale õmblejale Kpalime’s. Äärmiselt vahva tädike. Saan oma riided nädala pärast kätte. Peas on juba uued ideed, mida endale veel teha lasta.

Reedel tulid meile Micheal ja Matilde nädalavahetuseks külla. Matilde on pärit Hollandist ja töötab Togo ja Benini vahel piiriäärses külas HIV-i ennetusprojektiga. Temaga ei ole seal ühtegi teist intern’i, ühtlasi pole ka tema majas elektrit, külas pole poodi ja terve küla peale on 2 motikat – ühesõnaga tema vabatahtlik elu on palju raskem kui minu oma. Ühtlasi algas tema projekt alles siis, kui ta oli 4 nädalat tühja passinud. Seega ma ei tohiks millegi üle kurta, mul on isegi hästi läinud – elektriga kodu, teised intern’id ja palju muid võimalusi.

Nii vahva on uute intern’idega kohtuda, sest nendega saab muljeid jagada ja kuna ei tea nad ju midagi minust, on alati äge näha reaktsioone teiste näol, kui ma neile Eestist ja iseendast räägin. Pealegi, uute intern’idega tutvudes ei ole kunagi tunnet, et meil on nüüd „tutvumisfaas“, vaid kohe ollakse sõbrad. Sest me kõik oleme siin ju ikkagi ühe eesmärgiga. Tulevasel nädalal tuleb veel uusi inimesi juurde ja nagu ma aru sain, siis osad tulevad meie juurde Agou’sse elama. Laupäeval lisandus üks Taiwani noorhärra meiega, nimeks Christopher. Eks näis, kas tema jääb kauemaks pidama kui hiinakas (mingil määral ju üsnagi poliitiline..) Tegime juba panused. Seis on üsna tasavägine: kui Steven kartis gaasiballooni, siis Christopher kardab kõiki putukaid (oi see saab tema jaoks raske olema). Muide, ka Christopher tõi meile Taiwanist suveniire. Got to love those Asian people! Meil siin ikka igav ei hakka.

Laupäev oli äärmiselt ekstreemne päev. Käisime Micheali, Matilde ja Antoniaga Tomegbe’ waterfall’i vaatamas. Selleks tuli minna taksoga Kpalime’sse, sealt motikatega mägedesse. Meiega lisandus üks saksa paarike. Võtsime 3 motikat, mis tähendab, et iga motika peale läks 2 inimest + juht. Ühtlasi sai motikajuhtidega kokku lepitud, et nad tulevad meiega kose äärde kaasa ja toovad meid tagasi ehk nad olid põhimõtteliselt giidid ja maksime neile tunnipalka. See tripp mägedesse oli ahhetama-panev, sest mäed, nagu ma ütlesin, on siin kõrged ja ilusad. Tegelikult on kolmekesi ühe motika peal sõitmine ikkagi keelatud, seega kui mägedes tuli custom’id läbida, pidime enne maha hüppama, natuke jalutamist ja saime uuesti peale. Kogu tee kose äärde muidugi ei olnud nii mugav (aga ärge arvake, et kolmekesi motika peal olemine eriti mugav siiski on.. jalg läks ligikaudu sada korda krampi), sest umbes 400m tuli minna jala. Mitte lihtsalt jala, vaid tuli alla ronida ränga kallakuga kaljust mööda 5m laiust kuristikuserva. Aga see oli väärt seda. Sest kui kohale jõudsime, oli vaatepilt nii imeline. Ja pilved kostitasid meid sujuvate, kui mitte öelda hädavajalike vihmapiiskadega, mis oli millegi pärast nagu kirss tordil, sest waterfall’i ja kerge vihmasabina kooslus tegid elamuse kuidagi erilisemaks. Ühtlasi oli see minu jaoks esimene kord elus koske näha, varem olin neid ainult veeparkides näinud. Tegime pilte, nautisime seltskonda ja kohisevat vett. Põnevust lisas muidugi Micheali otsus kosevees põlvist kaugemale minna, mille tulemusena hoogne voolus tal jalad alt niitis. Kokkuvõtteks pääses ta päris napilt kõikvõimalikest vigastustest. Tagasirännak motikate juurde oli muidugi veel ekstreemsem, kuna siis tuli kõmpida ülesmäge. Lõin ka varba veriseks, aga teadupoolest pole ma ju nannipunn. Motikate juurde tagasi jõudes olid minu kopsud igatahes rosinad. Ja muidugi avastas Micheal, et ta unustas rahakoti kose äärde. Just sel hetkel hakkas tugevat vihma sadama. Micheal läks tagasi rahakoti järele ja meie ligunesime vihma käes. Väle saksa poiss nagu ta on, oli ta 20 minutiga tagasi, rahakott käes ja saime sõitma hakata (kõrgemad jõud olid Micheali poolt tol päeval). Paraku oli selleks ajaks vihm niivõrd jõhker, et esimest korda Aafrikas sain külma tunda.. motikakiiruse tõttu peksid vihmapiisad non-stop vastu nägu ja pealegi mägedes oli temperatuur ka madalam. Seega läbimärjana kolmekesi sadulal istumine oli veel rohkem raskendatud. Jõudnud lõpuks läbi raskuste Kpalime’sse, tegime peatuse, et trimbata sõõmu Togo gin’i, mis meie mõistes on puhas piiritus. Tegi seest soojaks küll ja lõpuks jõudsime Agou’sse tagasi. Kuivad riided selga, kohvitass ette ja hakkasime pannkooke tegema. Selline laupäev. Kokkuvõtteks olin ikka päris uhke enda üle, et sellise seikluse läbisin ja olenemata paduvihmast tuju võimalikult maksimaalse säilitasin.

