Djimbpabpa

Djimbpabpa on mu Togo nimi. Neil on kombeks igale intern'ile Togolese-name panna. Minu oma tähendab liblikat. Mu tatoka järgi.

Olen kohal. Vähem kui 24h jooksul on nii palju juhtunud. Alustan hetkest, kui jõudsin Pariisi.

Kuidas saab üks lennujaam nii suur olla. Ma ei teadnud, kuhu ma pean minema, et transfer-desk üles leida, seega ma pidin ca 100lt inimeselt abi küsima. Kokkuvõtteks pidin võtma nö maapealse metroo, mis viis mu teise terminali, kus oli AirFrance’i check-in desk, tegin oma check-in’i ära, käsipagas kaaluti ka igaks juhuks üle ja läksin oma värava taha, kuhu kõndisin ka mingi 20 min. Selleks hetkeks oli oodata veel 2h. Kui algas pardale minek, siis piletikontrollija ütles mulle, et ma jätaksin oma käsipagasi talle, ma ei saanud aru miks ja ta ei öelnud ka miks. Kuna esimene kord üksi reisida, siis mis seal ikka, jätsin selle talle. Ta ei öelnud midagi, et ma peaks vajalikud asjad välja võtma, mida mul maandudes vaja läheb. Kätte jäi mul ainult läpakakott passi ja ristsõnadega. Ma pole kunagi nii suures lennukis olnud. Ja süüa anti jube palju, 6h jooksul mingi 4 korda + joogid, tekk ja padi olid ka olemas, istme küljes väike telku, millest omal valikul sain sarju vaadata. Ristsõnu üritasin lahendada, aga teadupoolest ei saa ma sellega üksi hakkama.. Olles lennanud umbes tund aega, jõudis kõik kohale. Kuhu ma lähen. Mis inimesi ma 7 nädalat ei näe. Peas hakkasid keerlema mõtted, et kas mind ikka oodatakse lennujaamas, kas ma saan oma pagasi kätte. Põhimõtteliselt ma ei teadnud midagi, mis juhtuma hakkab, kui maandun. Ühesõnaga, mind tabas täielik emotional breakdown ja pisarad voolasid umbes 3h. Siis magasin mõnda aega ja ärgates oli enam-vähem okei. Aga kui oleks teadnud, mis jamad mind maandudes ootavad, siis tõenäoliselt poleks ma nii rahulikuks jäänud..

Maandudes sain stujardessidelt teada, et mu käsipagas, mis boardingul ära võeti, on koos minu suure pagasiga ehk ma saan selle lindilt kätte. Mu kollapalaviku vaktsiinitõend ja raha olid ühtlasi käsipagasis. Lennujaamas keegi inglise keelt ei rääkinud. Töötajad, ma mõtlen. Ma ei teadnud, mida teha. Mind ei lasta ju üle piiri, kui mul pole vaktsiinitõendit. Ühtlasi pidin ma passikontrolli kõrvalt viisa ostma, aga selleks oli raha vaja ja rahakott oli samuti käsipagasis. Paanika. Olin passikontrolli järjekorras, kui tuli vaktsiinitõendi küsija. Selgitasin talle oma olukorda, mõistis, ja lubas edasi. Passikontrollis öeldi, et võin viisat ostma minna ja siis raha järele minna ja tagasi tulla ja maksta. Läksin täitsin viisataotluse ja seisin järjekorras. Hakkasime ühe saksa tüdrukuga rääkima, kellel oli teine kord juba Togosse vabatahtlikuks tulla (aga mitte AIESECi kaudu). Meie ees ootasid viisajärjekorras inglise noored, kes tulid samuti vabatahtlikeks. Kui lõpuks minu kord tuli ja raha küsiti, siis inglise noormees andis mulle raha, ütlesin, et maksan tagasi, kui käsipagasi kätte saan. Ohjah. Sain siis lindi äärde, kust oma pagas korjata. Jube kaua aega võttis, mõtlesin, et on kaotsi läinud. Lõpuks sain mõlemad pagasid kätte ja kui läksin inglise kutile maksma.. siis avastasin, et mu rahakotis on alles ainult mu kaardid. Sularaha ei ole. 350 eurot on kadunud. Pisarad tulid silma. Mu raha oli varastatud. Tõenäoliselt selle Pariisi boardingu käigus, kui mult käsipagas ära võeti. Ei need inglased ega sakslane ei suutnud uskuda, et see minuga juhtus. Õnneks see sakslane rääkis puhast prantsuse keelt, temaga läksime luggage’i ruumi, kus ta selgitas mu probleemi, sealt öeldi, et pean AirFrance desk’i minema, mis on lennujaamas. Minul aga ikka pisarad voolasid. Nii halb algus mu Aafrika seiklusele. Siis ei jäänud muud üle, kui tuli viisat oodata. Kui viisa sain ja lahkuma hakkasin, siis seesama inglise noormees tuli minu juurde ja andis ümbriku. Rahaga. Ütlesin, et ma ei saa seda võtta. Ta ütles, et ei-ei, võta, sa ei pea midagi tagasi maksma. Lisas, et nad kannavad palju raha kaasas ja et ma selle ikka võtaks. Eks ma siis võtsin, ütlesin, et maksan esimesel võimalusel tagasi. See inimene ANDIS mulle niisama.. 200 eurot. Ma ei suuda uskuda, et selliseid inimesi eksisteerib. Nii kaastundlikke ja lahkeid. Läksin saksa tüdrukuga edasi ja siis juba nägin, et AIESECi inimesed ootavad mind koos teiste intern’idega. Rääkisin neile oma murest, kuna nemad räägivad prantsuse keelt, siis nad rääkisid inimestega, kes saatsid mind tagasi luggage’i ruumi, kust viidi mind koos turvamehega manageri juurde (kes õnneks rääkis suurepärast inglise keelt), rääkisin siis talle oma murest, ta ütles, et võtab ühendust AirFrance’i office’iga Lome’s ja et ma järgmisel päeval sinna läheks. Selge.

