Lõppsõna

Aeg hüvastijätuks.

Mäletan hetke, kui istusin Tallinna lennujaamas, võtnud suuna Togo poole. Teadmata, mis mind tegelikult ees ootab. See oli poolteist kuud tagasi aga ometi tundub, et see oleks nagu just kui eile olnud. Aga kui praegu järele mõtlen, kui palju ma selle ajaga ära tegin, milliste ja kui paljude inimestega tutvusin, milliseid kohti külastasin, millistes seiklustes ma olin, tundub, et ma olin Togos terve igaviku.

Läbielatu tõestas kurikuulsat väljendit Everything happens for a reason. Kui mu raha poleks Togosse tulles ära varastatud, poleks ma tõenäoliselt tutvunud Lea’ga, kellest sai sõber terveks eluks. Kui mu esialgne projekt oleks eksisteerinud, poleks ma läinud elama Agou Apegame’sse ega kohanud neid fantastilisi intern-e ja kohalikke, kellega mul oli au tutvuda. Ja minu projekti kaotsi minek oli lüke veelgi paremale, elusid muutvale projektile – täitsa ise uue orbudekodu plaani koostamisele.

Nende nädalate jooksul sain tunda, mis tähendab tõeliselt kedagi igatseda. Kui tegelikult aeg lendas, siis igatsushetked olid need, mil aeg seisma jäi. Kui enda sees käis tuline võitlus allaandmise ja edasi jätkamise vahel. Siin tulid mängu tahtejõud ja sihikindlus. Sellised rasked momendid sundisid mind leidma endas need iseloomujooned üles: tegelikult ma ju teadsin kogu aeg, et ma tahan seal olla ja teha seda, mida ma tegema läksin. Ja teisest küljest ma siiski mõistsin, et tegelikult pole igatsemine mingi häbiasi. See on loomulik, see tõestab, et sa oskad tajuda, kes on sinu jaoks oluline ja ühtlasi asendamatu.

Ma arvan, et oskus igatseda tähendab oskust üksi olla. Varem ma vist ei teadnudki, et ma tegelikult oskan enesega päris hea sõber olla. Üksi olemisega hakkama saamine õpetas, kui tähtis on leida enda jaoks aega – aega oma minevikule, olevikule ja tulevikule mõtlemiseks, aega asjadest aru saamiseks, aega iseenda mõistmiseks, aega otsustamiseks, mida ma elult tegelikult tahan.

Kärsitu eurooplane nagu ma olen, oli minu jaoks meeletult raske olla kannatlik olukordades, kus ülemus jäi tund aega tööle hiljaks või 15-minutiline sõit venis vähemalt 40-minutiliseks täiesti põhjendamatute peatuste tõttu. Seda lihtsalt ei saa kuidagi pahaks ka panna, kuna selline on nende eluviis, minul pole õigust Euroopa käitumiskombeid peale suruma hakata. Ma olin külaline nende riigis ja andsin endast parima sinna integreerumiseks. Lõpuks mõistsin, et energia raiskamine kärsitu olemise peale ei vii kuhugi ega pane asju kiiremini käima. „The meeting starts at 14.00 PM? Okay, then in Togolese time it means it starts around 16.00 PM.“ – ja nii ma elasin päevast päeva. Ma olen nüüd tõenäoliselt palju rahulikuma loomuga kui varem.

Ma õppisin olema iseseisev. Ma elasin riigis, kus enamik kohalikke rääkisid ainult prantsuse või kohalikku keelt. Ja sellest hoolimata ei jäänud ükski motikasõit tegemata, ükski ost ei jäänud sooritamata, ühegi lapsega ei jäänud suhtlemata. Mul ei olnud mingit mugavustega vannituba, „köögis“ ei olnud isegi panni, enamus ajast ei olnud elektrit ega vett, pesumasinast rääkimata. Ja sellest hoolimata ei jäänud söögid vaaritamata ega riided pesemata. Ma ei heitnud kordagi meelt, ei virisenud ega hädaldanud. Kui kuidagi on vaja hakkama saada, siis küll ma saan. Olles olukorras, kui kellegi teise abile ei saa loota või tuleb elada äärmuslikes tingimustes, leiad sa lihtsalt alternatiivid, mis lahenduse toovad.

Ma olen nüüd palju tugevam. Ma ei ole tõenäoliselt mitte kunagi oma elu jooksul pidanud nii lühikese aja jooksul nii mitmete probleemidega silmitsi seisma. Seega ärge arvake, et kogu aeg oli lõbus ja murevaba. Väga tihti ilmnes nii emotsionaalselt kui füüsiliselt pealt näha ületamatuid olukordi. Aga tuli ennast kokku võtta ja tõketest üle hüpata. Ma arvan, et tulevikus tulevad need hüpped nüüd palju kergemalt.

Ma hakkasin nii palju asju teise pilguga nägema. Ma juba varem kirjutasin, et seda kõike on äärmiselt raske kirjeldada ja seletada. Igaüks peab ise selliseid tundeid kogema, et aru saada. Seega ma ei eeldagi, et viimne kui üks mõistaks, miks ma Togosse läksin ja mida ma saavutada tahtsin. Osaliselt tegin seda kõike enda pärast, suuremalt jaolt aga nende pärast, kes vajavad rohkem abi kui mina. Ma ei väida, et ma olen hullult hea inimene, kes mõtleb vaid teiste peale ja üritab mingi maailma päästja olla. Ja samuti ma ei arva, et ma olen enesekeskne ja mul on „egoismiga probleeme“, kes tahab kogu universumile tõestada, et ta suudab midagi ära teha.  See oli lihtsalt minu asi, kus ma käisin ja mida ma tegin. Ma ausalt öeldes usun, et ma tegelikult ka tegin midagi ära. Midagi suurt. Midagi, mis muutis natukenegi Togo laste elu. Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis muudan isegi rohkem kui natuke.

Kui keegi peab mind isekaks, et ma nüüd enda üle uhke olen, siis palun väga. Aga esimest korda julgen avalikult öelda, et ma olen enda üle uhke. Ma olen uhke, et ma sain kõigega hakkama. Et ma võtsin omavoliliselt ette kauaaegse unistuse täitmise. Sest kes muu mu unistusi siis täitma hakkab? Eks ikka ise tuleb ots lahti teha.

Kui kõik need nädalad võitlesin koduigatsusega, siis nüüd kogen esimest korda elus, mis tunne on igatseda inimesi, kes mulle lühikese ajaga pereks said ja teistmoodi kodutunde lõid. Kui palju tänu ma võlgnen inimestele, kes õpetasid mulle nii palju maailma kohta ja ühtlasi minu enda kohta. Kes leidsid minus külgi, mida ma ise kunagi näinud ei ole, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud. Kes olid mulle toeks hetkedel, kui oli vaja õlga, mille najal nutta. Kes naersid minuga, kui hetk oli täis joovastavat rõõmu. Ma väärtustan igavesti seda hoolivust ja aega teie eludest, mida te, sõbrad, minuga jagasite.

Pole vist mõtet hakata kirjutamagi, kui suureks toeks olid pere ja lähedased. Ma saan sajaprotsendilise aususega väita, et ma ei tundnud pooleteise kuu jooksul end hetkekski üksildasena: tugisüsteem oli kirjeldamatu. Ma ei kahelnud hetkekski, et hoolimata sellest, et ma tuhandete kilomeetrite kaugusel olen, keegi kodustest minust nüüd vähem hoolib. Eemal oldud aeg tõestas järjekordselt, et nende peale võib alati loota. Iga päev ikka ahhetasin kui väga mul pere, peika ja teiste kallite inimestega vedanud on. Vahel ma tõesti ei saa aru, kuidas ma seda kõike väärin. Aga olen igavesti tänulik!

