There's always sun behind the clouds

Bonsouir!

Praegu on Togos vihmaperiood, mis peaks lõpema paari nädala jooksul. Vihmaperiood tähendab seda, et kolme päeva jooksul sajab ühe päeva vihma. Eile oli üks selline päev. Seega ärkasime kell 9 ja istusime nelja seina vahel kella 17ni, sest siinsed inimesed ei tee praktiliselt midagi, kui sajab. Pealegi, kui tahad vihmaga kuhugi minna ja vajad selleks motikat, on motikahind palju suurem + pimedal ajal on see samuti kallim, niiet päris suur kulutus on võtta motikas vihmaga ja pimedaga (samas, eurodes pole see siiski eriti suur summa). Endiselt on motikasõit üks mu favoriit-tegevusi (olenemata sellest, et kiirus on tavaliselt 60-80 vahel ja kiivreid ei kanta ja nagu ma ennist mainisin, siis kõik sõidavad väga lähestikku).

Meile oli seltsiks Jassent, kes on Bruno 6-aastane sugulane – väike armas poisike, täielik rõõmurull, kogu aeg kilkab, naerab ja tahab mängida. Talle meeldib pildistada, kasutas selleks minu kaamerat ja telefoni. Näitasin talle ja Quelale-Brunole oma telefonist pilte ja seletasin, kes on kes. Jassent on nagu väike ussike, roomas kogu aeg mu peal, kargles ja hüples, kuni lõpuks väsis ära ja mu kõrval magama jäi. Bruno ütles, et ta on nagu mu oma laps. Jassent ei räägi sõnagi inglise keelt, aga üllataval kombel saime me suheldud ja ta isegi õpetas mulle mõned prantsuse keelsed sõnad. Lisaks kirjutas Quela mulle paberile mõned prantsuse keelsed väljendid, mille oskamine mulle kasuks tuleks, seega õpin neid ka agaralt.

Kella 17 ajal lõpes vihm ära. Läksime võtsime motikad ja sõitsime Quelaga Kastas’esse (kiirtoidurestorani), kus saime Michealiga kokku. Päris kindlasti sõin oma elu parima burksi seal (samas järgmisel hommikul oli meeletu peavalu, mis võis olla sellest burksist põhjustatud, kuna Quelal oli sama mure). Rääkisime kolmekesi pikalt juttu – võrdlesime elusid-olusid Eestis, Saksamaal ja USA-s. Sain nii palju targemaks ja kuna nemad praktiliselt midagi Eestist ei tea (Micheal midagi teab, nt seda, et Tallinn pidavat väga ilus linn olema), kuulasid nad huviga, leidsime päris palju sarnasusi oma koduriikide vahel. Seejärel võtsime jälle motikad ja läksime Fabris’i juurde jalkat vaatama. Fabris on AIESECi liige ja ühtlasi sama tüüp, kelle juurde ma oleks pidanud lennujaamast ööbima minema. Ta elab campusel ühikas. Ühikas (ridamisi tube ja toas on voodi, kirjutuslaud ja väike kööginurgake) on enam-vähem samasugune nagu meil Tartus, aga palju täbaramas seisus. Sees lendab igasuguseid kummalisi putukaid. Vetsus elektrit pole. Vaatasime jalkat ja tegime nalja Micheali üle (ta ju sakslane ja Saksamaa põrus – milline pettumus tema näol! Ja oi kui palju see meile nalja pakkus.) Kui mäng läbi sai, tulime koju ja läksime magama.

Täna hommikul läks Bruno mingisse külla, kus on tema vanaisa matused ja tuleb tagasi homme hommikul (matused ei ole nii suur sündmus, nagu meil Eestis.. siin on matused pigem nagu pidustus, mis on minu jaoks üsna harjumatu ning kellegi näolt ei saa väga suurt kurbust välja lugeda). Seega mina ja Quela oleme põhimõtteliselt kahekesi täna öösel, aga Bruno õde ja mõned lapsed on ka siin.