Siis teatas üks AIESECi noormees, et ma ööbin kuni laupäevani tema juures Lome’s, sest laupäeval lähen alles Agou’sse (ehk külla, kus ma töötama hakkan). Kuna ma olin kogu juhtunu tõttu üsnagi shocked, siis mingi võõra kuti juurde küll väga minna ei tahtnud. Õnneks Quela (USA neiu, kellega ma olen juba pikemalt interneti teel suhelnud ja seega tunnen teda päris hästi) pakkus välja, et ma ööbiksin koos temaga ta peika Bruno juures (jah, ta on siin kuu aega olnud ja oma eluarmastuse leidnud). Bruno on ka AIESECis. Helistas peikale, talle ja ta perele sobis, võtsime takso ja sõitsime Bruno juurde. Kuna mul olid eurod, siis Quela maksis kõige eest. Bruno kodu on nagu tõeline aafrika slumm. Aga ei midagi hirmutavat või noh, mu emotsioon ei olnud selline, et oh dear god, kas ma tõesti pean siin ööbima. Pigem ma olin vaimustuses siinsest kultuurist – midagi nii erinevat ja uut.. täiega lahe. Siis läksime kolmekesi välja mingit aafrika magustoitu sööma, mis oli ülimaitsev. Tõenäoliselt seetõttu, et selles olid jääkuubikud ja õues oli täiega palav. Siin on palav isegi siis, kui on kottpime. Niiet vahet ei ole, kas on öö või päev. Pidev niiskus kehal on täiesti normaalne. Harjub ära. Kuna olin ikka vägaväga väsinud oma pikast reisist ja rahakaotusest, siis läksime magama. Aa, sain enne magamaminekut oma esimese moskiitohammustuse ka, mis oli ülivalus ja sügeles vähemalt veel tunni. Magasin nagu beebi, kuigi palavus oli meeletu.

Hommikul olin kohaliku aja järgi üleval juba kell 7 ehk eesti aja järgi kell 10. Esimene asi, mida ma silmi lahti tehes nägin, oli tuppa sisse roomav väike must beebi. Imearmas! Sõime hommikusööki (vürtsikas omlett ja sai), jõime kohvi, sättisime valmis ja läksime kolmekesi mulle SIM-kaarti ostma (mu kohalik nr on 92141956, kui keegi tahab ühendust võtta, see ei ole eriti kallis, u 70 eurosenti minutis on helistamine). Seejärel pidime Universite de Lome’sse minema, kus on AIESECi peakontor.  Selleks tuli võtta transport. Milleks olid motikad. Motikad on peamised transpordivahendid, sest need on kiired, viivad igale poole (paljud teed on nagu krossirajad, kuhu taksod väga ei kipu) ja maksavad vähe (üks ots umbes 40-80 eurosenti). See oli ikka kuradi lahe. Motikasõit. Põhiliselt sellepärast, et see on ainus viis, kuidas tuult tunda. Motikaga sõidetakse üldiselt kahekesi (motikajuht ja reisija), aga kohalikud emmed kipuvad oma väikseid lapsi ka kuhugi motika peale toppima, mis näeb päris ohtlik välja, aga probably on see enam-vähem turvaline. Üks motikajuht oli minu kohta küsinud, et kas ma olen juba pikemat aega Togos, kuna ma pidavat motika peal olema nagu vana kala. Nagu kohalik juba, noh!