Positiivse üllatusena tuli see, kui palju motivatsiooni andsid isegi võõrad inimesed, kes Eestist mulle kirjutasid ja mu tegemistele kaasa elasid. Mul on rohkem kui hea meel näha, et nii palju on neid, kellele lähevad korda suured ja siirad ettevõtmised. Iga postkasti tulnud edu sooviv sõnum aitas mind suuresti ja ühtlasi pani tundma, et nii tore on olla eestlane. Need hetked olid eriti patriootlikud.

Ma ei ole nüüd uus inimene, ei usu ka, et ma nüüd parem inimene olen. Võib-olla olen ma nüüd mingil määral muutunud, aga mitte nii väga iseloomu, vaid eluvaadete poolest. Südames ja peas läksid siiani lukus olnud uksed lahti – võtmed leidsin Togost.

Kokkuvõtteks ütlen, et Togosse minek oli mu elu parim otsus. Ma pole kunagi olnud õnnelikum kui praegusel hetkel.

Unustamatu, ennast avastav ja elu muutev kogemus.

Hüvasti Togo,

jään igatsema

Au revoir!

Lõpusirge

6. nädala õppetund: Pea püsti, sirge seljaga ja naeratus näol finišijooneni välja.

Reede oli mu viimane päev Agou’s. Rural Life’i programmi eestvedaja korraldas kõikidele intern-idele neljapäevast reedeni kestva celebration-i, mis minu puhul oli ka hüvastijätt kohalikega ja Agou’ga. Reedel algas ka Agou’ festival, mis kestis terve nädalavahetuse, hõlmates karnevali, teatrit, muusikat ja kõikvõimalikku Togo-pärast.

Neljapäeval alustasime oma tegemisi endale T-särkide kujundamisega. Meid aitasid kohalikud professionaalid, kogu protsess oli üsnagi aega nõudev: valmis said need alles reedel. Kõige pealt pidime pildi paberile kritseldama, seejärel selle põhjal mustandi särgile joonistama ja lõpetuseks spetsiaalse pintsli ja värviga kontuuride põhjal selle kõik särgile peale maalima. Edasi tegutsesid abimehed, kes leotasid särke veel värvisegudes, et särgile muster anda. Minu pilt särgil kujutab kombinatsiooni siin veedetud ajast ja mälestustest, aga küll näete ise, kui koju jõuan.

Ja reede õhtu oli minu Agou’ elu kõige vägevamalt, võimsamalt ja lõbusamalt veedetud aeg. Kogu kultuurikeskuse õu oli täis külaelanikke, noori ja vanu, muusikat, trumme, rõõmu ja tõelist Aafrika-tunnet. Tõeline elamus oli tantsimine hämmastavalt kiirete trummirütmide saatel. Jembe-mängijad kogunesid suurde ringi, mille keskel meie tantsisime nagu tõelised aafriklased – mul pidavat see suurepäraselt välja tulema, muide! Kohalikud laulsid oma keeles meeleolukaid laule, hõlmates nende sisse kõikide intern-ide nimed, mil nimetatu pidi ringi keskel oma soolo-osa esitama. Kõige selle taustal voolas ojadena külapealiku poolt kingitud Togo gin’i ja emotsioonid olid ülevoolavad. Kõhud täitsime kohalike poolt vaaritatud toitudega, mis olid vürtsikamad kui eales varem. Ühtlasi öeldi mulle „You eat like a true Togolese person!“.. olin uhke, aga selle kombe proovin siiski Togosse jätta. Grandioosne pidustus lõpes minu jaoks melanhoonilise ja siira jutuajamisega Gabrieliga, heites pilgu kultuurikeskuses veedetud ajale ja lõpetades Gabrieli sõnadega „The culture centre will never be the same without you.“  Südant liigutav, meeleolukas ning fantastiline õhtu Agou’ga hüvasti jätmiseks. Unustamatu.

Kõigest mõni tund magada saanud, pidin ennast varahommikul üles ajama, et viimased asjad kokku pakkida. Pakkimisel kasutasin muidugi legendaarset istun-kohvri-peal-ja-surun-luku-kinni tehnikat. Works every time ehk mahutasin kõik ära. Hommikul nägi kultuurikeskuse õu välja nagu tornaado tagajärg. Täielik kaos. Reaalne tõestus sellele, et tegu ei olnud mingi rahuliku peoga.

Taas ja viimast korda tuli istuda minivan-i peale, heita viimane pilk Agou’le ja sõita Lome’sse. Minu lahkumise puhul tulid Lome’sse ka kõik teised intern-id, et viimane laupäev koos veeta. See sõit oli selle aja kõige mugavam – Jules tellis meile eraldi juhi ning igaüks sai bussis täitsa oma koha seda kellegagi jagamata.

Agou’st lahkumine oli kurb. Pidin jätma selja taha kõik need naerusuised lapsed, iga hommikused tervitavad kohalikud, „pssssszzz“-itavad motikajuhid, maailma kõige aeglasema ühendusega Interneti-kohviku, imeilusad kõrged mäed ja kõige tähtsama – kultuurikeskuse. Kultuurikeskusesse jäid maha fantastilised mälestused nagu Jules’i jutupliiatsi episoodid, unised varahommikud, pisaraid välja kiskuv naer, südant lõhestavad jutuajamised, ühised söögi tegemised, need „meie“ naljad. Sinna jäid tunded nagu siirus ja heasüdamlikkus, tolerantsus ja usaldus. Jään isegi igatsema Christopheri igapäevaseid äpardusi, Heleni virelemist moskiitohammustuste üle ning Gabrieli igaõhtust soovi õlut trimbata. Ja kummalisel kombel jään puudust tundma ämbri-dušist, põrandal küürutades toidu valmistamisest ja elektrita elamisest. Mälestuste puhul on kõige lohutavamaks küljeks teadmine, et need jäävad alles igaveseks, nad säilivad hinges ja kogemustepagasis. Seega Agou’st lahkumise hetk oli minu jaoks naeratus läbi pisarate.

Lome’s panime asjad maha taas Todo juures ning võtsime suuna The Grand Marche’le, et viimaseid oste sooritada. Fakt on see, et šopahooliku soon ei kao minust kuhugi, isegi kolmandal korral Togo kõige suuremat turgu külastades. Kõiki neid meeli köitvaid riideid ja ehteid nähes läks ikka kulm krimpsu endale meelde tuletades, et oma pagasisse midagi suurt ma enam pole võimeline mahutama.

Laupäeva õhtuseks „maiuspalaks“ oli vanasse heasse pizzrestorani minek. Õnnepisar silmanurgas, nautisid kõik vaikuses ja rahulolus seda taeva kingitust, lahkudes restoranist suurema naertusega kui kunagi varem. Nii vähe ongi õnneks vaja, tõsi ta on.

Ja pole paremat viisi oma viimase pühapäeva veetmiseks kui randa minemine. Lome’ rand ei ole muidugi nii märkimisväärselt ilus kui Aneho’ oma, aga rannalõvi nagu ma olen, piisas mulle liivast, veest ja päikesest. Lisaboonuseks oli mu vahva seltskond. Rannapäev lõpes paraku möödapääsmatu nukra olukorraga: pidin hüvasti jätma legendaarse KEHK-i ehk Uli ja Isabeliga ning Jessica ja Marchetti’ga, kes läksid tagasi Agou’sse. Sai lubatud, et kohtume tulevikus veel. Euroopa pole nii suur midagi ju.