Hommikusöök söödud, läksime Quelaga campusele, kus pärast mõningat ootamist läksin Keviniga minu viisat pikendama. Tuli välja, et vajan ka pilti, aga puhtjuhuslikult oli seal see saksa tüdruk, kellega lennujaamas olin tuttavaks saanud ja tema teadis, kus seal lähedal saab pildid teha (mis tulid õudsad.. siinse kliima tõttu näen ma lihtsalt kohutav välja). Viisa saan kätte homme hommikul. Siis läksime tagasi campusele ja lõpuks leidis aset minu integration party. Esitasin oma presentationi Eestist, Tartust ja ülikoolist, kõik kuulasid huviga. Halvim osa sellest oli hetk, kui pidin hümni laulma. Mul oli nii kuradi piinlik, sest ma olen maru kehv laulja, aga õnneks  (tõenäoliselt viisakusest) neile meeldis. Küsimustevoorus küsiti minult muidugi, kas ma olen vaba või hõivatud. Noo.. andsin neile niivõrd ammendava vastuse, et ükski noormees AIESECist ei hakka mind jahtima. Loodetavasti. Siis esitas Kevin Togo kohta presentationi, sain maitsta kohalikke maiustusi (oh my god, kui head on siinsed kuivatatud banaanilaastud, võtan neid kindlasti Eestisse kaasa). Seejärel sunniti mind Togo rahvuslikku tantsu tantsima. Pärast seda pidin mõnda aega ootama Quelat, sest tal oli koosolek oma projekti asjus, mina põhimõtteliselt lihtsalt passisin, sest midagi aru ei saanud. Lõpuks saime minna burkse ostma ning siis koju.

Vahepeal tutvusin ka Antoniaga, kes on saksa tüdruk ja Togos juba alates aprillist. Tema ja Quelaga hakkangi Agou’s töötama.

Täna pidasin maha tõsise vestluse Eddyga. Eddy on AIESECi liige, kes minu tulekuga tegeles. Kuna minu projekti suhtes on palju vääriti mõistmist (tuleb välja, et seda projekti saab teha ainult 1 inimene ja seda juba teeb mingi Belgia tüdruk), siis otsustasin, et tuleb asjad sirgeks rääkida. Ütlesin talle, et ma tulin siia nii kaugelt eesmärgiga töötada lastega ja loodan siiralt, et nad leiavad mulle mingi muu variandi. Samuti rääkisin pikalt, mida nad peavad tegema ja kuidas käituma, et selliseid probleeme järgmiste vabatahtlikega ette ei tuleks ehk nad peavad olema rohkem ettevalmistunud ja vabatahtlikke enne tulekut rohkem informeerima. Juttu oli palju, aga Eddy vist on kõige mõistlikum tüüp nende kõigi seast (pealegi räägib kõige paremini inglise keelt), ta mõistis mind, vabandas ning ütles, et tegeleb sellega esimesel võimalusel. Päeva lõpus ta teataski mulle, et hakkan Agou’s koos Quela ja Antoniaga lastele inglise ja saksa keele tunde andma (kuigi koolilastel on vaheaeg, siis moodustatakse mingi grupp, kes vajavad inglise keele õppimisel abi). Teisipäeval (praeguse plaani järgi) lähen NGO-sse (see on samuti vabatahtlike programm), et seal mind match-itaks mingi projektiga, mis tegeleb lastekaitsega. Kokkuvõtteks olin enesega ausalt öeldes päris rahul, sest sain hea õppetunni: alati tuleb olla otsekohene asjades, mis on sulle olulised, sest vastasel juhul ei kujune miski selliseks, nagu sa arvasid, et kujuneb. Pealegi arvan, et tänu sellele, et rääkisin Eddyle tõsiselt, mis mulle nende AIESECi puhul pettumuse on valmistanud, suudavad nad edaspidi paremini toimida. Teisest küljest olin AIESECis positiivselt üllatunud, et nad suutsid nii tõsise probleemi lahendada.

Ja nüüd mingeid random infot, mida vahepeal olen kogunud:

Siin on hästi tavaline, et magama minnakse siinse aja järgi u 10-11 ajal, mis mulle väga sobib, sest ma olen veits veel Eesti ajas. Kohalikud ärkavad juba 4-6 vahel, mistõttu mul on tavaliselt uni läinud u 7 ajal, sest juba 4 ajal hommikul hakatakse majapidamistöödega tegelema (eile nägin pealt lambapea puhastamist) ning ega nad sellega väga ei arvesta, et eurooplane veel magab toas. Pole hullu. Siiani olen ennast voodist välja ajanud u 9 ajal. Üllataval kombel magan ma väga hästi ja sügavalt, puhkan ennast alati välja. Alguses arvasin, et umbsus ja müra hakkavad segama, aga ma oskan seda päris hästi ingoreerida.