Aga liiklus on kaos. Kõik sõidavad nii nagu tahavad. Päris tihti oli olukordi, kus inimene toimetas tee peal ja tekkis tunne, et me sõidame üle ta varvaste. Kõik motikad sõidavad külg külje kõrval, põhimõtteliselt ma saaks kõrvalmotikale täiesti vabalt keset sõitu hüpata. Jõudsime ülikooli territooriumile, mida nimetatakse campuseks. See koosneb erinevates loenguhoonetest, on avatud ja näevad natuke välja nagu mahajäetud kivihooned. AIESECi kontoris oli meil miiting, kus tutvusin teiste liikmetega. Küsiti, mis mu ootused on ja räägiti oma tegevusest. Seejärel läksime mina, Quela ja Micheal (noormees Saksamaalt, kes on siin olnud 3 nädalat ja samuti vabatahtlik) ülikooli sööklasse sööma.. imehea riis ja kõikvõimalikud lisandid. Siis oli suur kokkusaamine ühes loengusaalis kõikide AIESECi liikmetega, kõik rääkisid muidugi prantsuse keeles ja mina ei saanud midagi aru, aga Quela ja Micheal tõlkisid mulle vajalikud sõnad. Palju neid polnud. Mingi hetk öeldi, et ma pean kõigi ette minema ja ennast tutvustama. Teised palusid, et ma midagi eesti keeles ütleksin ja vahvasti kordasid järele. Pärast seda tutvustas Micheal mind Emilyle, kes on neiu Austraaliast, Togos teist korda, sest siin on tema love of her life. Normaalne. Aga väga sõbralik ja jutukas tüdruk. Siis läksime mina ja Alex (AIESECi liige) AirFrance’i kontorisse motikatega. Enne vahetasin sealsamas olevas pangas oma 200 eurot CFA-deks (kohalik raha, 1 EUR on 656 CFA-d ehk siin on käibel väga suured rahatähed, mille väärtus on tegelt päris väike). Aa, siin on selline komme, et vabatahtlikud peavad AIESECi liikmete eest ka maksma. Näiteks kui mul on vaja kuhugi minna ja keegi liikmetest peab selleks kaasa tulema (minu puhul hädavajalik, sest ma räägin ainult inglise keelt),  siis maksan mina tema motikasõidu eest. Kui ma ütlen, et võiks sööma minna, siis maksan ma tema toidu eest. Ma polekski seda muidu teadnud, kui Quela ja Micheal poleks rääkinud. Küll see oleks awkward olnud.. Jõudsime AirFrance’i kontorisse, turvamees viis meid üles the bossi juurde, kes oli juba olukorraga tuttav, Alex rääkis talle veel midagi prantsuse keeles, see tädike täitis minu eest kaebekirja ära, mis võttis meeletult palju aega, mina pidin ainult allkirja andma ja kokkuvõtteks anti mulle tagasi 100 000 CFA-d ehk u 150 eurot. Kaebekiri saadeti edasi Pariisi, kus sellega väidetavalt edasi tegeldakse, aga ma väga ei usu, et ülejäänud summa tagasi saan. Niiet basically olen ma tagasi saanud kogu oma raha, aga lihtsalt 200 eurot sellest on lahke inglise noormehe annetus. Kui siiski saan oma rahad tagasi, maksan talle kindlasti tagasi. Olukord lahendatud, viis Alex mu ookeani äärde. Mis oli imeline. Niiiiii ilus ja nii soe vesi ja nii suured lained. Siis uuesti motikate peale ja campusele tagasi. Sain Quela ja Brunoga kokku ja tulime Bruno juurde. Ühtlasi sain armsad kõned kodustelt, mis oli suurepärane lõpp päevale. Kodus oli meil veel Bruno ema tehtud dinner (maha laotati vakstu ja söömine võis alata), mis koosnes natuke kartulipudru moodi olevast tarretisest (üsna mage), mida tuleb süüa sõrmedega, kastes see kala-juurviljadega kastmesse, mis on päääris vürtsikas. Bruno andis mulle ka kahvli, aga keeldusin viisakalt, sest mis aafrikasse integreeruv väljamaallane ma siis olen, kui kahvlit kasutan. Igatahes, mulle maitses.