Õhtuks kutsusid Lea ja Lauren mind, Helenit, Gabrieli, Christopheri ja Ferrari’t saksa restorani sööma. Kuigi mulle väga meeldib Aafrika köök, pean ometi tunnistama, et sellesse restorani minek oli absoluutselt õige valik. Milline elamus! Millised kokteilid! Milline teenindus! Milline toit! Olles praktiliselt üle 6 nädala Togos taimetoitlane olnud, oli liha nagu kaua oodatud jõulukingitus. Pole kahtlustki, et minust ei saa mitte kunagi taimetoitlast. Ma ei suudaks sellest kõigest loobuda.

Esmaspäeva hommikul jätsin hüvasti oma kallite Aasia intern-idega, kes samuti Agou’sse naasesid. See vist oligi hetk, mil mul jõudis päriselt kohale, et nüüd hakkabki kõik läbi saama. Süda oli hell ja pisarad voolasid mööda põske alla. Võib-olla oli see hüvastijätt raskem, kuna tõenäosus neid inimesi tulevikus näha on veidi väiksem. Ülejäänud päev möödus AIESECi kontoris viimaseid pabereid korda ajades.

Tutvusin veel ühe Emmanueliga, kes elas 5 aastat Hiinas. Väga kummaline oli näha togolast, kes rääkis Christopheriga puhast hiina keelt. Emmanuel meenutas mulle Sam’i – mõlemad nii tolerantsed, avatud mõttemaailma ja –viisiga. Olen jõudnud arusaamale, et need togolased, kes on ka muud maailma näinud peale Aafrika, erinevad kohalikest suuresti. Nendega on kuidagi lihtsam suhelda, nad mõistavad mind paremini, nad teavad asjadest rohkem. Mul on kirjeldamatult hea meel, et ma olen Togos nii palju erinevaid inimesi kohanud, kes kõik on kuidagi erilist mõju mulle avaldanud.  Nii kummaline, kui see ka ei ole, pole oluline absoluutselt aeg, mida sa inimesega tutvumiseks ja lähedaseks saamiseks vajad, vaid vajalik on üks õrn hetk, kui mõistad, et see maagiline side on juba saavutatud.

Väsimus on praeguseks hetkeks nii suur, et ei oska sõnadessegi panna. Energiavarud on nullis. Õnneks on see tõestus ühtlasi sellest, et nautisin igat minutit Togost 110% ja pole kahtlustki, et kogu energia läks asja ette.

Täna on mu viimane öö Togos, homme õhtul on lend Pariisi ja sealt Tallinnasse. Jõuan Eestisse neljapäeval, 9. augustil, kell 15.10.

Veedan tänase Lea’ga – sõbraga, kes oli esimene, kellega seikluste alguses tutvusin ja viimane, kellega Togos hüvasti jätan.

Viimased sõnad panen kirja koju lennates.

KEHK. Vasakult: Uli, Isabel, Marion

My sweet Isabel!

Pa-pa-paaarty!

"Estonian girl sure knows how to party in African style." :)

Ülalt alla: Emmanuel, Jules, Gabriel

Lapsed on alati väsimatud pidulised. Ülemine preili on mu isiklik juuksur Agou's, muide!

Pizzzaaa! Vasakult: Gabriel, Uli, Christopher, Isabel, Ferrari, Jessica, Marion, Marchetti

Meie fancy restorani-õhtu. Vasakult: Gabriel, Ferrari, Lauren, Lea, Marion, Christopher, Helen

The cocktail.. YUMM!

Viimane nädal Agou's

Jovo-laul: Jovo-jovo bonsoir, ca va? Bien! Merci! - Ja korrutage see umbes 1736-ga... nii palju kordi lauldakse seda meile päeva jooksul.

Esmaspäeval ja teisipäeval jätkasime Inglise keele klubiga Tuhkatriinu lainel. Nagu sai lubatud, joonistasime muinasjutu tahvlile. Rõkkavat naeru ja kilkeid oli terve ruum täis: kõikidele tegelastele andsime nime „õpetajate“ seast, printsiks oli Emmanuel, mis kõigile suuresti nalja pakkus. Ka Emmanuelile, kelle ülesandeks määrasime oma imeilusa Tuhkatriinu joonistamise. See meistriteos nägi küll välja rohkem nagu 3 ööd magamata ja pidu pannud pöialpoiss, aga maitse üle teadupoolest ei vaielda. Lapsed elasid loosse tublisti sisse, jutustasid ja joonistasid samal ajal.

Teisipäeval käisime Häbelikku vaatamas, vanaema kannab tema eest ilusti hoolt. Ta on endiselt väga nõrk, aga tunneb ennast paremini. Nägin isegi suunurki kõrgemale tõusmas. Mis oli ühtlasi kinnitus sellele, et rahaline toetus läks õigesse kohta. Soovime jõudsat paranemist talle!

... Häbelikul on vanaemaga vedanud, aga mis nendest saab, kes üksi on?

Rõõmu on kultuurikeskuses veelgi – oleme väga õnnelikud Jules’i üle, kes suurte pingutuste tulemusena sõjakooli sisse sai. Äärmiselt positiivne on näha, et headel inimestel hästi läheb. Sellistel, kes seda tõesti väärivad.

Ja kolmapäev oli jälle üks suur naeratuste päev. Kuna see nädal on minu viimane nädal Agou’s, ei saa kuidagi siit lahkuda nägemata uuesti DEG-i orbudekodu lapsi. Seega mina, Isabel, Uli, Marchetti ja Ferrari võtsime minu algatusel ette DEG-i lapsi külastama minna. Kaasa haarasime kõike toredat, mis lastele meeldib: mänguasjad, paberid-pliiatsid, värviraamatud, vesivärvid, õhupallid. Meid tervitas endiselt sõbralik ja naerusuine Papa Peter, kes tutvustas ka lapsi lähemalt. Päris palju kasvab DEG-is õdesid-vendi ja lisaks 2 paari kaksikuid: 10-aastased ja 5-kuused.

Tüki mu südamest krahmas endale 5-kuune Joshua. Papa Peter pani pisikese mulle sülle, kuhu ta ka põhimõtteliselt terve külastuse lõpuni jäi. Pärast pikemat aega mu juuste ja sõrmedega mängimist vajus Joshua vastu mu südant sügavasse unne. Ja see vist oli kõige emotsionaalsem, siiram ja omakasupüüdmatuim siin veedetud hetk: tundsin ja nägin reaalselt, kui väga vajab laps tähelepanu, hoolimist ja füüsilist lähedust. Mille tulemusena ta end turvaliselt ja kaitstuna tunneb. Laps, kellel ei ole vanemaid, kes seda kõike pakuksid. Tahaks nii palju öelda veel, aga.. seda hetke on nii raske kirjeldada. Ma olen natuke totras olukorras praegu, kuna tõesti üritan oma mõtteid edasi anda, aga see vist on liiga isiklik, liialt hingeline, et sõnadega end väljendada.

Lastega veetsime hullult lõbusalt aega. Maalisime vesivärvidega pilte (millest paljud mulle koju viimiseks kingiti), rääkisime juttu, mängisime trummi. Sattusin jutustama 11-aastase poisiga, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Päris tõsiselt, saime korraliku vestluse maha pidada. Selgus, et ta on inglise keelt koolis õppinud. Võib-olla te ei mõista, kui hämmastav see minu jaoks on, et nii noor togolane räägib lisaks prantsuse ja kohalikule keelele veel inglise keelt, aga kui te näeksite, kui madal haridustase siinsetes külades üldiselt on, siis küll te mõistaksite. Ja neile kõigile nii väga meeldib koolis käia, nad lihtsalt tahavad võimalust selleks. Taaskordne tõestus sellele, kui väga iga laps haridust vajab.