AIESECi süsteemist. Kellaaegu väga ei tunta. Kui öeldakse, et koosolek algab kell 12, siis tõenäoliselt algab see 13-14 vahel. Väga palju on möödarääkimisi. Näiteks kui küsisin Fabris’ilt, mis kell intergrasion party toimub, siis tema ütles, et kell 14. Kui küsisin kodus Brunolt, siis tema ütles et kell 15. Ja lõpetuseks saatis Kevin sõnumi, et toimub kell 16 (kokkuvõtteks toimus kell 17). No saa siis aru. Teisest küljest saab nagu kõigega hakkama, kui mul on mingi probleem, siis nad leiavad lahenduse sellele või leiavad kellegi, kes sellega tegeleb. Hätta ei jää. Lisaks kõigele, iga päev räägitakse järgmise päeva plaanist, et mis toimuma hakkab ja mis kell ma pean kus olema, aga hommikul on juba uus info, mis tegelikult toimuma hakkab. Ehk plaanid muutuvad päris ruttu. Samas ma olin selleks valmis, kuna Eesti AIESEC oli mind juba selleks ette valmistanud, et siin ei ole AIESEC niivõrd arenenud kui Euroopas. Samas nad ikkagi tegelevad pidevalt millegagi, näiteks peavad koosolekuid ja kosotavad projekte, peavad arutelusid jne. Siiski on näha, et nad näevad vaeva oma AIESECi kallal.

Uurisin siinsete suhete ja pereelumudeli kohta. Noorte vahelised suhted on nagu ikka - on pruudid ja peikad, kes deidivad. Petmistesse ei suhtuta hästi, aga neid praktiliselt ei olegi. Kui 2 inimest on koos, siis ei mõtle kumbki selle peale, et üks võiks teist petta, kuna seda lihtsalt ei juhtu. Seega nendevaheline usaldus on something to look up to. Lapseootele jäävad üldiselt need noored, kellel puudub haridus. Ülikooliõpilased on rohkem haritud ning teadlikud kaitsevahendite olemasolust, seega üliõpilaste seas on üsna harv juhus, et kellelgi neist oleks laps. Aga kombeks on see, et kui tüdruk jääb lapseootele, siis peaks ta abielluma. Mulle öeldi: If you get married, you get married for life. Ehk lahutusi ei ole. Milline võrdlusmoment Eestiga, eksole? Geisuhteid ei ole või nendest lihtsalt ei räägita (põhimõtteliselt selle suhtes on nagu denial, et siin riigis seda ei eksisteeri). 

Togo eluasemete kohta. Korterites elavad pigem vaesed inimesed. Seega iga inimese eesmärk on ehitada omale maja. „Maja“ muidugi nende mõistes ei ole sama, mis meie mõistes. Nende majad koosnevad mitmest väiksemast ruumist ehk toast, mis on eraldi (eraldi seisvad ehitised), aga kõrvuti. Maja ümbritseb kõrge aed, mis pannakse ööseks alati lukku (tänavatel on kuritegevus päris suur). Enne, kui maja ehitatakse, tuleb osta maatükk. Enamus ehitavad oma majad ise, aga on võimalik palgata keegi, kes selle nende eest teeks. Aga rohkem on paraku näha elamisi, mis on lihtsalt suvalistest materjalidest kokku pandud ja püsivad üleval tänu kaigastele.

Äge on veel see, et alati inimestega hüvasti jättes ja neid tervitades käteldakse viisakalt. Isegi, kui tegu on näiteks mingi Bruno sõbraga, keda ma ei ole kunagi näinud, ulatab ta mulle käe ja lisab, et loodab mind uuesti näha. Kui inimene saab aru, et ma ei räägi prantsuse keelt, siis ta vähemalt üritab midagigi inglise keeles öelda. Ja mina üritan prantsuse keeles.

Togos on levinud voodoo-kultuur. Päris tihti näen inimesi, kelle näol on armid nö graveeritud. See näeb päris õudne välja. Nad peavad mitmeid rituaale, näiteks mingi spetsiaalse tähendusega kivi pannakse vanni ja siis pestakse end selle veega, mis peaks neid kaitsma või midagi sellist. Turgudel on müügil loomade pead või erinevad topised (seda näen ise oma silmaga siis, kui lähen turule).

Töökohtadest. Enamik tahvad töötada meditsiini- või haridusevaldkonnas. Levinum  on aga motikajuhi töö, kuna kõik inimesed vajavad transporti ja see on hea moodus raha teenimiseks. Paljudel peredel on oma kodu ees väike lett, kus nad müüvad saia, maiustusi, juurvilju vms. Ka tänavatel (isegi pimedas) on selliseid lette palju.

Praeguseks kõik. Quela ja Antonia plaanivad täna välja minna, aga tõenäoliselt ma ei lähe nendega, sest homme on suur dinner, pärast mida lähme klubisse ja pühapäeval tahab see saksa tüdruk midagi koos teha. Täna on päris kehv õhtu välja minemiseks, kuna Brunot ei ole, seega me ei saaks öösel väravast sisse. Kui aga mina kodus olen, siis saan Quela sisse lasta. Kui me mõlemad läheksime, peaksime linna peal olema umbes 7ni hommikul.