Votnii. Päev läks mööda sõgeda kiirusega, seega need 7 nädalat lendavad tõenäoliselt linnutiivul.

Nii, mis ma veel räägin. Näiteks inimesed. Kohalikud on väga sõbralikud ja abistavad, isegi, kui ei oska prantsuse keelt. Mõned väljendid olen juba ära õppinud, mida ma küll kirjutada ei oska, seega kirjutan, nagu hääldatakse: bonsua ehk tere, ca va ehk kuidas läheb (oli vist? viisakusväljend igatahes), au revoir ehk nägemist, merci ehk aitäh ja mõned üksikud sõnad veel. Bruno pere ei räägi üldse inglise keelt, seega ma tunnen kohati, et ma olen ebaviisakas, kui ei oska neile vastata, aga nad on väga mõistvad. Kõik naeratavad hästi palju. Ja tulevad ennast ise tutvustama. Mind vaadatakse hästi palju. Ilmselgelt, ma olen ikka päris erinev kohalikest (Quela on ka mustanahaline). Oh issand, ja lapsed.. Adoooorable! Pisikesed ja suurte pruunide silmadega, tänavatel otsa vaadates alati naeratavad ja lehvitavad. Ja panevad mind naeratama. Ühtlasi unustama kõik vahepealsed jamad. Kas või hetkeks. Nii tore. See on ka tavaline, et hüütakse järele (eriti lapsed) „jovo, jovo bonsua!“ ehk „valge, valge, tere!“. Aga keegi ei suhtu halvasti sellesse, et ma teist värvi olen. Vähemalt pole siiani niimoodi aru saanud küll. Olenemata sellest, et inimeste kodud on üsna täbaras olukorras, riietuvad nad väga hästi ja korralikult, isegi võib öelda, et stilitunnetus neil täitsa on olemas.

Ülikoolist ja selle süsteemist. Väga palju ei erinegi meie omast. Neil on mitmeid erialasid, mida õppida, näiteks meditsiini- ja sotsiaalvaldkonnas (Bruno ise õpib sotsioloogiat). Hooned, nagu ma ütlesin, on avatud, seega nende loengud toimuvad põhimõtteliselt õues. Õpingud maksavad, aga mitte väga palju. Nad peavad maksma iga aine eest. Iga üliõpilane saab iga kolme kuu tagant 25 000 CFA-d toetust, mis on eurodes väga-väga väike summa, aga kui mõelda faktile, et kui vähesed Tartu Ülikoolis toetusi saavad, siis see väike summa IGAÜHELE on minu meelest päris okei. Neil on loengud nagu meil + eksamid. Aga vaheajad on pikemad, kui ma õigesti aru sain, siis on 5-6 kuud järjest vaheaega. Ehk loengud on detsembrist juunini või midagi sellist. Eks edaspidi kuulen sellest rohkem.

Ma tarbin üüratutes kogustes vett. Ja seega vets on üks põhikohti, mida ma külastan. Quela ütles, et ma olen pee-monster (ei, Marten, sa ei hakka mind nii kutsuma :D). Kogu aeg on tunne, et ma olen dehydrated ehk iga veesõõm, mille võtan, läheb sekundi pärast kehast välja.

Tänavatel pimedas üksi käia ei tohi. Ka internetipunkti saatsid Quela ja Bruno mind ja tulevad pärast vastu.

Täna saan duši ka ära proovida. Ehk ämbris kümblemise.

Vahepeal ma vaatan ringi ja ei suuda ikka uskuda, et ma olengi siin. Lõpuks ometi. Ja tahaks juba tööd teha. Praeguste plaanide järgi on reedel minu integreerumise pidu või midagi sellist , kus ma pean andma powerpointi esitluse oma riigist, Tartust ja ülikoolist ja laupäeval formaalne õhtusöök kõikide intern’ide ja AIESECi inimestega. Ja pühapäeval siis Agou’sse. Mis pidi väidetavalt kõige ilusam paik Togos olema. Can’t wait!

Niiet kõik on praegu hästi, koduigatsus kipitab küll, aga saan hakkama. Kõik on niii põnev ja uus, kogu aeg on midagi vaadata ja millegi üle imestada. Üllatusi on palju (ka negatiivseid, nagu saite lugeda), aga kogemus on kogemus. Nii hea mõelda, et nii palju ootab veel ees ja nii palju tööd tahab tegemist.

Homme vist mingeid erilisi plaane ei ole, aga siin kujuneb enamasti kõik päeva pealt, seega mine sa tea. Viisa pean ka saatkonnas 10 päeva jooksul ära pikendama.

Seniks..

Au revoir