Papa Peter ütles, et olenemata sellest, et neil Mama’ga endal lihaseid lapsi ei ole, on need lapsed nagu omad. „We are a big family“. Papa ütles, et ta ei jõua vanaisaks saamist ära oodatagi. Dieu Est Grand on paik, kuhu esikohale on seatud armastus. Koht, mis jääb mulle igaveseks meelde naerunägude ja avatud südametega.

Tagasi kultuurikeskusesse jõudnud, toimus minu jaoks viimane Inglise keele klubi tund. Edaspidi on inglise keele õpetamine Agou’ noortele Gabrieli, Heleni, Christopheri ja Uli töö. Aga õnneks on lapsed heades kätes, usun oma kaaslaste edukusse ja õpilaste võimetesse!  

Neljapäeval andsime Antoine’iga viimase lihvi mu projektile. Kokkuvõtteks neelas selle koostamine küll meeletult energiat, aega, higi, verd ja pisaraid, aga ma arvan, et sain sellega päris hästi hakkama. Üllatasin ennastki, et tundmatusse vette hüpates pinnale jäin ja kaldale ujusin. Nüüd on see kõik vaja veel teostada ehk Eestisse jõudes ootab projekti tähtsaim ja ühtlasi raskeim osa ees: fundraising. Aga endiselt hoian pea püsti ja hoian meeles, mis on kõige tähtsam ehk minu panus Togo orbude aitamisele, mille maksimaalne tulemus on neile kodu võimaldamine.

Päris raske on seletada, kui oluline see projekt on. Kuidas sellega nii palju muuta saab. Kui palju ma vaeva nägin, kui palju erinevaid uksi ma endas avama pidin, et vaja minev info koguda mitmete ja mitmete intervjuude, orbudekodude külastuste, ise nendes tingimustes elamise näol. Ja kui palju see minult nõudis, et isepäini kogu materjal kokku panna. Raske on selgitada, kuidas siin elades kõigesse nii hingeliselt ja südamega suhtuma hakkasin, kuidas see mu silmi avas. Raske on teiste silmi avada, kui ei olda seda ise kogenud. Võib-olla millest piisaks, on mõistmine ja usaldus.

Uli ülesandeks oli mulle NGO-ga goodbye party korraldamine. Käisime kohalikus Agou’ restoranis: 2-käiguline lõuna ja vein. Antoine pidas ka siira kõne, et väljendada tänutunnet minu töö eest ja austust selle vastu, et midagi nii suurt ja olulist ette võtsin. Ta on minu üle väga uhke. Ka teised intern-id rääkisid, kui hea meel neil oli minuga koos NGO-s töötada ja kui tänuväärseks nad minu südamlikkust antud projekti puhul peavad. Seda kõike oli äärmiselt armas kuulda, et minu tööd väärtustatakse. Pidulikult anti NGO poolt mulle internship-i tõendav sertifikaat ja intern-ide poolt joonistatud vahva head-aega-pilt ilusate soovidega.

Ma vist ei ole päris täpselt kirjeldanud kultuurikeskuse ehituslikku struktuuri. See on hästi suur hoone Agou Apegame keskel. Ühes tiivas on meie osa magamistubade, terassi, tualeti ja pesemisruumiga. Teises tiivas on klassiruum, kus Inglise keele klubi toimub. Mõlemat osa ühendab hiiglaslik aula-võimla sarnane ruum lavaga. Seal toimuvad suuremad üritused nagu kontserdid, küla koosolekud ja teatri etendused.

Õhtul toimus kultuurikeskuses Agou Missvalimised 2012. Rahvast oli nagu murdu, lärmi nagu laadal olles. Aga hullult vägev kogemus. Missikandidaate oli 12, kõik riietatud traditsioonilistesse kleitidesse ja kaunistatud Aafrika-päraste ehetega ning kingi asendasid paljad tallad. Noored poisid olid hullumas, nende isased hõiked ja möirged panid iga kohal viibija kõrvad kumisema. Peale selle, et võistlejad ühistantse esitasid, tegid seda ka publiku seast valitud kohalikud dance battle’ite näol. Esinejatele visati lavale komme, mõni julgem astus isegi lavale, et oma favoriidile komm pihku või taskusse panna. See on  f a n t a s t i l i n e, millised tantsuoskused togolastel on, nii noortel kui vanadel – pole vahet, kas tegu on äsja kõndima õppinud lapsega või kepi najal kõndiva vanaemaga. Tantsuliigutused pole absoluutselt mingi hõimutantsu moodi, mida enamik tõenäoliselt filmidest näinud on. Põhimõtteliselt nad suudavad absoluutselt iga kehaosa ja lihast ultrakiirusel liigutada. Kõige suuremad tantsulõvid on noormehed. Muusika kultuurikeskusest kajas ka kaugemale, seega kõikjal oli näha hööritavaid puusi ja värisevaid sääri: kangaroo-mom’id tantsisid hoovi peal, lapsed toolide ja laudade peal. See vaatepilt oli nii hämmastav, siinsed inimesed lihtsalt naudivad muusikat ja lõbutsevad nii kaua, kui energiat jagub. Ja ma siiani ei mõista, kust neil seda energiat nii palju tuleb! Ma armastan Aafrika muusikat, tõmbab alati kõik kohalikud ja ka meid käima, paneb unustama kõik muu ja sisse elama tõelisesse Aafrika kultuuri. Missivõistlus lõpes täpselt enne esikoha välja kuulutamist elektrikatkestusega muide.

Togolastel on päris huvitav liikluskeel. Ma ei oska seda küll 100% tõlgendada,  aga sõidu ajal non-stop signaalitamine peaks vastu tulevatele autodele ja jalakäijatele oma lähenemisest märku andma. Ühtlasi suheldakse pimedas tulede välgutamisega, aga ilmselt mitte miilitsa väljas oleku tõttu (siin kandis neid vist üldse ei ole), vaid teel olevate aukude vms eest hoiatamiseks. Kui tee muutub kolme realiseks, näitab auto või motikas suunatulega, kummalt poolt tema mööda läheb ja seega vastu tulija läheb teiselt poolt, et kokkupõrget vältida. Kõik on paigas. Lihtne. Aga ausalt öeldes väldin pimedas sõidu ajal teele vaatamist.. saaksin närvivapustuse tõenäoliselt. Küll need juba teavad, kes mind kui kõrval istujat talunud on – kriiskav ja paaniline, nagu ma olen. Alles hiljuti Kpalime’st taksoga koju sõites tegi vastu tulev rekka nii jõhkra möödasõidu, et elu jooksis silme eest läbi.

Kõige toredam tunne Agou’s elamise juures on see, et ma ei tunne ennast turistina. Täiesti märkamatult tõmbasid aguulased mind oma ellu, aktsepteerisid eelarvamusteta ja pakkusid mulle kodu.

Täna on mu viimane päev Agou’s.

Tegime pildi.

DEG-i pere. Grupipilt.

Papa Peter

Joshua

Kaksikud

Tüüpiline Uli

Sain oma tunnistuse

Lõunasöök

One for me, one for my friend

5. nädala õppetund: Paksu naha kasvatan ainult läbi pehmema.