Homme on plaan minna mu viisa järele, siis turule ja siis õhtusöögile. Aga nagu ma ütlesin, plaanid muutuvad kähku, seega mine sa tea mis juhtuma hakkab. Samas on päris äge elada sellist mitteplaneeritud elu. Peaasi, et ma uuest nädalast tööle saan hakata. Aa, Agou’sse lähme ikkagi esmaspäeval.. ei saanudki päris hästi aru, miks.

NB! Helistamise kohta: Minu number koos riigikoodiga on 22892141956. EMT-ilt helistamine on 70 senti, aga Tele2-lt 1.60 EUR. Tele2 sõnumid kohale ei tule. Aga oleksin rõõmus ka kõiksuguste meilide või facebooki sõnumite üle, et kõik ikka teada annaksid, kuidas teil läheb. J

Vahel tuleb ikka päris suur igatsus peale ka. Eriti hetkedel, kui pean koosolekutel istuma ja midagi aru ei saa ja hakkan omi mõtteid mõtlema. But I'm Africa - I'm living my dream! 

Take care!

Mina ja Jassent

Quela

Togo AIESECi ees

Quela & Micheal

AIESECi koosolek. Seljaga on Eddy ja vasakult: Firmin, Kevin, Quela.

Minu ja Quela magamisase



Djimbpabpa

Djimbpabpa on mu Togo nimi. Neil on kombeks igale intern'ile Togolese-name panna. Minu oma tähendab liblikat. Mu tatoka järgi.

Olen kohal. Vähem kui 24h jooksul on nii palju juhtunud. Alustan hetkest, kui jõudsin Pariisi.

Kuidas saab üks lennujaam nii suur olla. Ma ei teadnud, kuhu ma pean minema, et transfer-desk üles leida, seega ma pidin ca 100lt inimeselt abi küsima. Kokkuvõtteks pidin võtma nö maapealse metroo, mis viis mu teise terminali, kus oli AirFrance’i check-in desk, tegin oma check-in’i ära, käsipagas kaaluti ka igaks juhuks üle ja läksin oma värava taha, kuhu kõndisin ka mingi 20 min. Selleks hetkeks oli oodata veel 2h. Kui algas pardale minek, siis piletikontrollija ütles mulle, et ma jätaksin oma käsipagasi talle, ma ei saanud aru miks ja ta ei öelnud ka miks. Kuna esimene kord üksi reisida, siis mis seal ikka, jätsin selle talle. Ta ei öelnud midagi, et ma peaks vajalikud asjad välja võtma, mida mul maandudes vaja läheb. Kätte jäi mul ainult läpakakott passi ja ristsõnadega. Ma pole kunagi nii suures lennukis olnud. Ja süüa anti jube palju, 6h jooksul mingi 4 korda + joogid, tekk ja padi olid ka olemas, istme küljes väike telku, millest omal valikul sain sarju vaadata. Ristsõnu üritasin lahendada, aga teadupoolest ei saa ma sellega üksi hakkama.. Olles lennanud umbes tund aega, jõudis kõik kohale. Kuhu ma lähen. Mis inimesi ma 7 nädalat ei näe. Peas hakkasid keerlema mõtted, et kas mind ikka oodatakse lennujaamas, kas ma saan oma pagasi kätte. Põhimõtteliselt ma ei teadnud midagi, mis juhtuma hakkab, kui maandun. Ühesõnaga, mind tabas täielik emotional breakdown ja pisarad voolasid umbes 3h. Siis magasin mõnda aega ja ärgates oli enam-vähem okei. Aga kui oleks teadnud, mis jamad mind maandudes ootavad, siis tõenäoliselt poleks ma nii rahulikuks jäänud..