Pühapäeviti teadupoolest midagi suurt Togos ei tehta ja seega tulid lapsed laupäeva asemel hoopis pühapäeval minuga võrk- ja jalgpalli mängima. Kui nüüd aus olla, siis jalgpallis on nad palju paremad kui mina. Aga võrkpalli sain neile usinasti õpetada ja ma tõesti olin hämmastunud, kui kiired õppijad nad on! Keelebarjäär polnud mingi takistus – kehakeele abil said kõik harjutused ja löögimeetodid õpetatud - ja lapsed olid väga õhinal. Aga sellises kliimas spordi tegemine on minu jaoks mitmekordne trenn ja energiakaotus oli seega multimiljonikordne. Ülejäänud päev möödus hea raamatu (aitäh-sõnad õele!), päikese ja iPodi seltsis.

Muide, mulle meeldib Aafrika naiste juures see, et nad kannavad oma väikseid lapsi seljas ja kõhu peal, laps on ema külge seotud mingi riide abil. Ja laps ise on hullult rahul: magab või uuristab ringi. Emmed teevad samal ajal igapäevatoimetusi ja liiguvad ringi. See on kuidagi nii vahva vaatepilt, selline füüsiline side loob minu arvates ema ja lapse vahele ka tugevama emotsionaalse sideme. Ma ütlen, et Aafrika naised on kangaroo-mom’id.

Iga päev läbib küla paraadi-laadne üritus, kus inimesed mängivad trumme ja muid instrumente. Seda on ühest küla otsast teise kuulda. Vahel algab see kell 6 hommikul, merci. Paraku ei taba enamasti ära, kas tegu on pulma või matusega.

Siisne eluga kohaneb tegelikult päris ruttu ära. Võib-olla on see ainult minuga nii, ma ei tea. Aga näiteks nõude, iseenda ja riiete pesemine piiratud vahenditega ja piiratud oludes, ohtlike transpordivahendite kasutamine ja madalate hindadega ja Togo meeshuntide tähelepanuga harjumine ei ole üldse nii võimatu. Ühtlasi ei ärritu ka selle peale, kui 15 minuti jooksul läheb seitse korda elekter kaotsi, keegi ei tee teist nägugi. Mis siin salata, sellist elu elama ma ei tahaks jääda. Teadmine, et kodus on mul võimalik pärast vihma käes ligunemist kuuma duši alla minna, paneb siiski tõdema, et ma armastan oma mugavat elu Eestis. Ja inimesi seal. Ega kodu ja lähedasi ei asenda keegi ega miski. Sellegi poolest on hea teada, et ma pole häiritud Togo madalamast arengu- ja võimalustetasemest ja saan kõigega hakkama. Vähemalt siiani olen saanud.