Reede hommikul käisin arsti juures. Ei, mitte enda pärast. Käisin uurimas Togo laste tervise kohta. Tavaliselt sellistel intervjuudel tekib mul nii palju küsimusi, et lõppu ei näegi kuskil. Ma olen päris uudishimulik. Aga õigustatult.

Kõige levinum haigus laste hulgas on malaaria, ühtlasi hingamisteede haigused, aneemia ja parasiidid. Haigused on kerged tekkima ja levima peamiselt troopilise kliima tõttu. Kõige raskem on arstiabi saada orbudel, kuna tasuta ei saa kedagi ravida. Haiglal on väga range ja kitsas eelarve, mis kahaneb iga päevaga. Kui laps siiski kiiresti ravi vajab ja haiglasse tuuakse, abita ta ei jää.. aga lõpuks peab keegi-miski siiski kulud katma. Meditsiiniabi eest maksma ei pea need, kellel on tervisekindlustus. Tervisekindlustus on Togos uus asi, varem oli see ainult jõukamatel, kõrgema klassi kodanikel. Paljudel Togo kohalikel seda siiski finantsseisu tõttu ei ole, mistõttu ostetakse ravimeid tänavatelt. Tervisekindlustuse „suurus“ sõltub palgast (laste puhul vanemate palgast), väikse osa katab valitsus. Orb saab tervisekindlustuse ainult siis, kui keegi ta ametlikult enda hoole alla võtab ning selle eest maksta suudab. Arst ütles, et orbude puhul oleks lahenduseks kindlad organisatsioonid, mis nende tervisekindlustuse katmise eest hoolitseksid. Malaaria leviku vähendamiseks korraldatakse Togos mitmesuguseid kampaaniaid, eesmärgiga inimeste käitumist ja suhtumist muuta, näiteks utsitatakse moskiitovõrke kasutuma. Tegelikult saab iga togolane malaariatablettide ostmist endale lubada, aga paraku hangitakse need alles siis, kui malaaria juba kallal. Nagu millalgi kirjutasin, siis HIV on Togos ja kogu Aafrikas tõsine probleem. Viiruse saavad lapsed oma emalt. 2005. aastal alustati Togos kontrollimist, et teada umbkaudne viiruse kandjate arv. Kuna puuduvad andmed, kui palju oli HIV-haigeid enne kontrollimise alustamist, ei osata ka öelda, kas levik on vähenenud või suurenenud. Kontrollimise tulemuste võrdlemisel hetkeseisuga on näha, et õnneks on see siiski vähenemas. Üks põhjus, miks HIV endiselt suur probleem on, on inimeste käitumine ja mõtteviis. Religioonist tulenevalt on paljud arvamusel, et HIV-i pole olemas. Märkimisväärne on aga see, et HIV-i test on Togos tasuta ning HIV-positiivsed saavad tasuta arstiabi.

Ja mõni tund pärast arsti juurest kultuurikeskusesse jõudmist olin silmitsi reaalse olukorraga, kus laps on hädas ja vajab abi. Mäletate Häbelikku? Häbeliku vanaema tõi ta meie juurde, kuna laps oli kõrges palavikus ja vajas kiiret abi. Taustainfona selgus, et Häbeliku ema ja isa hülgasid ta juba ammu ning ta kasvab vanaema hoole all. Kui ma kirjeldasin teile, kui õnnetu ja nukker Häbelik alati on, siis proovige ette kujutada, mis tunne oli mul vaadata tema pisaraid täis silmadesse, keha ülekuumenenud ja värisemas. Pole vist raske aimata, et Häbelikul tervisekindlustust ei ole ja vanaemal pole raha, et arstiabi eest maksta.

Mina, Gabriel ja Helen otsustasime Häbeliku ravikulud kinni maksta. Võib-olla mõne arvates on see vale käitumine, aga sel juhul öelge, mis on õige. Pean tunnistama, et siinkohal tuli tõesti mängu isiklik kaastunne. Ei suuda lihtsalt silma kinni pigistada ja külma südamega haiget last koju tagasi saata kartmata, mis temaga sel juhul edasi saab.

Nädalavahetuseks otsustasime kõik jääda Agou’sse. Agou’s on turg avatud ainult reedeti ja seega läksime teistega pärast tööd ka seda uudistama. Ei oska öelda, kas otsus oli õige või vale.. tühjade kätega ei saanud kuidagi sealt koju tuldud.

Reede õhtul võtsime ette Agou’ ööeluga tutvumise. Agou’s on umbes 3 baari. Läksime oma suure seltskonnaga lähimasse baari istuma ja head-paremat nautima. Tänav kajas Aafrika-laadsest muusikast, õhk oli endiselt soojem kui Eestis rekordkuumuse ajal ja tuju oli parem kui kunagi varem.

Mina, Uli ja Isabel oleme moodustanud Kuldse Euroopa Huumori Kolmiku ehk KEHK-i. KEHK-il puuduvad reeglid, piirangud ja häbitunne. Fantastiline kolmik, ma ütlen. Asendamatud hetked, kui keegi KEHK-ist midagi briljantset ütleb-teeb ning naerul lõppu ei ole. Millegipärast peame ainult meie neid nalju naljakaks. Friends for life, thats for sure.

Laupäeva plaaniks oli Wome’i waterfall-i vaatama minemine. Jules organiseeris meie tripiks minivan-i ja juhi ning seiklus võis alata. Ma olen enam kui kindel, et kodumaale tagasi tulles ei tule minu huulilt ühtegi kritiseerivat sõna Eesti teede kohta, sest siinsete oludega ei saa neid võrreldagi. Kiiruspiiranguid muidugi ei ole, aga kiiruse alla tõmbamise eest kannavad hoolt iga 100 meetri tagused augud (kui mitte öelda sügavikud), mil iga reisija peab kümne küünega istmest kinni hoidma, et mitte lendu minna. Ja ma räägin hetkel asfaldiga kaetud suurtest teedest, mägede- ja slummide-vahelisi teeolusid proovige ise ette kujutada.

Wome’i kosk asub samuti mägedes, mõnikümne minuti sõidu kaugusel Kpalime’st. Minivan-i parkimisele järgnes järjekordne füüsiline eneseületus. Koseni viis küll allamäge laskuv trepp, aga see trepp ei olnud lihtsalt trepp, vaid lauskallakuga 121-astmeline ekstreemsus. Lõpuks sihtpunkti jõudes oli selge, et pingutus oli tühine selle kõrval, mida nägin. Wome’i kosk oli veel võimsam kui Tomegbe’ oma. Ja mis kõige tähtsam: sain ujuma minna! Kosk paiknes nö koopasügavikus, pea kohal laskusid liaanid ja taeva poole vaadates oli näha vaid väikest õhuava, kuna ülalpool olevad puud ja koopaseinad olid niivõrd kõrged ja ühte kasvanud. Seisin näoga kose poole ja mitte kuidagi ei suutnud uskuda, et tegu on reaalsusega, ausalt ka. Elu nagu filmis, vapustav kogemus.

Mis oli veel esmakordne oli see, et ma pole kordagi siin veedetud aja jooksul nii palju valgeid inimesi samal ajal samas kohas näinud: meie järel tuli kose äärde enneolematult suur mass turiste. Saime õnneks enne minema, kui koht ülerahvastati.