Maandudes sain stujardessidelt teada, et mu käsipagas, mis boardingul ära võeti, on koos minu suure pagasiga ehk ma saan selle lindilt kätte. Mu kollapalaviku vaktsiinitõend ja raha olid ühtlasi käsipagasis. Lennujaamas keegi inglise keelt ei rääkinud. Töötajad, ma mõtlen. Ma ei teadnud, mida teha. Mind ei lasta ju üle piiri, kui mul pole vaktsiinitõendit. Ühtlasi pidin ma passikontrolli kõrvalt viisa ostma, aga selleks oli raha vaja ja rahakott oli samuti käsipagasis. Paanika. Olin passikontrolli järjekorras, kui tuli vaktsiinitõendi küsija. Selgitasin talle oma olukorda, mõistis, ja lubas edasi. Passikontrollis öeldi, et võin viisat ostma minna ja siis raha järele minna ja tagasi tulla ja maksta. Läksin täitsin viisataotluse ja seisin järjekorras. Hakkasime ühe saksa tüdrukuga rääkima, kellel oli teine kord juba Togosse vabatahtlikuks tulla (aga mitte AIESECi kaudu). Meie ees ootasid viisajärjekorras inglise noored, kes tulid samuti vabatahtlikeks. Kui lõpuks minu kord tuli ja raha küsiti, siis inglise noormees andis mulle raha, ütlesin, et maksan tagasi, kui käsipagasi kätte saan. Ohjah. Sain siis lindi äärde, kust oma pagas korjata. Jube kaua aega võttis, mõtlesin, et on kaotsi läinud. Lõpuks sain mõlemad pagasid kätte ja kui läksin inglise kutile maksma.. siis avastasin, et mu rahakotis on alles ainult mu kaardid. Sularaha ei ole. 350 eurot on kadunud. Pisarad tulid silma. Mu raha oli varastatud. Tõenäoliselt selle Pariisi boardingu käigus, kui mult käsipagas ära võeti. Ei need inglased ega sakslane ei suutnud uskuda, et see minuga juhtus. Õnneks see sakslane rääkis puhast prantsuse keelt, temaga läksime luggage’i ruumi, kus ta selgitas mu probleemi, sealt öeldi, et pean AirFrance desk’i minema, mis on lennujaamas. Minul aga ikka pisarad voolasid. Nii halb algus mu Aafrika seiklusele. Siis ei jäänud muud üle, kui tuli viisat oodata. Kui viisa sain ja lahkuma hakkasin, siis seesama inglise noormees tuli minu juurde ja andis ümbriku. Rahaga. Ütlesin, et ma ei saa seda võtta. Ta ütles, et ei-ei, võta, sa ei pea midagi tagasi maksma. Lisas, et nad kannavad palju raha kaasas ja et ma selle ikka võtaks. Eks ma siis võtsin, ütlesin, et maksan esimesel võimalusel tagasi. See inimene ANDIS mulle niisama.. 200 eurot. Ma ei suuda uskuda, et selliseid inimesi eksisteerib. Nii kaastundlikke ja lahkeid. Läksin saksa tüdrukuga edasi ja siis juba nägin, et AIESECi inimesed ootavad mind koos teiste intern’idega. Rääkisin neile oma murest, kuna nemad räägivad prantsuse keelt, siis nad rääkisid inimestega, kes saatsid mind tagasi luggage’i ruumi, kust viidi mind koos turvamehega manageri juurde (kes õnneks rääkis suurepärast inglise keelt), rääkisin siis talle oma murest, ta ütles, et võtab ühendust AirFrance’i office’iga Lome’s ja et ma järgmisel päeval sinna läheks. Selge.

Siis teatas üks AIESECi noormees, et ma ööbin kuni laupäevani tema juures Lome’s, sest laupäeval lähen alles Agou’sse (ehk külla, kus ma töötama hakkan). Kuna ma olin kogu juhtunu tõttu üsnagi shocked, siis mingi võõra kuti juurde küll väga minna ei tahtnud. Õnneks Quela (USA neiu, kellega ma olen juba pikemalt interneti teel suhelnud ja seega tunnen teda päris hästi) pakkus välja, et ma ööbiksin koos temaga ta peika Bruno juures (jah, ta on siin kuu aega olnud ja oma eluarmastuse leidnud). Bruno on ka AIESECis. Helistas peikale, talle ja ta perele sobis, võtsime takso ja sõitsime Bruno juurde. Kuna mul olid eurod, siis Quela maksis kõige eest. Bruno kodu on nagu tõeline aafrika slumm. Aga ei midagi hirmutavat või noh, mu emotsioon ei olnud selline, et oh dear god, kas ma tõesti pean siin ööbima. Pigem ma olin vaimustuses siinsest kultuurist – midagi nii erinevat ja uut.. täiega lahe. Siis läksime kolmekesi välja mingit aafrika magustoitu sööma, mis oli ülimaitsev. Tõenäoliselt seetõttu, et selles olid jääkuubikud ja õues oli täiega palav. Siin on palav isegi siis, kui on kottpime. Niiet vahet ei ole, kas on öö või päev. Pidev niiskus kehal on täiesti normaalne. Harjub ära. Kuna olin ikka vägaväga väsinud oma pikast reisist ja rahakaotusest, siis läksime magama. Aa, sain enne magamaminekut oma esimese moskiitohammustuse ka, mis oli ülivalus ja sügeles vähemalt veel tunni. Magasin nagu beebi, kuigi palavus oli meeletu.

Hommikul olin kohaliku aja järgi üleval juba kell 7 ehk eesti aja järgi kell 10. Esimene asi, mida ma silmi lahti tehes nägin, oli tuppa sisse roomav väike must beebi. Imearmas! Sõime hommikusööki (vürtsikas omlett ja sai), jõime kohvi, sättisime valmis ja läksime kolmekesi mulle SIM-kaarti ostma (mu kohalik nr on 92141956, kui keegi tahab ühendust võtta, see ei ole eriti kallis, u 70 eurosenti minutis on helistamine). Seejärel pidime Universite de Lome’sse minema, kus on AIESECi peakontor.  Selleks tuli võtta transport. Milleks olid motikad. Motikad on peamised transpordivahendid, sest need on kiired, viivad igale poole (paljud teed on nagu krossirajad, kuhu taksod väga ei kipu) ja maksavad vähe (üks ots umbes 40-80 eurosenti). See oli ikka kuradi lahe. Motikasõit. Põhiliselt sellepärast, et see on ainus viis, kuidas tuult tunda. Motikaga sõidetakse üldiselt kahekesi (motikajuht ja reisija), aga kohalikud emmed kipuvad oma väikseid lapsi ka kuhugi motika peale toppima, mis näeb päris ohtlik välja, aga probably on see enam-vähem turvaline. Üks motikajuht oli minu kohta küsinud, et kas ma olen juba pikemat aega Togos, kuna ma pidavat motika peal olema nagu vana kala. Nagu kohalik juba, noh!

Aga liiklus on kaos. Kõik sõidavad nii nagu tahavad. Päris tihti oli olukordi, kus inimene toimetas tee peal ja tekkis tunne, et me sõidame üle ta varvaste. Kõik motikad sõidavad külg külje kõrval, põhimõtteliselt ma saaks kõrvalmotikale täiesti vabalt keset sõitu hüpata. Jõudsime ülikooli territooriumile, mida nimetatakse campuseks. See koosneb erinevates loenguhoonetest, on avatud ja näevad natuke välja nagu mahajäetud kivihooned. AIESECi kontoris oli meil miiting, kus tutvusin teiste liikmetega. Küsiti, mis mu ootused on ja räägiti oma tegevusest. Seejärel läksime mina, Quela ja Micheal (noormees Saksamaalt, kes on siin olnud 3 nädalat ja samuti vabatahtlik) ülikooli sööklasse sööma.. imehea riis ja kõikvõimalikud lisandid. Siis oli suur kokkusaamine ühes loengusaalis kõikide AIESECi liikmetega, kõik rääkisid muidugi prantsuse keeles ja mina ei saanud midagi aru, aga Quela ja Micheal tõlkisid mulle vajalikud sõnad. Palju neid polnud. Mingi hetk öeldi, et ma pean kõigi ette minema ja ennast tutvustama. Teised palusid, et ma midagi eesti keeles ütleksin ja vahvasti kordasid järele. Pärast seda tutvustas Micheal mind Emilyle, kes on neiu Austraaliast, Togos teist korda, sest siin on tema love of her life. Normaalne. Aga väga sõbralik ja jutukas tüdruk. Siis läksime mina ja Alex (AIESECi liige) AirFrance’i kontorisse motikatega. Enne vahetasin sealsamas olevas pangas oma 200 eurot CFA-deks (kohalik raha, 1 EUR on 656 CFA-d ehk siin on käibel väga suured rahatähed, mille väärtus on tegelt päris väike). Aa, siin on selline komme, et vabatahtlikud peavad AIESECi liikmete eest ka maksma. Näiteks kui mul on vaja kuhugi minna ja keegi liikmetest peab selleks kaasa tulema (minu puhul hädavajalik, sest ma räägin ainult inglise keelt),  siis maksan mina tema motikasõidu eest. Kui ma ütlen, et võiks sööma minna, siis maksan ma tema toidu eest. Ma polekski seda muidu teadnud, kui Quela ja Micheal poleks rääkinud. Küll see oleks awkward olnud.. Jõudsime AirFrance’i kontorisse, turvamees viis meid üles the bossi juurde, kes oli juba olukorraga tuttav, Alex rääkis talle veel midagi prantsuse keeles, see tädike täitis minu eest kaebekirja ära, mis võttis meeletult palju aega, mina pidin ainult allkirja andma ja kokkuvõtteks anti mulle tagasi 100 000 CFA-d ehk u 150 eurot. Kaebekiri saadeti edasi Pariisi, kus sellega väidetavalt edasi tegeldakse, aga ma väga ei usu, et ülejäänud summa tagasi saan. Niiet basically olen ma tagasi saanud kogu oma raha, aga lihtsalt 200 eurot sellest on lahke inglise noormehe annetus. Kui siiski saan oma rahad tagasi, maksan talle kindlasti tagasi. Olukord lahendatud, viis Alex mu ookeani äärde. Mis oli imeline. Niiiiii ilus ja nii soe vesi ja nii suured lained. Siis uuesti motikate peale ja campusele tagasi. Sain Quela ja Brunoga kokku ja tulime Bruno juurde. Ühtlasi sain armsad kõned kodustelt, mis oli suurepärane lõpp päevale. Kodus oli meil veel Bruno ema tehtud dinner (maha laotati vakstu ja söömine võis alata), mis koosnes natuke kartulipudru moodi olevast tarretisest (üsna mage), mida tuleb süüa sõrmedega, kastes see kala-juurviljadega kastmesse, mis on päääris vürtsikas. Bruno andis mulle ka kahvli, aga keeldusin viisakalt, sest mis aafrikasse integreeruv väljamaallane ma siis olen, kui kahvlit kasutan. Igatahes, mulle maitses.