Tagasi minek bussini oli korralik trenn jalalihastele (mis valutavad siiani) ja ühtlasi kõhulihastele: ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida, kui umbes 20 inimest samaaegselt ähivad ja puhivad ning saatanad neavad. Lõpuks maha istudes pidasime armsa pikniku, tõmbasime hinge ning lõpetasime oma seiga ideaalse preemiaga: Kpalime’ turule minekuga muidugi. Laupäeviti on kõik turud toodete ja klientide rohkemad kui muudel päevadel. Olin nagu kid in a candy store. Seltskond on minu tunnuslauseks pannud „One for me, one for my friend“, mis peaks minu poodlemisharrastust kõige paremini iseloomustama. Ja hindade alla kauplemises olen juba meister.

Enam ei tule vist kellelegi üllatusena, et elekter pani laupäeval taas plehku (vett ei ole iidamast-aadamast saati). Oli aeg järjekordseks küünlavalgel Jules’i jutupliiatsi episoodiks, mis seekord oli üsna isiklik, seega autoriõigustest lugupidades jääb räägitud jutt kultuurikeskuse seinte vahele.

Pühapäev oli korralik puhkepäev järjekordse raamatu (nüüdseks juba kolmanda) seltsis, kogudes energiat, valmistudes viimaseks töönädalaks ja eesolevateks ning ühtlasi viimasteks Togo plaanideks.

Faktiline selgitus sellele, miks Agou’s on kõige kodusem tunne: Agou koosneb mitmest väiksemast osast, iga osa kannab lisaks Agou’le teist nime. Koht, kus meie elame, on Agou Apegame, „apegame“ tähendab kohalikus keelest suurt kodu. Väärib absoluutselt seda tähendust.

Office work

Suurem osa meie perest. Vasakult: Marchetti, Christopher, Gabriel, Helen, Marion, Isabel, Uli.

All vasakult: Jules, Ferrari

The Wome waterfall

Isabel & Uli - the best ones!

Legendaarse kultuurikeskuse ees. Marion, Isabel, Uli, Gabriel, Christopher, Helen

Kui elektrit ei ole, saab ka küünlavalgel raamatut loetud, pole probleem.

.. Ja avastan iseennast

Inimesed tulevad ja lähevad. Quela läks pühapäeva hommikul ootamatult Ameerikasse tagasi terviseprobleemide tõttu. Seevastu lisandus meiega Marion Marchetti Šveitsist, keda mina nimetan Marchetti’ks. Marchetti on muide lühem kui mina!

Uus nädal algas projekti jätkuga ning Isabeli, Ferrari ja Marchetti ametliku NGO-meeskonda pühitsemisega. „Ametliku“ all mõtlen ma muidugi baaris istumist.

Esmaspäeva kõrghetk oli järjekordne elektrikatkestus õhtusöögi ajal. See andis tõuke mitmetunniseks küünlavalgel vestlusringiks. Nimetagem seda Jules’i jutupliiatsiks.

Togo mehed peavad kohalikke naisi väga ilusateks. Nad armastavad naiste juures kurvikat ja volüümikat keha ning naised ei pelga seda demonstreerida oma kõnnaku ja hoiakuga. Seetõttu on Togo meessugu ka äärmiselt armukade. Enamik mehi eelistavad kodus püsivat naist, kes tööl ei käi ja nelja seina vahel lapsi kasvatab. Selle eesmärgiks on naise eemale hoidmine teiste meeste huviorbiidist. Selgus armas tõde, et siinsed mehed kardavad väga haiget saamist. Togo tüdrukud hindavad noormeeste puhul ausust, truudust ja intelligentsust, ühtlasi head väljanägemist. Enamik neist ei pea oluliseks materiaalseid võimalusi, mille pakkumiseks noormees võimeline on ehk raha ei mängi määravat rolli. Kuigi ma ei ole kohalike tüdrukute suhtes eelarvamusi loonud, tuli see siiski mingil määral üllatusena. Armastuse avaldamine oma poiss-sõbrale pidavat siinsete tüdrukute puhul haruldane olema.

Vaestemates Togo piirkondades on enamik koolipoisse esikohale seadnud oma pere. Nad käivad koolis, et omandada haridus ja seejärel võimalikult sissetoov töö, et oma pere tulevikus ülal pidada. Kui see tase saavutatud, hakkavad nad alles naisevõtu peale mõtlema. Jules on üks sellise eluviisi esindajaid.

Ma vist ei ole rääkinud paari nädalavahetuse tagusest humoorikast intsidendist, mis juhtus Lome’st Agou’sse sõites. Teadupoolest on Christopher üsnagi kohmakas ja ullike Taiwani noormees, aga suure südamega seltskonnalõvi. Marsruudil Lome’st Agou’sse istus Christopheri kõrvale suuremat laadi umbes 35-aastane tõeline proua, kes kategooriliselt keeldus minivan-is mujale istumisest. Me nimetasime selle tädi Big Mama-ks. Big Mama sihtmärgiks oli Christopher. Ta üritas 2 tundi Christopheriga jutule saada, pakkudes talle tee pealt ostetud küpsiseid ja kõike paremat, millele Christopher väriseva häälega vastas No merci, no merci! Sellele järgnes Big Mama rõkkav ja minivan-i raputav naer, mis – mis siin salata – ka teisi peale Christopheri natuke hirmutas. Big Mama peatus oli enne meid, maha astudes küsis veel Christopheri telefoninumbrit. Christopher kartis Big Mama’t väga.

Selgus, et Christopheri hirm oli õigustatud. Järgnev osa jutupliiatsist oli küllaltki šokeeriv. Kõik Big Mama’d, kes turgudel töötavad, teenivad üsnagi kopsakaid summasid, eriti rõivamüüjad Grand Marche’l. Need naised on rikkad, elavad suurtes majades, omavad autot ja luksuslikku elu. Ja on vallalised. Kui küsisin, miks neil meest ei ole, vastas Jules, et nad ei taha mehe kontrolli all olla. Neile meeldib võim. Togos ei ole saladus, et levinud on prostitutsioon. Noormeeste puhul, ma mõtlen. Paljude meestudengite sagedaseks taskuraha teenimise meetodiks on Big Mama’dele teenuste osutamine. Teenuste kasutajad maksavad päris hästi muide, aga hind on kokkuleppeline. Üldiselt pidavat see jääma 50 000-150 000 CFA ehk 75-225 euro vahele. Lisaks ostetakse poistele „tänutäheks“ uhkemaid riideid, pakutakse süüa ja parimal juhul kingitakse auto. Aga ka Big Mama’d on väga armukadedad: kui Big Mama peaks tabama oma favoriit-noormehe noore tüdrukuga, siis – nagu Jules ütles – You will have a Big Problem with Big Mama. Lome’s on 2 baari, kus Big Mama’d kindlatel nädalapäevadel pesitsevad ja noormehi ootavad.

Kuidagi kõhe oli jutupliiats lõpetada sellise kulisside taguse paljastamisega, seega lõppmõtteks jäi mitteteadjate järgmine küsimus: kuidas sa saad aru, et oled tõelise armastuse leidnud? Ammendavaks vastuseks jäi õhku rippuv romantik-Marioni mõttetera „You know it when you know it.“

Inglise keele klubis keskendume hetkel lastele lugema õpetamisega. Kuna siinsed lapsed ei ole kunagi Tuhkatriinust kuulnud, on see lihtsaim ja arusaadavaim lugu, mida lugema ja jutustama õppida ja õpetada.  Järgmisel nädalal hakkan lastega läbi inglise keelse jutustamise seda muinasjuttu joonistama.