Votnii. Päev läks mööda sõgeda kiirusega, seega need 7 nädalat lendavad tõenäoliselt linnutiivul.

Nii, mis ma veel räägin. Näiteks inimesed. Kohalikud on väga sõbralikud ja abistavad, isegi, kui ei oska prantsuse keelt. Mõned väljendid olen juba ära õppinud, mida ma küll kirjutada ei oska, seega kirjutan, nagu hääldatakse: bonsua ehk tere, ca va ehk kuidas läheb (oli vist? viisakusväljend igatahes), au revoir ehk nägemist, merci ehk aitäh ja mõned üksikud sõnad veel. Bruno pere ei räägi üldse inglise keelt, seega ma tunnen kohati, et ma olen ebaviisakas, kui ei oska neile vastata, aga nad on väga mõistvad. Kõik naeratavad hästi palju. Ja tulevad ennast ise tutvustama. Mind vaadatakse hästi palju. Ilmselgelt, ma olen ikka päris erinev kohalikest (Quela on ka mustanahaline). Oh issand, ja lapsed.. Adoooorable! Pisikesed ja suurte pruunide silmadega, tänavatel otsa vaadates alati naeratavad ja lehvitavad. Ja panevad mind naeratama. Ühtlasi unustama kõik vahepealsed jamad. Kas või hetkeks. Nii tore. See on ka tavaline, et hüütakse järele (eriti lapsed) „jovo, jovo bonsua!“ ehk „valge, valge, tere!“. Aga keegi ei suhtu halvasti sellesse, et ma teist värvi olen. Vähemalt pole siiani niimoodi aru saanud küll. Olenemata sellest, et inimeste kodud on üsna täbaras olukorras, riietuvad nad väga hästi ja korralikult, isegi võib öelda, et stilitunnetus neil täitsa on olemas.

Ülikoolist ja selle süsteemist. Väga palju ei erinegi meie omast. Neil on mitmeid erialasid, mida õppida, näiteks meditsiini- ja sotsiaalvaldkonnas (Bruno ise õpib sotsioloogiat). Hooned, nagu ma ütlesin, on avatud, seega nende loengud toimuvad põhimõtteliselt õues. Õpingud maksavad, aga mitte väga palju. Nad peavad maksma iga aine eest. Iga üliõpilane saab iga kolme kuu tagant 25 000 CFA-d toetust, mis on eurodes väga-väga väike summa, aga kui mõelda faktile, et kui vähesed Tartu Ülikoolis toetusi saavad, siis see väike summa IGAÜHELE on minu meelest päris okei. Neil on loengud nagu meil + eksamid. Aga vaheajad on pikemad, kui ma õigesti aru sain, siis on 5-6 kuud järjest vaheaega. Ehk loengud on detsembrist juunini või midagi sellist. Eks edaspidi kuulen sellest rohkem.

Ma tarbin üüratutes kogustes vett. Ja seega vets on üks põhikohti, mida ma külastan. Quela ütles, et ma olen pee-monster (ei, Marten, sa ei hakka mind nii kutsuma :D). Kogu aeg on tunne, et ma olen dehydrated ehk iga veesõõm, mille võtan, läheb sekundi pärast kehast välja.

Tänavatel pimedas üksi käia ei tohi. Ka internetipunkti saatsid Quela ja Bruno mind ja tulevad pärast vastu.

Täna saan duši ka ära proovida. Ehk ämbris kümblemise.

Vahepeal ma vaatan ringi ja ei suuda ikka uskuda, et ma olengi siin. Lõpuks ometi. Ja tahaks juba tööd teha. Praeguste plaanide järgi on reedel minu integreerumise pidu või midagi sellist , kus ma pean andma powerpointi esitluse oma riigist, Tartust ja ülikoolist ja laupäeval formaalne õhtusöök kõikide intern’ide ja AIESECi inimestega. Ja pühapäeval siis Agou’sse. Mis pidi väidetavalt kõige ilusam paik Togos olema. Can’t wait!