Teisipäev oli aga Christopheri ja Taiwani, tänane Uli ja Austria päralt. Lapsi tegelikult ikka väga huvitab muu maailm peale Aafrika. Peale maailma tundma õppimise, tahavad tüdrukud enamasti teada moest ja lugeda armastuslugusid, poisid aga jalgpallist rääkida. Poisid on agarad kõikvõimaliku info kirja panemises ja kaasa töötamises, tüdrukud on natuke tagasihoidlikumad. Antonia tuli üleeile Burkinast tagasi ja osales inglise keele tunnis ning pärast ütles, et lapsed on tema arvates tublisti arenenud.

Tunnid sisaldavad ka alati lõbusamaid tegevusi: paneme arvutitest hoogsa muusika peale ja tantsime või lapsed õpetavad meile kohalikke tantse ja mänge. Vahel nad tahavad mingeid sõnu saksa, eesti või hiina keeles kuulda ja kordavad järele. Kuna kohale tulemine ei ole kohustuslik, üritame neile õpetada teemasid, mida nad tegelikult ka kuulda tahavad ja koolis ei õpetata. Tunni lõppedes ei kipu nad enamasti äragi minema.. see peaks hea märk olema.

Kui ühes postituses rääkisin kohalikust marakratist Kustist, siis teistest lastest erinev on ka üks umbes 4-aastane poiss, pangem tema nimeks Häbelik. Häbelik on väga nukker. Ma ei ole kunagi tema näol naeratust näinud. Ent ometi otsib ta seltskonda, seetõttu luusib ta kultuurikeskuse ümber ringi, aga lähedale pelgab tulla. Tavaliselt läheb keegi meist ise ta juurde, ulatab sõbraliku käe ja kutsub Häbeliku meie juurde istuma. Rohkem Häbelik ei tahagi. Ta istub vaikselt meie kõrval, vahel mitu tundi. Ja kui ma vaatan tema õnnetutesse sügavatesse silmadesse, tilgub mu süda iga kord verd. Nagu ma rääkisin, kannatavad  paljud Agou vanemateta lapsed sunniviisilise farmitöö tegemise all, et söönuks saada. Neist ju hoolitakse vaid nii palju, et laps päevast päeva tööd korralikult teeks. Me kõnnime Agou’s ringi teadmata, kes vastu tulevatest lastest on orb ja kes mitte. Häbelik tuletab mulle seda iga päev meelde. See teeb mul seest kõik väga raskeks. Ja siis teistpidi jälle kergemaks, sest ma tean, et ma vähemalt annan oma panuse selle õnnetu seisu parandamiseks. Mine sa tea, äkki saan ka Häbeliku lõpuks naeratama.

Nüüdseks olen alustanud oma projekti jaoks eelarve koostamisega, mis on vist kogu protseduuri kõige raskem osa. Matemaatikas olin ma tugev kolmeline ja igasuguste Exceli-tabelite koostamisest viilisin Arvutiõpetuses osavalt kõrvale. Noh, omad vitsad peksavad. Aga õnneks on kultuurikeskus täis Aasia imelapsi, kes mind selles valdkonnas aitavad. Igatahes, hakkab looma. Ma olen lõpusirgel oma projektiga, muide.

Ma tunnen end siinsetes elamistingimustes juba nii mugavalt, et ei mäletagi, mis tunne on kahvlit ja nuga söömiseks kasutada, riideid lasta pesumasinal pesta ja mitte teha seda käsitsi keskmiselt kaks tundi, magama minna kontrollimata, kas moskiitovõrk on ikka tugevalt voodi küljes, muretsemata, kas võtsin ikka malaariatableti hommikul sisse ning arvestamata, kas järgmisel päeval on elekter/vesi või mitte.

Hullult neutraalseks olen kõikide probleemide ilmnemisel muutunud. Silm ka ei pilgu enam, kui jalutan Interneti-kohvikusse 30 minutit ja sama targalt tagasi lähen, sest ühendus oli alla igasuguse arvestuse või lihtsalt elektrit polnud. Ei teki ka mingisuguseid märkimisväärseid emotsioone, kui selgub, et gaasiballoon on tühjaks saanud ehk pole õrna aimugi, millal sooja toitu jälle uuesti süüa või kohvi juua saab.

See kõik vist tuleb sellest, et siin elamine ja kõige kogemine paneb mõistma, mis on elus oluline ja mis omab vähem tähtsust. Mis on väärt muretsemist ja mille puhul aitab pigem positiivne mõtlemine. Kuidas leida endas tugevam külg ja millistel hetkedel lubada enesel nõrkushetkesse vajuda. Millal öelda õigeid sõnu, teha õigeid tegusid ja avastada, et igast väiksest sõnast ja teost võib alguse saada midagi erakordset ning mitte loobuda oma põhimõtetest ja tõelisest olemusest. Ja milleta on võimalik füüsiliselt hakkama saada ja kelleta emotsionaalselt ei ole.

Ma ei ütleks, et mul on tekkinud uued prioriteedid. Pigem ütlen, et esialgsed prioriteedid on tugevad juured alla saanud ja õigesse kohta kinnitunud.

Avastan Togot

4. nädala õppetund: Läbi tule ja vee, aga lõpuni välja.

Raske töönädal seljatatud, läksime reede pärastlõunal Uli, Gabrieli, Heleni ja Christopheriga Lome’sse. Reisimugavusi ei hakka parem kirjeldamagi, aga Lome’sse me lõpuks jõudsime ja esimese asjana oli mul vaja viisat pikendama minna. Mõeldud-tehtud, läksime oma ööbimispaika, milleks oli Todo kodu. Todo on neiu AIESECist. Magada tuli küll põhimõtteliselt palja põranda peal, aga ei hädaldanud. Reedel jõudsid Togosse järgmised intern-id: Isabel Saksamaalt ja Ferrari Hiinast. Ferrari sai oma inglise keelse nime muide selle järgi, et talle – üllatus-üllatus – väga Ferrarid meeldivad. Isabel ja Ferrari hakkavad samuti Agou’s NGO Foundation’iga töötama, elavad host-family’s. Ka Uli võeti minult ära tagasi host-family’sse, põhjuseid ei hakka välja tooma, aga olen nüüd taas oma toas üksi. Kahjuks.

Õhtul läksime Gabrieli sünnipäeva tähistama. Kutsusin ka Lea ja Laureni ühinema, kes soovitasid suurepärast pizzarestorani. Kuna liha sööme siin piiratud toiduvaliku tõttu üldiselt vähe, siis pizza oli kui taevakingitus (muidugi tekitas igatsuse tädi Agnese Trehvi-pizzade järele). Õhtut saatsid nali ja naer, klaaside kokkulöömine ja seltskonna nautimine.

Laupäev algas äratuskellaga 5.30. Meie nädalavahetuse suurimaks ettevõtmiseks oli Togoville’i minemine. Togoville on küla, millest Togo arenes, asub umbes tunnise sõidu kaugusel Lome’st. Palkasime takso terveks päevaks, mahutades peale 6 sõitjat (mina, Uli, Gabriel, Helen, Christopher ja Ferrari) + juht.

Pärast I Maailmasõda olid Togo ja Ghana ühendatud, see ühisala kuulus Saksamaale. Pärast II Maailmasõda jaotati see Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. See osa, mis kuulus tol ajal Suurbritanniale, on nüüd Ghana ja Prantsusmaa osa on Togo. Togo saavutas iseseisvuse 1960. aastal 27. aprillil.

Enne Togoville’i jõudmist külastasime orjamaja (slave house), kus 19.sajandi alguses orje hoiti. Maja restaureeritakse hetkel UNESCO poolt, aga üldises pildis on see väga hästi säilinud. Orjadeks olid nii mehed, naised kui ka lapsed. Orjapidajateks olid ameeriklased, hollandlased, portugallased, prantslased, šotlased jne. Orjad paigutati põranda alla pimedusse, püsti seismine polnud võimalik, kuna ruumi kõrguseks oli umbes pool meetrit. Sain ka ise põranda-aluse olukorra ära proovida, tõesti ei olnud mugav. Ülalpool põrandat oli suur laud, mille taga orjapidajad head ja paremat sõid ja jõid. Kui kokku oli kogutud umbes 100 orja, saadeti nad ameerikasse tööle, et aafriklaste töörammu ära kasutada. Orjade „kohustuseks“ oli Ameerikas ka uusi „orje toota“ ehk lapsi saada, keda samuti tööle rakendada. Keskmiselt suri ühel rännakul Togost Ameerikasse 50% orjadest. Kui ori põgeneda püüdis, lasti ta maha. Naisi vägistati kõigi ees, neid häbistati ja peksti.  

See vahva härra, kes meile orjamaja ajaloo rääkis, oli vaimustuses, kui kuulis, et ma olen Eestist. Ta polnud varem ühtegi eestlast kohanud ja seega küsis ka minu Eesti kontaktandmeid, et Eesti kohta edaspidi minult soovi korral infot saada.

Seejärel läksime paadiga Togo järvele, mööda järve jõudsimegi Togoville’i. Paadisõit oli äärmiselt ekstreemne ja lõbus 40-minutiline seiklus. Polnud see mingi suurem asi paat, lasi korralikult vett läbi ja hulgakesi peal olles tekkis korduvalt tunne, et lähme ümber. Togoville’is ankru maha pannud, sisenesime külasse ning samal hetkel võttis meid rajalt maha tundmatu härra, kes väitis, et tema organisatsioon tegeleb Togoville’i turistide vastuvõtuga ja me peame end organisatsiooni presidendile tutvustama enne, kui edasi läheme. Kõhklevate pilkudega läksime presidendi jutule, pärast mida härra president teatas, et me peame Togoville’i sisenemiseks neile maksma. Mul polnud kahtlustki, et tegu on lauslollusega ja juura-perest nagu ma olen, nõudsin ametlikku paberit, mis kinnitaks, et külasse sisenemine on tasuline. Otseloomulikult jätkasime oma teed midagi maksmata. On ikka sulid!

Lõpuks oli ka taksojuht mööda teed Togoville’i jõudnud ning tema abil otsisime kohaliku noormehe endale giidiks, väikse ja mõistliku tasu eest muidugi. Togoville on voodoo-kultuuri suurim esindaja Togos. Giid näitas meile voodoo-jumalat, kes pidavat kogu küla kaitsma, õnnetustest eemal hoidma ning kohalikke aitama, kui nad hädas on. Peale voodoo-jumala on külas veel üks voodoo-mehike, kelle peal kõikvõimalikke rituaale rakendatakse. Igal laupäeval kogunevad külaelanikud tema juurde ja valavad selle peale kanaverd, mis pidavat jõudu ja energiat andma. Seejärel räägivad temaga, kummardavad, kurdavad oma muresid, paluvad abi, palvetavad ning valvad veini tema jalgadele.

1982. aastal külastas Togoville’i Rooma paavst Jean-Paul II, kuna külaelanikud olevat näinud, et Neitsi Maarja ilmutas end järve peal. Paat, mida paavst järvel käimiseks kasutas, on siiani järve ääres nö vaatamisväärsus. Paavst siiski Neitsi Maarjat ei näinud ning Neitsi Maarja ei ole end pärast seda rohkem ka ilmutanud. Seda esimest ja viimast ilmutust kujutab järve lähedal asuv imeilus altar, kuhu sündmus maalitud on.

Togoville on üsnagi erinev teistest küladest, mida ma Togos näinud olen. Väga rahulik ja eraldi seisev, kui mitte öelda üksik. Ja just seetõttu omamoodi ja eriline. Mis eristas kohalikke ülejäänud aafriklastest oli see, et meie poole ei vaadatud kui „valgete“ poole ehk ma ei tundnud hetkeksi, et mind jõllitataks või meie suunas liigset tähelepanu osutataks. Üldiselt on Togoville’i rahvas vaoshoitud – igaüks teeb oma asja. Seetõttu jäi sealne õhkkond kuidagi salapäraseks. Jäi tunne, et peidus on veel midagi, mis tahaks avastamist. Sellisel müstikalainel jätkasime oma seika, suundudes väikelinna Aneho poole, et kerge paus teha.

Aneho’s on väga ilus rand. Hiiglaslikud lained, merekarpidest tulvil liiv ja tuules õõtsuvad palmipuud. See oli koht, kus hetkeks maha istuda, natuke asjade üle järele mõelda ja kaugustesse vaadata. Seda hetke oli vaja.

Muide, korruptsioon on Togos igapäevane. Meie takso võeti reisi jooksul 2 korda politsei poolt rajalt maha (seadus siiski keelab rohkem kui 4 inimese sõidutamist), aga olukord lahenes paari minutiga – taksojuht poetas miilitsahäärale mõned tuhanded CFA-d pihku ja sõit võis jätkuda.

Kokkuvõtteks oli tripp suurepärane, absoluutselt väärt varast ärkamist ja mööda põllu-laadset teed ülerahvastatud taksoga kolisemist. Päeva lõpetuseks valmistas Uli meile Austria-pärast toitu ja pannkooke. Ideaalne.

Nädalavahetused Lome’s panevad alati Agou’d igatsema, kuigi veedame siin enamuse nädalast. Lome on meeletult väsitav, rahvarohke ja kiire nagu suurlinnale kohane. Seega pühapäeviti on alati hea meel „koju“ tagasi tulla. Parim hetk Agou poole jõudes on siis, kui mäed ilmuvad silmapiirile. Siin tunnen ennast kodusemalt ja turvalisemalt. Ilmselgelt olen väikeriigi kodanik.

Ma olen meie seltskonnast kõige vanem olija. Nüüd olen mina see, kes uutele infot jagab ja küsimuste korral aitab, kuna Quela ei ole väga tihti siin. Pealegi, ma olen väga suure töö seoses oma projektiga ära teinud, palju vajalikke andmeid välja uurinud ja kirja pannud, mida on ka järgmistel intern-idel vaja. Päris imelik ikka: paneb mind tundma, et ma oleks siin olnud kauem kui tegelikult. Küllap on asi selles, et iga päev on niivõrd uus ja tulvil uusi kogemusi ja teadmisi.

Ma ei väsi korrutamast, et meie seltskond on fantastiline. Me hoiame meeletult kokku, aitame üksteist mures ja hädas. Nad on siin minu pere. Selline ühte sulamine on aidanud mitmetest raskematest momentidest üle saada. Sõbrad kogu eluks.

Õlu ja pizza - friday night in heaven

Vasakult: Lauren, Gabriel, Uli, Helen, Marion, Ferrari, Christopher & Lea

The slave house

Gabriel & Marion

Meie vahva seltskond  Togoville'is + taksojuht

Voodoo jumal

Uli saved the night - ronis üle aia, et värav lahti teha ;)

Aneho rand

Lauren, Lea & Marion

Mrs Marion & Mrs Uli oma Euroopa-grupiga

Oma Agou-lastega

Kultuurikeskuse kööginurk

Ühel õhtul oli selline ämblik mu tuppa külla tulnud

Christopher Taiwani esitlemas. Vasakul on Firmin

Gabriel & Uli

The English Club

Tõeline Aafrika naine

Väike osa Kpalime' marketist