Niiet kõik on praegu hästi, koduigatsus kipitab küll, aga saan hakkama. Kõik on niii põnev ja uus, kogu aeg on midagi vaadata ja millegi üle imestada. Üllatusi on palju (ka negatiivseid, nagu saite lugeda), aga kogemus on kogemus. Nii hea mõelda, et nii palju ootab veel ees ja nii palju tööd tahab tegemist.

Homme vist mingeid erilisi plaane ei ole, aga siin kujuneb enamasti kõik päeva pealt, seega mine sa tea. Viisa pean ka saatkonnas 10 päeva jooksul ära pikendama.

Seniks..

Au revoir

Ma ei lähe maailma päästma

Togo asub Lääne-Aafrikas, Ghana ja Benini vahel.

Tallinna lennujaam. Olenemata 2-tunnisest magamisest olen särtsu ja elevust täis, perega ja peikaga hüvasti jäetud. Pisaraid pole veel tulnud (küll jõuab, 12h-line tripp ootab ees).

Ma reisin esimest korda üksi. Esimene peatus Pariisis, lend 3 tundi. Sealt edasi Togo pealinna Lome'sse, lend 6 tundi. Vahepeatus 4 tundi.

Ajavahe Togos Eestiga on 3 tundi (Eestis kell 3 tundi ees).

Mida ma teen? Ma lähen Togosse orbudekodusse vabatahtlikku tööd tegema, 7 nädalat. Tagasi Eestisse jõuan 9. augustil. Mõte tuli ammu-ammu. Või noh, see mõte, et tahan vabatahtlikuks kuhugi minna. Päris kindel sihtkoht kujunes välja alles kevadel, kui kümnete ja kümnete riikide seast hakkasin sobivat projekti otsima. Lähen siis AIESECi vahendusel, kus väärivad kiidusõnu kindlasti kõik agarad aitajad ja inspireerijad. Tegelikult selle kõige organiseerimine ei olnud midagi hullu, kui keegi kõrvalt kogu aeg aitab. Muidugi peab palju ise ära tegema: käisin eraldi Riias viisat taotlemas, otsisin sponsoreid (saatsin üle 60 taotluse erinevatele ettevõtetele, kust paraku tulid (enamasti) viisakad ja ühtlasi eitavad vastused - välja arvatud Eda Lahtmäelt, kes andis meeletu oma panuse lennupiletite ostuks, aitäh veelkord), uurisin infot vaktsiinide kohta (tehtud sai 4 shotti), otsisin lennupiletid (sealjuures aitäh suurele aitajale reisikonsultaadile Renatele).

Mis on raske? See, et minu pärast nii suurt muret tuntakse. Pere ja teised lähedased. Ohte ju tegelikult on palju ja riik on võõras ja meeletult erinev. Ise ma ei karda. Ma ei tea miks, võib-olla sellepärast, et ma olen alati selleks kuidagi emotsionaalselt valmis olnud. Ja võib-olla on minus mingi naiivne ussike, mistõttu minu jaoks on loogiline, kui ma midagi head tegema lähen, siis peab lihtsalt kõik hästi minema.

Miks üldse? See on kuidagi nii isiklik. Ma olen seda niiniiii kaua tahtnud, seda kogemust ja tunnet, et ma olen elus midagi meeletult suurt ära teinud. Ma lihtsalt pean selle ära tegema. See on nagu mingi tick, mis on vaja kirja saada. Ma ei oska seda rohkem seletada. Võib-olla nende 7 nädala jooksul tulevad õiged sõnad. Aga seda ma võin öelda, et maailma päästma ma ei lähe. Kindlasti aitan paljusid, annan selleks maksimumi, kuid kogemused võtan Eestisse kaasa, et neid siin kasulikult rakendada. Ma pole kordagi arvanud, et ma saan kogu Aafrika hädadest päästa või midagi sellist. Aga midagi ma saan ära teha. Ja see on juba suur asi. Nii et siin tänaksin inimest (tõenäoliselt tunneb end nimetamata siin jutus ära), kelles on minusse kõige vähem usku ja kes küllas mind kriitikaga üle. Aitäh motivatsiooni eest, ausalt ka. Siiralt loodan, et Sina suudad oma elus midagi suuremat ära teha.

Ja kui palju oli neid, kes laususid häid sõnu ja tõesti elavad mulle kaasa. See annab nii palju julgust ja tahet juurde. Nii paljudel on usku minusse ja mu eesmärki. Aitäh, et mõistate. Te ei kujuta ette ka, kuidas paar head sõna võivad nii palju aidata. 

Praegu aga hakkab pardaleminek, seega jätkan esimesel võimalusel.

Ja palun, ärge muretsege nii palju. Rumal lootus, aga kõik läheb hästi.

Hüvasti Eesti,

Marion



jään igatsema